... oli jälle selline harilik. Raamatu lugemine, islandi keele õppimine, jalutamine, väljas peesitamine, raamatukogus käimine.
Signel vist siiski mõistliku hinnaga hiinakeele õppematerjale saada ei õnnestu, seega tuleb esimene suurem väljaminek.
Raamatukogust tagasi jalutades silmasime vanaraamatupoodi, millest just üks kiiksuga inimese tunnustega isik väljus. Signe arvas, et oleks hea mõte sinna minna ja ehk sealt raamatut leida. Siil kõhkles pisut tollesama ullikese pärast, kuid nõustus. Noh, niikui me ruumi sisenesime, võttis seesama kahtlane tegelane nõuks samuti uuesti poodi tulla. Jäi meist mõne meetri kaugusele miskit mõmisema ja oma alumist proteesi suust välja ajama, sarnanedes vihase bulldogiga. Siil märkas raamatuhunnikute vahel pisukest käiku ning kavalat manöövrit tehes õnnestus meil selle hullu seljataha jõuda. Väljusime kiiruga.
See vahejuhtum toob meid puudega inimeste juurde. Nii vaimu kui kehalise.
Igasuguseid invainimesi on siinses tänavapildis tunduvalt rohkem näha kui Eestis (elektrisõidukitega ringi kihutamas, valge kepiga tänavat toksimas, või mõmisemas ja meie peale bussipeatuses "Fuck, blablabla, fuck" karjumas.)
A) Siin on nende protsent suurem kui Eestis (ikkagi vaid 300 000 elanikku, palju sugulusabielusid, -paaritumisi)
B) Siin on nad ühiskonna poolt aktsepteeritumad ning riiklikud toetused ja tänavaehituskavad võimaldavad neil muretumalt elada ja rohkem ringi liikuda
C) (tõenäolisem) Kõik see kokku
D)...
Teine teema.
Joostakse siin päris palju. Aga erinevaks seniharjutust teeb selle jooksmise intensiivsus. Eestis tehakse tervisejooksu üldjuhul rahuliku sörgiga. Kuid siin tehakse säherdust jooksu, nagu oldaks bussile või matustele hilinemas. Ilma naljata. Või noh... väikse naljaga. Aga ikkagi – tunduvalt vihasema sammuga joostakse.
Etskae.
25. august, kolmapäev
PALJU ÕNNE, SIGNE ISA!
Nii, kus ma nüüd jäingi...
Tähendab, hääletama pidime minema. Selleks ajaks kui Siil ärkas, oli Signe juba kooli kadunud. Siil tegi kohvi ja kavatses ühe mõnusa hommiku teha, kuid sai Signelt sõnumi, et tal on vaja, et Siil ta kaardid (panga jt) linna viiks. Sai viidud. Koos jogurtiga. Või noh, mitte jogurtiga, aga mingi siinse jogurti vastega, mida kutsutakse skyriks. Üksiti tegi Siil ka raamatukogus blogipostituse ära.
Tagasi koju minek ja hommik võis jätkuda. Üldiselt sisustas ülejäänud lõuna/pärastlõuna islandi keele õppimine, raamatu lugemine ja tulevase hääletamise planeerimine. Kava oli teha nn Kuldne ring – Þingvelliri rahvuspargis asuv AlÞing (koht, kus vist 930. aastal loodi Islandi parlament – maailma vanim senini toimiv parlament) (seda Þ-i häälda nagu inglise keele th – tegelikult olid kunagi inglise keeles nii Þ kui ka ð olemas, aga millalgi need kaotati ära ja asendati th-ga, ideeliselt hääldatakse ühte neist pehmemalt ja teist teravamalt, samas on ka sellel reeglil küllaga erandeid :o) ); geiser, mille järgi on kõik teised maailma geisrid oma tänapäevase nimetuse saanud – Geysir (häälda: geiziir), mis purskas kunagi tunduvalt kõrgemale kui praegu, kuid ummistus natuke viiekümnendatel, kui turistid üritasid sinna kive loopides seda purskama ärgitada, sest nad ei mallanud seda kaks või kolm korda päevas toimuvat purset ära oodata; ja kosk Gullfoss (kosed on siin kõik -fossid).
Kuldne ring:
Geysir:
AlÞing:
Gullfoss:
Hääletuse tegi jällegi keeruliseks see, et linn on päris laialivalguv, õige hääletuskohani jõudmiseks tuleb tõenäoliselt päris palju kõndida, ja ka see, et saame alles üsna päeva lõpul alustada.
Signe jõudis kella viieks koju uudisega, et hiinakeele tunni jaoks peab ta soetama materjalid, mis täishinnaga ostes maksavad u 1400 EEK.
Oh rõõm, oh rõõm. Samas – õpingute jaoks need stipid ju mõeldud ongi.
Asjad pakitud, siblisime minema.
Ligi 1,5-tunnise astumise ja kramplikult ühe maantee lähedale hoidmise ja seetõttu mitmete keeruliste manöövrite tegemise järel jõudsime lõpuks N1 keti tanklasse, kus olid mitmed rämpstoiduesindused – nt Subway ja Taco Bell. Sai siis viimane kah ära proovitud. Linnuke kirjas.
Pärast söömist istusime veel ja mõtlesime, kas hõlmame oma ringi siis ikka kunagise parlamendi ala või mitte. Või noh... ideeliselt oleksime pidanud mõtlema. Tegelikkuses istusime mõlemad ligi kümme minutit klaasistunud silmadega ja põrnitsesime kumbki mõttelagedalt omas suunas. Üks moment siiski ärkasime ja leidsime endas piisavalt energiat, et seljakotid selga vinnata ja tankla väljasõidule hääletama minna...
Sellest kujunes hääletamine, mida me seni veel teinud polnud.
Vahtisime seal parimat kohta otsides natuke ringi (oli täitsa ok koht isegi olemas) ja jõudsime mõlemad otsusele, et me LIHTSALT EI VIITSI hääletada. Kell oli küll alles u 19.00 ja valget aega oleks veel vähemalt 3 tundi olnud ning tõenäoliselt oleksime isegi Þingvelliri jõudnud... aga no mitte mingit isu polnud. Absoluutselt.
Seega kergendasime oma kotte, kallates vee pudelitest välja, ja kõndisime tagasi.
Tähendab – pool päeva planeerimist ja pakkimist ja astumist ja siis loobusime.
Ju siis polnud õige päev. Ja mingi hirmus väsimus oli kah – ega põrandal "magades" (st räheldes ja puusi valutades) eriti välja ei puhka.
Vot selline päev :o)
A ja siis mingi aja pärast jõudis ka Marianne vaalavaatluselt koju. Olid seal ligi 3 tundi lainetel loksunud, kaks poissi oksendasid ja Mariannel hakkas kah kõhus keerama. Pileti hinnas oli söök (mis oli tasemel) ja kuna nad vaalu ei näinud, siis kehtib pilet ka järgmiseks sõiduks – võimalus, mida Marianne kasutada ei kavatse, sest merehaigus ei meelita.
Islandi eri: jääkarud on siin nagu matrjoškad Eestis – Islandil nad tavalised ei ole, vahel satuvad Gröönimaalt hulpivate jäätükkidega põhjarannikule (lastakse ka kohalike poolt ruttu maha), aga Reykjavikis eksponeeritakse nende kujusid suveniiripoodide ees ja sees sellegipoolest ohtralt.
Nii, kus ma nüüd jäingi...
