Stereotüüpidega on naljakad lood, ühelt poolt kipuvad neid kinnistama Teised, teisalt aga Meie. Selle ühe nädala jooksul, mis oleme siin veetnud, ja need paar korda, kui oleme norrakaid endist rääkimas kuulnud, on üheks läbivaks teemaks norrakate väline tuimus ja väidetav sisemine elavus. Näiteks esimesel istungil tudengite majas näidati meile sellist slaidi:
Ma ei tea, võib-olla on lõuna- või keskeurooplase jaoks skandinaavid tõesti tuimad, aga eestlase üle trumpamiseks peavad nad ikka natuke rohkem vaeva nägema. Tänaval on silmsidet märksa rohkem ja suhtlusel näivad kah avalamad olevat.
Me oleme siin üldse omaette toimetanud, massiüritusi vältinud ja pidudest hoidunud. No ei tõmba semutsema ja mängudel osalema.
Trondheimi jõudes alustasime kohe uitamisi, ikka mäest üles ja mäest alla, olime end registreerinud kuue päeva pärast toimuvale mägimatkale ja pakutavatest marsruutidest valisime veel pealekauba kõige raskema, nii et vaid Toomemäel pisukest koormust saanud koivad tahtsid enne matka natuke kõvemat trenni saada. Jõle plass oleks pärast kuskil mäe otsas surema hakata.
Vaatamata kõiksugu vihjetele siit ja sealt, et norrakad on kah kõvad uitajad, oli vaade enamjaolt selline, nagu näha alloleval pildil – mitte hingelistki. Muide, samal ajal toimus me seljataha jäävate ühikate vahel usin grillimine ja pidutsemine, käidi meiegi uksele koputamas, aga me tõmbasime kardina ette ja panime filmi käima. Pärast hiilisime välja jalutama.
Oma väidetava välise emotsioonituse elavad mõned norrakad välja ilmekate masinatega. Ühel õhtul peatänavale sattudes saime imetleda ja vesistada kõiksugu USA oldtimereid, alates raketitiivulistest chevydest kuni ületuunitud hotrodideni. Järgmisel päeval avanes piiskopikiriku parklas selline pilt:
Ühel teisel õhtul otsustasime kindlust vaatama minna. Vahetult enne objektile jõudmist avanes selline vaade ja järsk laskumine. Sõiduteel on näha, et norrakad on kenasti seltskondlikud, meie aga vaid kahekesi.
Kindlus ehitati mõned sajandid tagasi pärast üht suurt linnapõlengut. Vaade avanes sealt tõesti laias kaares igale poole, ju oli hea rootslaste pihta kahurituld anda. Üks rootsi vägi käiski neid seal kimbutamas, sai haledalt pähe ja pidi läbi käreda külma üle mägede taas taganema, ligi kümnest tuhandest mehest jäi vaid käputäis järele, seda retke on võrreldud Napoleoni Venemaalt pagemisega.