Tähendab, hääletama pidime minema. Selleks ajaks kui Siil ärkas, oli Signe juba kooli kadunud. Siil tegi kohvi ja kavatses ühe mõnusa hommiku teha, kuid sai Signelt sõnumi, et tal on vaja, et Siil ta kaardid (panga jt) linna viiks. Sai viidud. Koos jogurtiga. Või noh, mitte jogurtiga, aga mingi siinse jogurti vastega, mida kutsutakse skyriks. Üksiti tegi Siil ka raamatukogus blogipostituse ära.
Tagasi koju minek ja hommik võis jätkuda. Üldiselt sisustas ülejäänud lõuna/pärastlõuna islandi keele õppimine, raamatu lugemine ja tulevase hääletamise planeerimine. Kava oli teha nn Kuldne ring – Þingvelliri rahvuspargis asuv AlÞing (koht, kus vist 930. aastal loodi Islandi parlament – maailma vanim senini toimiv parlament) (seda Þ-i häälda nagu inglise keele th – tegelikult olid kunagi inglise keeles nii Þ kui ka ð olemas, aga millalgi need kaotati ära ja asendati th-ga, ideeliselt hääldatakse ühte neist pehmemalt ja teist teravamalt, samas on ka sellel reeglil küllaga erandeid :o) ); geiser, mille järgi on kõik teised maailma geisrid oma tänapäevase nimetuse saanud – Geysir (häälda: geiziir), mis purskas kunagi tunduvalt kõrgemale kui praegu, kuid ummistus natuke viiekümnendatel, kui turistid üritasid sinna kive loopides seda purskama ärgitada, sest nad ei mallanud seda kaks või kolm korda päevas toimuvat purset ära oodata; ja kosk Gullfoss (kosed on siin kõik -fossid).
Kuldne ring:
Geysir:
AlÞing:
Gullfoss:
Hääletuse tegi jällegi keeruliseks see, et linn on päris laialivalguv, õige hääletuskohani jõudmiseks tuleb tõenäoliselt päris palju kõndida, ja ka see, et saame alles üsna päeva lõpul alustada.
Signe jõudis kella viieks koju uudisega, et hiinakeele tunni jaoks peab ta soetama materjalid, mis täishinnaga ostes maksavad u 1400 EEK.
Oh rõõm, oh rõõm. Samas – õpingute jaoks need stipid ju mõeldud ongi.
Asjad pakitud, siblisime minema.
Ligi 1,5-tunnise astumise ja kramplikult ühe maantee lähedale hoidmise ja seetõttu mitmete keeruliste manöövrite tegemise järel jõudsime lõpuks N1 keti tanklasse, kus olid mitmed rämpstoiduesindused – nt Subway ja Taco Bell. Sai siis viimane kah ära proovitud. Linnuke kirjas.
Pärast söömist istusime veel ja mõtlesime, kas hõlmame oma ringi siis ikka kunagise parlamendi ala või mitte. Või noh... ideeliselt oleksime pidanud mõtlema. Tegelikkuses istusime mõlemad ligi kümme minutit klaasistunud silmadega ja põrnitsesime kumbki mõttelagedalt omas suunas. Üks moment siiski ärkasime ja leidsime endas piisavalt energiat, et seljakotid selga vinnata ja tankla väljasõidule hääletama minna...
Sellest kujunes hääletamine, mida me seni veel teinud polnud.
Vahtisime seal parimat kohta otsides natuke ringi (oli täitsa ok koht isegi olemas) ja jõudsime mõlemad otsusele, et me LIHTSALT EI VIITSI hääletada. Kell oli küll alles u 19.00 ja valget aega oleks veel vähemalt 3 tundi olnud ning tõenäoliselt oleksime isegi Þingvelliri jõudnud... aga no mitte mingit isu polnud. Absoluutselt.
Seega kergendasime oma kotte, kallates vee pudelitest välja, ja kõndisime tagasi.
Tähendab – pool päeva planeerimist ja pakkimist ja astumist ja siis loobusime.
Ju siis polnud õige päev. Ja mingi hirmus väsimus oli kah – ega põrandal "magades" (st räheldes ja puusi valutades) eriti välja ei puhka.
Vot selline päev :o)
A ja siis mingi aja pärast jõudis ka Marianne vaalavaatluselt koju. Olid seal ligi 3 tundi lainetel loksunud, kaks poissi oksendasid ja Mariannel hakkas kah kõhus keerama. Pileti hinnas oli söök (mis oli tasemel) ja kuna nad vaalu ei näinud, siis kehtib pilet ka järgmiseks sõiduks – võimalus, mida Marianne kasutada ei kavatse, sest merehaigus ei meelita.
Islandi eri: jääkarud on siin nagu matrjoškad Eestis – Islandil nad tavalised ei ole, vahel satuvad Gröönimaalt hulpivate jäätükkidega põhjarannikule (lastakse ka kohalike poolt ruttu maha), aga Reykjavikis eksponeeritakse nende kujusid suveniiripoodide ees ja sees sellegipoolest ohtralt.
24. august, teisipäev
Signe käis hommikul siva koolis ära ja jõudis lõunaks võõrastemajja tagasi.
Siil oli sel ajal asjalik ning ajas oma asjad tööbüroos ja migratsiooniametis jutti. Nüüd tuleb "vaid" kuus nädalat oodata. Jama variant, sest odavamate tagasisõidu piletite saamiseks tuleks juba praegu bronnida, aga kui järsku otsustatakse, et Siil ei saa detsembrini siin olla, siis läheb bronn raisku. Pff.
Piirdusime täna jälle rahulikuma ajasisustamisega. Käisime vaid veekeskuses jälle lõõgastumas ning tammusime pärast rambetena koju tagasi. See soojas vees ligunemine võtab ikka pehmeks küll. Nagu saungi.
Ilm oli nii ilus, et oli kahju ülejäänud päeva toas raisata, seega võtsime kodust lebovahendid ja raamatud kaasa, käisime poest läbi ja läksime piknikutama.
Peesitasime üheksani välja.
Ilmast: senise pooleteise nädala vältel on vaid üks päev tõesti rõve olnud – saabumispäev. Kahel päeval on veel kohati miskit piserdanud ja pilves olnud, aga muidu täitsa talutavad püsinud. Ülejäänud päevad on kõik vähesel või rohkemal määral päikest visanud. Tuul on muidugi omaette teema, aga see niiväga ei morjendagi (rattaga me ju ei sõida :o) ), peaasi, et ei sajaks. Nii et seni oleme Islandi suve nautinud. Järgnevateks päevadeks lubab siin kahtlasemaid tingimusi, nii et nädalavahetuse hääletusmõtte peame vist maha matma ja tegeme nädala sees ühe kiire ringi ajavahemikus kolmapäeva õhtu kuni reede lõuna. Marsruuti pole veel välja vaadanud, aga arvatavasti üritame "kuldse ringi" ära teha – käia geisrit ja koske vaatamas.
Siil oli sel ajal asjalik ning ajas oma asjad tööbüroos ja migratsiooniametis jutti. Nüüd tuleb "vaid" kuus nädalat oodata. Jama variant, sest odavamate tagasisõidu piletite saamiseks tuleks juba praegu bronnida, aga kui järsku otsustatakse, et Siil ei saa detsembrini siin olla, siis läheb bronn raisku. Pff.
Piirdusime täna jälle rahulikuma ajasisustamisega. Käisime vaid veekeskuses jälle lõõgastumas ning tammusime pärast rambetena koju tagasi. See soojas vees ligunemine võtab ikka pehmeks küll. Nagu saungi.
Ilm oli nii ilus, et oli kahju ülejäänud päeva toas raisata, seega võtsime kodust lebovahendid ja raamatud kaasa, käisime poest läbi ja läksime piknikutama.
Peesitasime üheksani välja.
Ilmast: senise pooleteise nädala vältel on vaid üks päev tõesti rõve olnud – saabumispäev. Kahel päeval on veel kohati miskit piserdanud ja pilves olnud, aga muidu täitsa talutavad püsinud. Ülejäänud päevad on kõik vähesel või rohkemal määral päikest visanud. Tuul on muidugi omaette teema, aga see niiväga ei morjendagi (rattaga me ju ei sõida :o) ), peaasi, et ei sajaks. Nii et seni oleme Islandi suve nautinud. Järgnevateks päevadeks lubab siin kahtlasemaid tingimusi, nii et nädalavahetuse hääletusmõtte peame vist maha matma ja tegeme nädala sees ühe kiire ringi ajavahemikus kolmapäeva õhtu kuni reede lõuna. Marsruuti pole veel välja vaadanud, aga arvatavasti üritame "kuldse ringi" ära teha – käia geisrit ja koske vaatamas.
23. august, esmaspäev
23. august
Hommikul pani Signe kooli ja Siil läks tööbüroosse elamis- ja tööloale templit saama. Tööbüroo oli aga poolakaid pilgeni täis ja Siil ei viitsinud seal higistavate muttide ja haisvate meeste keskel passida. Selleasemel läks välja, otsis tuulevarjuse ja päikesepaistelise muruga kaetud nõlva, viskas külili ning luges viimati raamatukogust saadud John Grishami "Partnerit". Raamatukogu peasissepääsu juures on laud, kuhu inimesed võivad oma raamatud jätta, et teised inimesed neid sealt võtta saaks. Normaalne. Jälle üks asi, mis võiks ka Eestis olla.
Õhtul käisime veel kesklinnas, otsisime koha üles, kus Signe järgmine hommik kooli minema peab ning kuulasime raekojas jatsufestivali raames toimuvat kontserti. Muidu oli kõik ilus ja kena aga improvisatsioonijazz on siiski pisut vastukarva. Alati tuleb sealt muu sodi seast pärleid otsida, selleasemel et otsast lõpuni esinemist nautida. Niikui hakkab mingi mõnus liin või rütm tekkima, otsustab keegi uue suuna võtta ja kogu ilu kukub laiali. Improd võidaks siiski proovis ära teha ja rahvale võiks esitada parimat, viimistletud kraami.
Aga noh, mõnele vist meeldib, muidu neid ju ei tehtaks. Ja ega me ei pea neid kuulamas käima kah :o)
Kui juba vingumiseks läks, siis räägiks natuke liiklusest. Liiklus on (vähemalt näib nii) hullem kui Eestis. Suunatuld kasutatakse veel harvemini ja kiirust ületatakse üsna sageli. Seega igal teeületusel peab mitu korda vasemale-paremale ja soovitavalt ka seljataha vaatama. Nende megamaasturite alla eriti jääda ei taha.
Hommikul pani Signe kooli ja Siil läks tööbüroosse elamis- ja tööloale templit saama. Tööbüroo oli aga poolakaid pilgeni täis ja Siil ei viitsinud seal higistavate muttide ja haisvate meeste keskel passida. Selleasemel läks välja, otsis tuulevarjuse ja päikesepaistelise muruga kaetud nõlva, viskas külili ning luges viimati raamatukogust saadud John Grishami "Partnerit". Raamatukogu peasissepääsu juures on laud, kuhu inimesed võivad oma raamatud jätta, et teised inimesed neid sealt võtta saaks. Normaalne. Jälle üks asi, mis võiks ka Eestis olla.
Õhtul käisime veel kesklinnas, otsisime koha üles, kus Signe järgmine hommik kooli minema peab ning kuulasime raekojas jatsufestivali raames toimuvat kontserti. Muidu oli kõik ilus ja kena aga improvisatsioonijazz on siiski pisut vastukarva. Alati tuleb sealt muu sodi seast pärleid otsida, selleasemel et otsast lõpuni esinemist nautida. Niikui hakkab mingi mõnus liin või rütm tekkima, otsustab keegi uue suuna võtta ja kogu ilu kukub laiali. Improd võidaks siiski proovis ära teha ja rahvale võiks esitada parimat, viimistletud kraami.
Aga noh, mõnele vist meeldib, muidu neid ju ei tehtaks. Ja ega me ei pea neid kuulamas käima kah :o)
Kui juba vingumiseks läks, siis räägiks natuke liiklusest. Liiklus on (vähemalt näib nii) hullem kui Eestis. Suunatuld kasutatakse veel harvemini ja kiirust ületatakse üsna sageli. Seega igal teeületusel peab mitu korda vasemale-paremale ja soovitavalt ka seljataha vaatama. Nende megamaasturite alla eriti jääda ei taha.
22. august, pühapäev
Esimest korda üle tüki aja oli pühapäeva tunne. Tiksusime niisama kodus, ilm oli kah tuuline ja kohati vihmane. Õhtupoole tegime väikse toiduhanketiiru ja käisime ka raamatukogus. Samuti vaatasime sadamas sisehallis asuva kirbuturu üle. Sinna tasub veel hiljem tuhlama minna. Islandi kampsunid on seal igatahes odavamad kui poest ostetuna. Poes on hind ligi 1000 EEK.
Hindadest rääkides: Signe sai teada, et tal on kooli jaoks tarvis soetada posu õpikuid. Ja ta peab need välja ostma. Raamatukogus on vaid kaks õpiku eksemplari ja needki on vaid kohalkasutuseks. Signel muidugi tavapäraselt joppas natuke ja ta sai osta poole hinnaga ühe kasutatud raamatu ning ühe saab tasuta. Täishinnaga raamatud maksaks u á 300–1000 EEK tk. Signe gruppi kuuluv somm juba ostiski 1000-ga ühe raamatu. Signe sai selle 350-ga. Kokku on tal vaja 4 õpikut. Ehk rotib need kah kuskilt välja, kujutage nüüd ette, kui need kõik 1000-ga ostma peaks.
Huvitav on jah, et säärased kulukad üllatused (magamiskotid, telgid jms) nüüd järjepanu välja tulema hakkavad ja neist varem muffigi ei iitsatata.
Islandi eri: Signe jaoks on Island "tore" kant, kuna siin on kombeks teha seda, mida Siil teeb ja mis Signe närvi ajab – röginal tati kurku tõmbamine. Siil täheldas seda esimest korda hääletades ja autojuhi kõrval istudes, Signe märkas seda koolis islandi kunstitudengite kõrval istudes. Ei teagi, miks see siin nii üldlevinud on (soost olenemata)– ehk sellest, et siinse tuulega tõmbab nina kiirelt tatiseks ja mitu korda järjest nuusata ei viitsita vms?
(Signe: Siil ongi tegelt islandlane (Siil(?)))
Hindadest rääkides: Signe sai teada, et tal on kooli jaoks tarvis soetada posu õpikuid. Ja ta peab need välja ostma. Raamatukogus on vaid kaks õpiku eksemplari ja needki on vaid kohalkasutuseks. Signel muidugi tavapäraselt joppas natuke ja ta sai osta poole hinnaga ühe kasutatud raamatu ning ühe saab tasuta. Täishinnaga raamatud maksaks u á 300–1000 EEK tk. Signe gruppi kuuluv somm juba ostiski 1000-ga ühe raamatu. Signe sai selle 350-ga. Kokku on tal vaja 4 õpikut. Ehk rotib need kah kuskilt välja, kujutage nüüd ette, kui need kõik 1000-ga ostma peaks.
Huvitav on jah, et säärased kulukad üllatused (magamiskotid, telgid jms) nüüd järjepanu välja tulema hakkavad ja neist varem muffigi ei iitsatata.