Teiselpool fjordi:
Järgmine päev läksime lõpuks vanalinna kaema. Nidelva jõe äärsed majad on kõrgetel postidel, kuna tõusude-mõõnade vaheline veetase on suure kõikuvusega, nagu mõned päevad hiljem kanuuretkel mõned omal nahal tunda said:
Otse ees kindlus, vasakule jääb piiskopikirik:
Oma uitamiste käigus põikasime korduvalt ka kesklinna ja meie ühika vahele jääva ülikooli peahoone juurest läbi. Korra kohtasime seal oravat – vot tema oli tõesti introvertne ja kinnine, ei olnud tal ühtegi seltsilist peale meie seljataga toimetava robotniiduki, ei tahtnud ta ka meiega tegemist teha:
Suurel välistudengite üldkogunemisel suruti meid kõiki peahoone paraadtrepile. Umbkaudsed numbrid on sellised: 18 000 tudengit NTNU-s, neist 2100 välistudengit, neist omakorda 1800 sellel fotosessioonil. Meie hoidsime muidugi omaette, tõmbusime tagaritta, sel ajal kui ees toimetav sinises kleidis neiu vägesid kamandas. Miskipärast üritas ta muudkui rahvamassi servi kokku suruda, selle asemel et 2-3 meetrit fotokat tahapoole viia:
Peahoone eest marssisime orkestri järel mäest alla, otse mäejalamil oleva suure, punase ja ümara tudengite maja juurde. Väidetavalt võib sinna igal ajal sisse astuda, seltsida ja üritustes kaasa lüüa. Me seda "iga aja" ust veel leidnud pole, peasissekäigul on igatahes sellised päevad ja kellaajad, et me lahtiolekuaega tabada pole suutnud:
Sees pidasid kõnesid rahvusvahelise maja juht, linnapea ja rektor, samuti mitmed tudengiorganisatsiooni esindajad. Kutsuti igale poole vabatahtlikeks, muuhulgas ka peatse hiidürituse UKA kultuurinädalale, mis on üks suuremaid pidusid Skandivaaias, kohale vajub jumitum hunnik esinejaid ja publikut. Pisut isegi avatles oma kinnisusest natukeseks loobuma ja selles ürituses osalema, aga ehk õnnestub sellelegi kihule vastu panna, muidu veel tekivad mingid sõbrad või tuttavad, jumal hoidku:
Järgmine päev läksime jälle vantsima. Kuna ühes reisiraamatus mainiti, et Norras on iga vähegi horisontaalsem pind põllumajanduslikult kasutuses, siis viljapõllud linna vahetus läheduses enam eriti kummalised ei tundunudki. Hobused ja viljapõllud peaaegu linna südames vajavad aga endiselt harjumist:
Selle õhtu eesmärgiks oli meil tegelikult vaid üks huvitav kõrgendik vallutada, aga nagu tavaks, kujunes jalutuskäigust „lähme kõnnime natuke, võtame rahulikult” paaritunnise tuterdamise asemel kuskil neljatunnine matk. Säärastel korduvatel vääratustel on tihtipeale huvitavad ja mõnikord ka kasulikud tagajärjed, sel korral näiteks märkasime teiselpool viljapõldu (kus Six praegu gladiaatorit mängib) IKEA kauplust. Sulgemiseni oli küll vaid veerand tundi jäänud, kuid selle ajaga jõudsime üle viljapõllu marssida, kärmelt kiirteelaadse toote ületada ja poodi siseneda. Pood oli eestlase jaoks harjumatu ülesehitusega – meil küll kiputakse samuti kaupu ja riiuleid nõnda paigutama, et klient ikka kindlat rada käiks ja ostupsühholoogia manipuleerimistele alluks, aga IKEA on ühe sammu kaugemale astunud ja sunnib konkreetselt labürinti läbima. Saime kohe esimesest osakonnast padjad, aga palavikuline väljapääsu otsimine ei kandnud vilju. Viimaks saime ühelt töötajalt vihje ja umbkaudse suuna ning pendeldasime läbi terve kaupluse kassasse. Seal saime ka esimest korda automaatkassat kasutada. Ja odavat hotdogi osta, nii Norra kui Eesti mõistes täitsa olematu hinnaga – 5 krooni ehk natuke üle 50 eurosendi. Nii et kui nälg majas, hakkame IKEAs söömas käima:
Millalgi toimus siis tudengite infopäev, kus loeti sõnad peale, mis ja kuidas ja mida me kõik tegema peame ja teha ei tohi. Näiteks ei piisa sellest, et ma kolin kuskile sisse, ütlen kodustele aadressi ja pakid muudkui tulevad. Ei. Me peame nüüd postkontorisse minema, mingid ankeedi täitma ja oma aadressi kinnitama. Lisaks tuleb käia politseis ja kuna oleme ida-eurooplased, on ka kohustus tuberkuloositest teha. Infotunnile järgnes meile juba tuttava kindluse juures lõuna, millele pidi omakorda järgnema üks järjekordne seltskondlik mäng. Me võtsime oma mähikud (või mis see wrapi eestindatud nimetus oligi) ja tegime et minema saime, põgenedes sai veel üks kiire turistiklõps tehtud:
Üleeile saabus siis viimaks see kauaoodatud päev, kus pidime oma matkalihased proovile panema. Retk Bymarkas, Trondheimi lähedal asuval looduskaitsealal ja mägedes. Raja kirjeldus kinnitas, et jalad saavad märjaks ja on omajagu ronimist ja laskumist.