Islandi eri: Signe jaoks on Island "tore" kant, kuna siin on kombeks teha seda, mida Siil teeb ja mis Signe närvi ajab – röginal tati kurku tõmbamine. Siil täheldas seda esimest korda hääletades ja autojuhi kõrval istudes, Signe märkas seda koolis islandi kunstitudengite kõrval istudes. Ei teagi, miks see siin nii üldlevinud on (soost olenemata)– ehk sellest, et siinse tuulega tõmbab nina kiirelt tatiseks ja mitu korda järjest nuusata ei viitsita vms?
(Signe: Siil ongi tegelt islandlane (Siil(?)))
21. august, laupäev
21. august
Kuna mõned kurdavad (juba jälle), et postitused on pikad, siis teen seekord lühidalt.
Nali!
Kui ei jäksa siis ärge lugege. Lihtne.
21. august toimus Reykjavikis (väidetavalt) suurim pidupäev üldse – Kultuuriöö. Ei teagi, miks seda ööks nimetatakse, kuna tegevus käib hommikust õhtuni. Tegevuskava on tihe ja igalepoole, kuhu tahaks jõuda, ei jõuagi. Ürituste kava ei olnud kah kõige paremat ülevaadet tagav ja kuna meil on orienteerumispuue, siis jäigi paari kohta minemata, kuna olemasolevalt kaardilt ei suutnud me sihtpunkti lihtsalt üles leida.
Hommikul kablutasime igatahes käbedalt Islandi riiklikku muuseumi, kus toimus tasuta giidiga ekskursioon. Andis üsna hea pildi toimunust. Näiteks (suvalises järjekorras) – Teise maailmasõja algul okupeerisid Briti väed neutraalse Islandi (hiljem võtsid ameeriklased üle, külma sõja ajaks rajasid nad baasid, mis nüüd hiljuti hüljati – seetõttu on Keflavikis suurim töötus riigis ja sõjaväebaasides säherdune reostus, mille kõrvaldamiseks võib kuluda miljardeid); kuna vanasti olid islandlaste pastlad valmistatud haprast kalanahast, siis mõõdeti vahemaid pasteldes (nt kolm paari pastlaid); esimestel Islandi krutsifiksidel polnud longuspäist kannatavat Kristust vaid oli uhkelt ja sirgelt seisev Jeesus; algsetest puukirikutest pole ühtegi säilinud, sest siinsed tuuled puhusid need lihtsalt ümber – nüüd võib nende kirikute tükke leida suvalistest ehitistest (küün, maja, kuur) kuna puitu on siin vähe ja kõike kasutatakse uuesti; (see killuke meenus raamatust loetust – Island oli viikingite saabudes arvatavasti u 40% ulatuses metsadega kaetud, aga siis toodi lambad ja... aga noh, nüüd üritatakse uuesti metsastada. Erodeeruva pinnase kinnihoidmiseks toodi USAst üks vastupidav taim... mis aga on nii elujõuline, et lämmatab levides kõik teised taimed ning on samas kibe, nii et ka lambad seda ei söö. Oh inimesed...); minevikus pidid naised hullumoodi käsitööd vorpima, üks sokipaar päevas, lapsed pidid nädalas ühe paari tegema, see oli kalaõli (millega põletati Euroopas tänavalampe) kõrval üks põhilisi ekspordiartikleid. Ühe naise kolme kuu töö eest sai osta lehma; 18. ja 19. sajandil oli väga ebatavaline, kui keegi terve oma elu ühes kohas veetis, ikka üritati paremale järjele ja jõukamasse tallu saada, rännati palju ringi ja sellepärast islandi keeles dialektid praktiliselt puuduvad (viimasel sajandil paikseks jäänute tõttu on midagi siiski tekkinud, üks meid hääletamisel pealevõtnu räägis, et põhjas pidavat k-d tugevamalt hääldatama kui lõunas)... Jne
Üritasime ka kultuuri-tuuril osaleda, aga sinna kuhjus nii palju rahvast, et säänse massiga liituda ja üksteise varvastel talluda polnud mingit isu, seega jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki peatänavat edasi-tagasi, peatusime siin ja seal, sõime vahvleid, kuulasime muusikat, külastasime näitusi ning lihtsalt olime. Korra käisime ka pargis pikutamas. Siin on see tuul ikka kole jahe, aga niikui kuskile nurga taha saad, on päike rammestavalt soe. Noja seal pargis oligi üks selline tuulevaikne nurk. Lesisime murul ja tukkusime pärast salati, kuivatatud kala ja küpsiste söömist.
Hiljem jälle liikvele minnes kuulasime ühe nurga peal eesti koori – neid on selleks nädalavahetuseks tulnud u 100 inimese jagu. Ootamatult tore oli eestikeelset laulu kuulda. Tõenäoliselt on talvehakuks emakeele kuulmine suvalises kohas veelgi rõõmustavam kogemus.
Ja üks Islandi flöödiorkestri etteaste järveäärses restoranis oli eriti kõrvu liigutav. Esitati Terry Riley 1964. aasta flöödipala "In C". Uskumatult hea.
Lootsime õhtupoole kuulata ka Gröönima reggae't, aga riiklikku kunstigaleriisse jõudes selgus, et nad ei olnud Gröönimaalt Islandile jõudnud. Tormi tõttu vms. Suuuur pettumus. Aga see-eest saime päeval Nikita sünnipäeval kuulata Islandi dubstepi ja hiphopi. Viimane meenutas ikka täiega Soome räppi :o) Hea oli.
Vahepeal käisime ka võõrastemajas riidevarusid täiendamas. Möödaminnes astusime ühest galeriist läbi, kus oli mingi näituse avamine, võtsime topsikesed veiniga ja kütsime edasi.
Ürituse raames toimus ka performance nimega "Pants off". Me küll perfoormanssi ei näind, aga siin-seal linnapeal kõnniteeserva jäetud pükse ja kingi küll. Kõhe oli kujutleda neid vaeseid püksata hingi ringi lippamas.
Lisariidekihtide võrra soojematena pöördusime linna tagasi ja kuulasime veel paari kontserti. Üritasime ka edutult ühte esinemiskohta leida. Seekord islandi reggae kuulamiseks. Tulemusteta.
Lõpuks oli kell kümme ja ilutulestikuni veel tund jäänud. Käisime uuesti kodus riideid juurde kahmamas (no tõesti külm tuul oli) ja läksime mereäärse majamuuseumi man. Esialgu oli seal üks fotograaf. Kümme minutit hiljem juba kümme inimest ja veel hiljem oli neid veel rohkem. Olime kogemata popi vaatluskoha peale sattunud.
Ilutulestiku alguseks kobisime sellest massist pisut eemale st otse kaldapealsele ja kohe läks ka show lahti. Masu või mitte, aga etendus oli esinduslik.
Poole tunni pärast järgnevat põlevate parvede projekti ei suutnud me siiski tervislikel kaalutlustel ära oodata. Ikkagi oli liiga külm. Ilmselgelt olime Islandi tuult alahinnanud. Kobisime koju magama.
Oli hea päev.
Kuna mõned kurdavad (juba jälle), et postitused on pikad, siis teen seekord lühidalt.
Nali!
Kui ei jäksa siis ärge lugege. Lihtne.
21. august toimus Reykjavikis (väidetavalt) suurim pidupäev üldse – Kultuuriöö. Ei teagi, miks seda ööks nimetatakse, kuna tegevus käib hommikust õhtuni. Tegevuskava on tihe ja igalepoole, kuhu tahaks jõuda, ei jõuagi. Ürituste kava ei olnud kah kõige paremat ülevaadet tagav ja kuna meil on orienteerumispuue, siis jäigi paari kohta minemata, kuna olemasolevalt kaardilt ei suutnud me sihtpunkti lihtsalt üles leida.
Hommikul kablutasime igatahes käbedalt Islandi riiklikku muuseumi, kus toimus tasuta giidiga ekskursioon. Andis üsna hea pildi toimunust. Näiteks (suvalises järjekorras) – Teise maailmasõja algul okupeerisid Briti väed neutraalse Islandi (hiljem võtsid ameeriklased üle, külma sõja ajaks rajasid nad baasid, mis nüüd hiljuti hüljati – seetõttu on Keflavikis suurim töötus riigis ja sõjaväebaasides säherdune reostus, mille kõrvaldamiseks võib kuluda miljardeid); kuna vanasti olid islandlaste pastlad valmistatud haprast kalanahast, siis mõõdeti vahemaid pasteldes (nt kolm paari pastlaid); esimestel Islandi krutsifiksidel polnud longuspäist kannatavat Kristust vaid oli uhkelt ja sirgelt seisev Jeesus; algsetest puukirikutest pole ühtegi säilinud, sest siinsed tuuled puhusid need lihtsalt ümber – nüüd võib nende kirikute tükke leida suvalistest ehitistest (küün, maja, kuur) kuna puitu on siin vähe ja kõike kasutatakse uuesti; (see killuke meenus raamatust loetust – Island oli viikingite saabudes arvatavasti u 40% ulatuses metsadega kaetud, aga siis toodi lambad ja... aga noh, nüüd üritatakse uuesti metsastada. Erodeeruva pinnase kinnihoidmiseks toodi USAst üks vastupidav taim... mis aga on nii elujõuline, et lämmatab levides kõik teised taimed ning on samas kibe, nii et ka lambad seda ei söö. Oh inimesed...); minevikus pidid naised hullumoodi käsitööd vorpima, üks sokipaar päevas, lapsed pidid nädalas ühe paari tegema, see oli kalaõli (millega põletati Euroopas tänavalampe) kõrval üks põhilisi ekspordiartikleid. Ühe naise kolme kuu töö eest sai osta lehma; 18. ja 19. sajandil oli väga ebatavaline, kui keegi terve oma elu ühes kohas veetis, ikka üritati paremale järjele ja jõukamasse tallu saada, rännati palju ringi ja sellepärast islandi keeles dialektid praktiliselt puuduvad (viimasel sajandil paikseks jäänute tõttu on midagi siiski tekkinud, üks meid hääletamisel pealevõtnu räägis, et põhjas pidavat k-d tugevamalt hääldatama kui lõunas)... Jne
Üritasime ka kultuuri-tuuril osaleda, aga sinna kuhjus nii palju rahvast, et säänse massiga liituda ja üksteise varvastel talluda polnud mingit isu, seega jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki peatänavat edasi-tagasi, peatusime siin ja seal, sõime vahvleid, kuulasime muusikat, külastasime näitusi ning lihtsalt olime. Korra käisime ka pargis pikutamas. Siin on see tuul ikka kole jahe, aga niikui kuskile nurga taha saad, on päike rammestavalt soe. Noja seal pargis oligi üks selline tuulevaikne nurk. Lesisime murul ja tukkusime pärast salati, kuivatatud kala ja küpsiste söömist.
Hiljem jälle liikvele minnes kuulasime ühe nurga peal eesti koori – neid on selleks nädalavahetuseks tulnud u 100 inimese jagu. Ootamatult tore oli eestikeelset laulu kuulda. Tõenäoliselt on talvehakuks emakeele kuulmine suvalises kohas veelgi rõõmustavam kogemus.
Ja üks Islandi flöödiorkestri etteaste järveäärses restoranis oli eriti kõrvu liigutav. Esitati Terry Riley 1964. aasta flöödipala "In C". Uskumatult hea.
Lootsime õhtupoole kuulata ka Gröönima reggae't, aga riiklikku kunstigaleriisse jõudes selgus, et nad ei olnud Gröönimaalt Islandile jõudnud. Tormi tõttu vms. Suuuur pettumus. Aga see-eest saime päeval Nikita sünnipäeval kuulata Islandi dubstepi ja hiphopi. Viimane meenutas ikka täiega Soome räppi :o) Hea oli.
Vahepeal käisime ka võõrastemajas riidevarusid täiendamas. Möödaminnes astusime ühest galeriist läbi, kus oli mingi näituse avamine, võtsime topsikesed veiniga ja kütsime edasi.
Ürituse raames toimus ka performance nimega "Pants off". Me küll perfoormanssi ei näind, aga siin-seal linnapeal kõnniteeserva jäetud pükse ja kingi küll. Kõhe oli kujutleda neid vaeseid püksata hingi ringi lippamas.
Lisariidekihtide võrra soojematena pöördusime linna tagasi ja kuulasime veel paari kontserti. Üritasime ka edutult ühte esinemiskohta leida. Seekord islandi reggae kuulamiseks. Tulemusteta.
Lõpuks oli kell kümme ja ilutulestikuni veel tund jäänud. Käisime uuesti kodus riideid juurde kahmamas (no tõesti külm tuul oli) ja läksime mereäärse majamuuseumi man. Esialgu oli seal üks fotograaf. Kümme minutit hiljem juba kümme inimest ja veel hiljem oli neid veel rohkem. Olime kogemata popi vaatluskoha peale sattunud.
Ilutulestiku alguseks kobisime sellest massist pisut eemale st otse kaldapealsele ja kohe läks ka show lahti. Masu või mitte, aga etendus oli esinduslik.
Poole tunni pärast järgnevat põlevate parvede projekti ei suutnud me siiski tervislikel kaalutlustel ära oodata. Ikkagi oli liiga külm. Ilmselgelt olime Islandi tuult alahinnanud. Kobisime koju magama.
Oli hea päev.
20. august
Liiv oli üllatavalt kõvaks küljealuseks. Rähklesime mõlemad hommikuni välja. Tuul kukkus öösel ära, kuid Signet see külmetamast ei päästnud. Soojemast magamiskotist oleks abi olnud. Või riietest. Aga no ei taha ju kotist välja tulla, et riideid selga ajama hakata :o)
Hommikul lükkas pilved taeva ja tuule jälle käima. Siil asus kibekähku ube kõrvetama, et äkki pärast läheb sajuks (nagu ilmateade lubanud oli). Sõime ruttu oad sisse, pakkisime asjad ja astusime edasi. Mõne aja pärast hakkas juba liikumisest soojem ja olime rahul, et päike ei paista – eilne küte oli juba natuke liiast. Mis krdi Islandi ilm? Nagu Eestis juba.
Igatahes.
Umbes tunniga jõudsime aurupilvedes ranna juurde. See oli koht, kuhu geotermilist energiat rakendav jaam ärakasutatud vee juhtis. Laavabasseinid olid põnevate värvidega (punane, kollane, roheline) ja vesi kohati kutsuvalt soe. Samas aroomid nii kutsuvad ei olnud :o) Muna.
Läksime ülesvoolu sellesamase jaama juurde. See nägi välja nagu mingi kosmosejaam marsil – futuristlikud üksikud hooned laavaräbu täis väljade keskel. Mõningase ekslemise, kuid nagu selgus, siiski õige suunavaliku järel jõudsime kaugemal nõlval tossavate Gunnuhveri väljade juurde.
Juba teel sinna oli näha siin-seal suvalistest küngastest immitsevaid aurujoakesi. Sinna oleks vist hea telk püsti panna... Talvel võib siinkandis eriti sürr vaade olla.