Ilmnes, et ka mägedes on sood. Meie jaoks kohe kodusem keskkond. Vaatamata meie pingutustele tuli ette ka suhtlemist, näiteks kargasid ühes vahepeatuses meile ligi ühed entusiastlikud saksa kutid, kes avaldasid kohe arvamust, et me näeme välja, nagu käiksime sageli matkamas. Nad olid üldse nagu duracelli jänesed, kalpsasid kaljudest üles ja kihutasid pärast nõlvast alla ja sebisid ringi. Hilisemal laskumisel käisime nendega koos, kuna nad olid enam-vähem meie tempoga liikujad. Pildil võib näha eestlase seltskondlikkust:
Teiselepoole seda tulnukavaatlustorni seal mäetipus jääb Trondheim. Laudtee oli hädavajalik, ilma selleta oleks arvatavasti põlvini mudas kahlanud:
Tipus. Kõrgus oli vist kuskil 500 meetri kanti. Madalmaarotile paras ronimine.
Tõusul said mõnede sääred mudaseks, laskumisel aga päris mitmete tagumikud ja seljad, kuna paljudel polnud matkasaapaid, vaid libedatallalised tossud. Kujuta ette soist pinnast järsul nõlval ja mõtle siis, kuidas sa sellest sileda tallaga libastumata alla saaksid:
Ilmaga vedas, vihmase ilmaga poleks me seal vist midagi näinud.
Kui me 16-kilomeetrine mägimatk Lianvatneti juures lõppes ja me seal pool tunnikest pikutanud olime, otsustasime, et me ikkagi koos teistega trammiga tagasi linna ei sõida, muidu võib juhtuda, et hakkame kellegagi rääkima ja saame taga sõbraks. Asi võis ka muidugi selles olla, et matk osutus liiga kergeks ja ilm oli ilus, nii et mõistlik mõte tundus kaheksa kilomeetrit jala ühikasse astuda:
Järgmisel päeval oli kavas mitu üritust, tudengid said valida hommikuse jalutuskäigu, mullijalgpalli, kalastamise ja kanuutamise vahel. Me valisime kanuud, korraldajate poolt jagati meid erigruppidesse, Six pidi aeru kell viis, mina kell seitse kätte võtma. Kogunemiskoha juurde oli kogunenud ka lõbus kummipaadi/-parve/-basseini seltskond, kes hakkas rahulikult allavoolu triivima ja jäi viimaks piiskopikiriku juures keset jõge pidama, mõõnaga tekkinud saarele grillima ja tšillima:
Kappasin kah allavoolu, Sixi kanuukampa ootama, ja komistasin seal õngitsevate välistudengite otsa:
Pool tundi hiljem jõudsid kanuud järele, Six muidugi esimene:
Puusilla alt läbi ja natuke edasi kesklinna:
Ja siis tagasi ülesvoolu:
Linnavahe oli kõiksugu tudengigruppe, organisatsioone ja korpe täis, üks neist toimetas õkva mu selja taga leeke puhkuda:
Mõõnaga vajus jõgi ikka väga madalaks ja Sixi grupp pidi selle päeva kanuutajatest kõige rohkem vaeva nägema, et kärestikest ja sillaalustest läbi tulla, nende grupis oli ka ainuke paatkond, kes ümber käis. Alloleval pildil on nad paremas nurgas, veel kuival ja kuivad:
Üldiselt on õnnestunud suuremat suhtlemist vältida, kui välja arvata need sakslased, Sixi kanuukaaslane, minu soomlasest kanuukaaslane, üks Sixiga matkal vestelnud aserbaidžaan ja ühikakorterinaabritest tšehhid, kellega oleme seni vestluse suutnud ligi kümne sõna piires hoida. Kui sama edukalt jätkame, lahkume siit detsembris sõpradeta. Norrakad, tehke järele.