Kuumaveeallikatele liginedes oli pilt veelgi võimsam – kümned väikesed mudaaugud mulksumas ja mitmetest suurematest avaustest maas aurusambad mööda maad roomamas. Tuul keerutas neid ringi ja mässis meid vahel nendesse munalehalistesse pilvedesse. Sildid hoiatasid mutta astumast, sest see oli ligi 100 kraadi kuum. Jalajälgi oli seal sellegipoolest. Laudteed juhatasid ühe samba juurest teise juurde.
Ühel teel viskas nii rammusat udu, et Siilil tõmbas prillid uduseks. Esmalt ei saanud sellest arugi, näis, et lihtsalt ERITI paks udu on, siis taipas aga prillid ära võtta ja nähtavus paranes mõnevõrra (2 m). Signe aga matsu lahti ei jaganud ja paanitses natuke. Korraks. No umbes selline seis oli:
Ülevalt kah üks pilt, meie liginesime paremalt, saime kõigepealt väiksemate haisupahvakutega kopse harjutada:
Teiselt poolt väljudes oli jälle kõik ok ja ka köitega piiratud ala sai läbi. Lootsime peagi jälle maanteele jõuda. Lootused olid õigustatud. Samas oli päike välja tulnud ja veevarud lõpukorral ning Grindavíki veel tubli 3 tundi astumist, juhul kui me autoga sinna ei saa. Autosid liikus tõesti harvalt, aga tunni jooksul meist möödunud kolmest masinast viimane peatus ja viskas meid "linna" (2000 elanikku) ära. Juhu, tsivilisatsioon! Esimene käik oli loomulikult toidupoodi võileiva, õlle, küpsiste ja suure apelsinimahla järele. Konsumeerisime oma saagi poe taga asuvas lahedas pargis, mis koosnes rohustest küngastest, kivikäikudest, kivipiiretest ja kiviväravatest. Viimane meenutas Stonehenge'i.
Kuna olime pisut väsinud, siis ei jäksanud linnakesega tutvuma hakata, vaid suundusime uuesti linnapiirile, kust me ka üsna kiirelt (viienda autoga) Keflaviki ja Reykjaviki vahelisele maanteele saime. Seekord oli vist tegemist esimese mittekohalikuga, tõenäoliselt poolakas. Suhtlemisse süübida me ei suutnud, kuna ta rääkis nii arusaamatut inglise keelt. Ümbritsev maastik oli muiudugi järjekordselt võimas. Samblaga kaetud kivimaastikud ja üksikud mäed. Blue Lagoonist sõitsime mööda (see asub üsna Grindaviki lähedal), aga olles otsustanud, et hoiame esialgu raha kokku (sissepääs ligi 500 EEK inimene) ja kui hiljem üle jääb, siis läheme ka sinna. Pealegi – järgmine meid pealevõtnud (keda me isegi ei hääletanud!) tüdruk rääkis kohast Islandi idaosas, kus kohe teeääres on samuti looduslikud kuumaveebasseinid. Ja täiesti tasuta. Muidugi tuleb arvestada, et sinnajõudmiseks kulub isegi hääletades mingeid summasid (söök-jook), aga samas on see raha märksa asjalikumalt kulutatud, kuna sel moel näeme-kogeme hoopis rohkem. Eks paistab. Kui muidugi ilm koledaks keerab, siis ei kisu eriti kuhugile hääletama.
Üldse hääletamisest – kuna pole sellega tükk aega tegelenud, siis olime juba ära unustanud, kui hea liikumis-suhtlemisviis see on. Mittehääletajad arvavad, et motiiviks on vaid finantsiline, aga meil on tänu sellele õnnestunud mitme kohalikuga suhelda, kohalikke uudiseid kuulda (Reykjaviki äärelinnas tapeti omas kodus üks mees, arvatavasti kiremõrv, nüüd on jälle viis aastat muretu – umbes sellise sagedusega toimuvad siin mõrvad), õiget kohanimede ja muude sõnade hääldust küsida ja kuulda jne. Kus sa veel niimoodi kohalikuga otse suhtlema satud? Hääletajat pealevõttev inimene on aga tavaliselt juba eelnevalt sinu ja sinuga suhtlemise suhtes positiivselt häälestatud. Ainult plussid :o)
Nii.
Jõudsime juba 12-ks Reykjaviki servale. Kõndisime mõnda aega head hääletuskohta otsides (kesklinna oli veel üle 10 km) piki peateed, tegime korra müravalli taga peatuse, sõime küpsiseid ja Siil tukkus veidi, ning siis tegime kõrvalolevas bussipeatuses hääletamisega katset. Liiklus oli aga nii intensiivne ja linnas sees bussijaamas hääletamine tundus nii totakas, et loobusime peagi ning jätkasime linnamatka. Mööda laheserva astudes sai mitmes kohas puhatud ja siis jälle kõnnitud.
Võõrastemajas tegime põgusa pausi ja läksime kohe edasi telkla kõrval olnud suplusasutusse, kus on väli- ja sisebasseinid, liurada ja kümblusbassud. Üks kord maksab 36 EEK, aga 11 korra kaardi ostes saab 25 krooniga. Võtsime selle hulgikaardi ja saime kohe mõlemad 25-ga sisse. Küürisime end dušširuumides hoolega puhtaks (islandlased saavad VÄGA pahaseks, kui sa pesemata või riided seljas pesnuna bassu ronid, sest basseinivesi on neil kloorivaba) ja lasime end õues kümblusbassu siruli.
Külmema ilmaga näeb sealne pilt välja selline:
... sest vesi köetakse maapõuest tuleva kuuma veega eelnevalt soojaks. Samas ei kasutata otse sealt tulevat vett, mistõttu puudub ebameeldiv lehk.
Väga lõõgastav :o)
Tuul oli kaunis karge aga selle eest sai rohkem vette pugedes peitu minna ja rahulikult ümbritsevat melu jälgida. Üksiti ka islandikeele rütmi ja hääldust jälgida. Kahjuks oli ka prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja venelasi, aga mis seal ikka, võib ka neid keeleoskusi värskendada. Enne äratulekut proovis Signe veel sisebasseini ära ja jäi väga rahule. Ilma kloorita on ikka kordi parem.
Ja bassurajatises oli selline tore massin (mida Signe märkas kasutada, aga Siil mitte ning pidi seega märjad püksad ja räti (mis oli pealegi arvatavasti võõras rätt, keegi läks vist vabšee märjana koju) tilkuvana koju tassima), millega sai oma asjad ära kuivatada. Selline tsentrifugaalkuivati. Topid sisse, hoiad kaant all, seni käib trummel ringi, lased kaane lahti, masin seiskub, ja võtad asjad välja. Valmis.
Pärast bassu tulime joonelt koju (tehes näksihankeks piiiisikese kõrvalepõike toidupoodi), vaatasime George Carlinit ja pugesime põhku. Põhimõtteliselt kulus hääletus-matkatripile õkva 24 tundi – eelmisel päeval hakkasime võõrastemajast u 15.00 liikuma, järgmisel päeval jõudsime 15.30 tagasi. Tehtud.
Hommikul lükkas pilved taeva ja tuule jälle käima. Siil asus kibekähku ube kõrvetama, et äkki pärast läheb sajuks (nagu ilmateade lubanud oli). Sõime ruttu oad sisse, pakkisime asjad ja astusime edasi. Mõne aja pärast hakkas juba liikumisest soojem ja olime rahul, et päike ei paista – eilne küte oli juba natuke liiast. Mis krdi Islandi ilm? Nagu Eestis juba.
Igatahes.
Umbes tunniga jõudsime aurupilvedes ranna juurde. See oli koht, kuhu geotermilist energiat rakendav jaam ärakasutatud vee juhtis. Laavabasseinid olid põnevate värvidega (punane, kollane, roheline) ja vesi kohati kutsuvalt soe. Samas aroomid nii kutsuvad ei olnud :o) Muna.
Läksime ülesvoolu sellesamase jaama juurde. See nägi välja nagu mingi kosmosejaam marsil – futuristlikud üksikud hooned laavaräbu täis väljade keskel. Mõningase ekslemise, kuid nagu selgus, siiski õige suunavaliku järel jõudsime kaugemal nõlval tossavate Gunnuhveri väljade juurde.
Juba teel sinna oli näha siin-seal suvalistest küngastest immitsevaid aurujoakesi. Sinna oleks vist hea telk püsti panna... Talvel võib siinkandis eriti sürr vaade olla.
Kuumaveeallikatele liginedes oli pilt veelgi võimsam – kümned väikesed mudaaugud mulksumas ja mitmetest suurematest avaustest maas aurusambad mööda maad roomamas. Tuul keerutas neid ringi ja mässis meid vahel nendesse munalehalistesse pilvedesse. Sildid hoiatasid mutta astumast, sest see oli ligi 100 kraadi kuum. Jalajälgi oli seal sellegipoolest. Laudteed juhatasid ühe samba juurest teise juurde.
Ühel teel viskas nii rammusat udu, et Siilil tõmbas prillid uduseks. Esmalt ei saanud sellest arugi, näis, et lihtsalt ERITI paks udu on, siis taipas aga prillid ära võtta ja nähtavus paranes mõnevõrra (2 m). Signe aga matsu lahti ei jaganud ja paanitses natuke. Korraks. No umbes selline seis oli:
Ülevalt kah üks pilt, meie liginesime paremalt, saime kõigepealt väiksemate haisupahvakutega kopse harjutada:
Teiselt poolt väljudes oli jälle kõik ok ja ka köitega piiratud ala sai läbi. Lootsime peagi jälle maanteele jõuda. Lootused olid õigustatud. Samas oli päike välja tulnud ja veevarud lõpukorral ning Grindavíki veel tubli 3 tundi astumist, juhul kui me autoga sinna ei saa. Autosid liikus tõesti harvalt, aga tunni jooksul meist möödunud kolmest masinast viimane peatus ja viskas meid "linna" (2000 elanikku) ära. Juhu, tsivilisatsioon! Esimene käik oli loomulikult toidupoodi võileiva, õlle, küpsiste ja suure apelsinimahla järele. Konsumeerisime oma saagi poe taga asuvas lahedas pargis, mis koosnes rohustest küngastest, kivikäikudest, kivipiiretest ja kiviväravatest. Viimane meenutas Stonehenge'i.
Kuna olime pisut väsinud, siis ei jäksanud linnakesega tutvuma hakata, vaid suundusime uuesti linnapiirile, kust me ka üsna kiirelt (viienda autoga) Keflaviki ja Reykjaviki vahelisele maanteele saime. Seekord oli vist tegemist esimese mittekohalikuga, tõenäoliselt poolakas. Suhtlemisse süübida me ei suutnud, kuna ta rääkis nii arusaamatut inglise keelt. Ümbritsev maastik oli muiudugi järjekordselt võimas. Samblaga kaetud kivimaastikud ja üksikud mäed. Blue Lagoonist sõitsime mööda (see asub üsna Grindaviki lähedal), aga olles otsustanud, et hoiame esialgu raha kokku (sissepääs ligi 500 EEK inimene) ja kui hiljem üle jääb, siis läheme ka sinna. Pealegi – järgmine meid pealevõtnud (keda me isegi ei hääletanud!) tüdruk rääkis kohast Islandi idaosas, kus kohe teeääres on samuti looduslikud kuumaveebasseinid. Ja täiesti tasuta. Muidugi tuleb arvestada, et sinnajõudmiseks kulub isegi hääletades mingeid summasid (söök-jook), aga samas on see raha märksa asjalikumalt kulutatud, kuna sel moel näeme-kogeme hoopis rohkem. Eks paistab. Kui muidugi ilm koledaks keerab, siis ei kisu eriti kuhugile hääletama.
Üldse hääletamisest – kuna pole sellega tükk aega tegelenud, siis olime juba ära unustanud, kui hea liikumis-suhtlemisviis see on. Mittehääletajad arvavad, et motiiviks on vaid finantsiline, aga meil on tänu sellele õnnestunud mitme kohalikuga suhelda, kohalikke uudiseid kuulda (Reykjaviki äärelinnas tapeti omas kodus üks mees, arvatavasti kiremõrv, nüüd on jälle viis aastat muretu – umbes sellise sagedusega toimuvad siin mõrvad), õiget kohanimede ja muude sõnade hääldust küsida ja kuulda jne. Kus sa veel niimoodi kohalikuga otse suhtlema satud? Hääletajat pealevõttev inimene on aga tavaliselt juba eelnevalt sinu ja sinuga suhtlemise suhtes positiivselt häälestatud. Ainult plussid :o)
Nii.
Jõudsime juba 12-ks Reykjaviki servale. Kõndisime mõnda aega head hääletuskohta otsides (kesklinna oli veel üle 10 km) piki peateed, tegime korra müravalli taga peatuse, sõime küpsiseid ja Siil tukkus veidi, ning siis tegime kõrvalolevas bussipeatuses hääletamisega katset. Liiklus oli aga nii intensiivne ja linnas sees bussijaamas hääletamine tundus nii totakas, et loobusime peagi ning jätkasime linnamatka. Mööda laheserva astudes sai mitmes kohas puhatud ja siis jälle kõnnitud.
Võõrastemajas tegime põgusa pausi ja läksime kohe edasi telkla kõrval olnud suplusasutusse, kus on väli- ja sisebasseinid, liurada ja kümblusbassud. Üks kord maksab 36 EEK, aga 11 korra kaardi ostes saab 25 krooniga. Võtsime selle hulgikaardi ja saime kohe mõlemad 25-ga sisse. Küürisime end dušširuumides hoolega puhtaks (islandlased saavad VÄGA pahaseks, kui sa pesemata või riided seljas pesnuna bassu ronid, sest basseinivesi on neil kloorivaba) ja lasime end õues kümblusbassu siruli.
Külmema ilmaga näeb sealne pilt välja selline:
... sest vesi köetakse maapõuest tuleva kuuma veega eelnevalt soojaks. Samas ei kasutata otse sealt tulevat vett, mistõttu puudub ebameeldiv lehk.
Väga lõõgastav :o)
Tuul oli kaunis karge aga selle eest sai rohkem vette pugedes peitu minna ja rahulikult ümbritsevat melu jälgida. Üksiti ka islandikeele rütmi ja hääldust jälgida. Kahjuks oli ka prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja venelasi, aga mis seal ikka, võib ka neid keeleoskusi värskendada. Enne äratulekut proovis Signe veel sisebasseini ära ja jäi väga rahule. Ilma kloorita on ikka kordi parem.
Ja bassurajatises oli selline tore massin (mida Signe märkas kasutada, aga Siil mitte ning pidi seega märjad püksad ja räti (mis oli pealegi arvatavasti võõras rätt, keegi läks vist vabšee märjana koju) tilkuvana koju tassima), millega sai oma asjad ära kuivatada. Selline tsentrifugaalkuivati. Topid sisse, hoiad kaant all, seni käib trummel ringi, lased kaane lahti, masin seiskub, ja võtad asjad välja. Valmis.
Pärast bassu tulime joonelt koju (tehes näksihankeks piiiisikese kõrvalepõike toidupoodi), vaatasime George Carlinit ja pugesime põhku. Põhimõtteliselt kulus hääletus-matkatripile õkva 24 tundi – eelmisel päeval hakkasime võõrastemajast u 15.00 liikuma, järgmisel päeval jõudsime 15.30 tagasi. Tehtud.
19. august
Hommikune migratsiooniametis käik kulges ootuspäraselt – Signe sai oma dokumendid muretult üle antud, Siil peab aga veel sebima. Tüüpiline bürokraatia – kuigi Siil vastas, et ta veel ei tea, kas ta hakkab tööle siin või ei, öeldi talle, et näed, võta see blankett ja käi sellega tööbüroos ja võta tempel, et sa otsid tööd. Wtf?
Igatahes sama päev sellega me tegeleda ei viitsinud vaid käisime sivalt Bonusest läbi, võtsime söögid, tulime tagasi võõrastemajja, sõime, pakkisime ja kütsime hääletama. Eelnevalt üritasime netist ka vastavasisulist infot leida. Konkreetset hääletuspunkti soovitust leida ei õnnestunud. Arvamused siinkandis hääletamise lihtsuse kohta lahknesid, mõned väitsid, et maru lihtne, üks ajakirjanik aga, kelle artikkel ka muus osas maru negatiivne oli, rääkis, et hääletamise lihtsus Islandil on mingi müüt, mida raamatud vahutavad ja mida uskuvad turistid siis ka siin hääletajaid peale võtavad. Oma kogemuse põhjal võime nüüd kinnitada, et meil igatahes kulges hääletamine lihtsalt ning peale võttis keskmiselt iga kolmas auto, mis meist möödus. Ja väljamaalane oli neist vaid üks. Hah!
Igatahes saime kaunis kähku minema. Aga... Sobivasse hääletuskohta jõudmine võttis omajagu aega. Tatsusime vist ligi 5 km, enne kui leidsime pasliku bensujaama. Sealt edasi läks nagu lepase reega. Järgmine autojuht pani meid juba Hafniri viivale teeotsale maha. Hafniri minevas autos oli Islandi Ülikoolis islandi keelt õppiv naine, kes vabandas tagaistet tühjaks loopides, et ta ei kasuta auto tagumist osa eriti sageli, ja tema Londonist saabunud võluvat briti inglise keelt täristav sõbranna. Hafniris panime jälle jalad maha, vaatasime põletuseks kokku kuhjatud prügihunniku juures nukrailmelise islandi hobusega korraks tõtt ja asusime Hafnabergi (häälda Habnamerg) poole astuma, kus lootsime lunne ja vaalu näha. Ei silmanud ühte ega teist. Tegelikult oli meil isegi raskusi matkaraja alguse leidmisega. Lõpuks murdsime lihtsalt toorelt üle (vist?) laavatuhase kivivälja ookeani poole. Ennäe imet, leidsimegi raja ja ranna ning tormide poolt kõrgele kaldapealsele kantud palgid, kummikud ja võrgupallid. Viimaseid oli kohati nii palju, et jätsid installatsiooni mulje. Puhkuskohas Hafnabergi neeme tipus tuulutasime varbaid ja jälgisime tükk aega sukelduvate lindude pikeerimist.
Liikusime pisut edasi, et nüüd siis põhjalikult vaalade ja lunnide vaatlemisega tegelema hakata. Asjatult. See eest olid muud vaated võimsad – ookeanilained, kaljukoopad, looduslikud kivisillad ja maismaal laiutavad laavaväljad.
Plaan oli mööda matkarada jätkates jõuda ka ühe meid peale võtnud juhi soovitatud Sandvíkuri mustale rannale, kus Clint Eastwood oma "Flags of our fathers" filminud oli. Probleem oli selles, et matkarada liitus mingi kõrvalise autoteega, mis hakkas sisemaale suunda võtma, aga meie kaardiarvestuste kohaselt ei oleks see seda tegema pidanud. Otsustasime siis uuesti ookeani suunas murda. Jälle üle kiviväljade ja liiva. Väsisime ära ja tulime diagonaalis tagasi. Teed mööda jätkates jõudsime... musta randa.
Jälgisime seal mõnda aega päikeseloojangut ja siis otsisime teed randa ümbritsevate hiidpokude vahel, et enne pimenemist võimalikult kaugele jõuda ja homseks lühem maa astuda jätta.
Käigupealt otsisime ka järgnevaks päevaks mõned puutükid valmis, et hommikul ube soojendada.
Kell oli kümme, hakkas juba hämarduma ja olime mõlemad ka üsna läbi, seega valisime tee kõrval ühe paljudest tardunud laavamassiivide vahele tekkinud liivaaukudest ja lõime telgi püsti. Tuul oli võrdlemisi tugev ja liiv vaiadele teab mis toekat pinda ei pakkunud, aga lootsime, et ehk püsib vari siiski püsti ja pugesime magamiskottidesse. 10 minutiga olime mõlemad kustunud.
Igatahes sama päev sellega me tegeleda ei viitsinud vaid käisime sivalt Bonusest läbi, võtsime söögid, tulime tagasi võõrastemajja, sõime, pakkisime ja kütsime hääletama. Eelnevalt üritasime netist ka vastavasisulist infot leida. Konkreetset hääletuspunkti soovitust leida ei õnnestunud. Arvamused siinkandis hääletamise lihtsuse kohta lahknesid, mõned väitsid, et maru lihtne, üks ajakirjanik aga, kelle artikkel ka muus osas maru negatiivne oli, rääkis, et hääletamise lihtsus Islandil on mingi müüt, mida raamatud vahutavad ja mida uskuvad turistid siis ka siin hääletajaid peale võtavad. Oma kogemuse põhjal võime nüüd kinnitada, et meil igatahes kulges hääletamine lihtsalt ning peale võttis keskmiselt iga kolmas auto, mis meist möödus. Ja väljamaalane oli neist vaid üks. Hah!
Igatahes saime kaunis kähku minema. Aga... Sobivasse hääletuskohta jõudmine võttis omajagu aega. Tatsusime vist ligi 5 km, enne kui leidsime pasliku bensujaama. Sealt edasi läks nagu lepase reega. Järgmine autojuht pani meid juba Hafniri viivale teeotsale maha. Hafniri minevas autos oli Islandi Ülikoolis islandi keelt õppiv naine, kes vabandas tagaistet tühjaks loopides, et ta ei kasuta auto tagumist osa eriti sageli, ja tema Londonist saabunud võluvat briti inglise keelt täristav sõbranna. Hafniris panime jälle jalad maha, vaatasime põletuseks kokku kuhjatud prügihunniku juures nukrailmelise islandi hobusega korraks tõtt ja asusime Hafnabergi (häälda Habnamerg) poole astuma, kus lootsime lunne ja vaalu näha. Ei silmanud ühte ega teist. Tegelikult oli meil isegi raskusi matkaraja alguse leidmisega. Lõpuks murdsime lihtsalt toorelt üle (vist?) laavatuhase kivivälja ookeani poole. Ennäe imet, leidsimegi raja ja ranna ning tormide poolt kõrgele kaldapealsele kantud palgid, kummikud ja võrgupallid. Viimaseid oli kohati nii palju, et jätsid installatsiooni mulje. Puhkuskohas Hafnabergi neeme tipus tuulutasime varbaid ja jälgisime tükk aega sukelduvate lindude pikeerimist.
Liikusime pisut edasi, et nüüd siis põhjalikult vaalade ja lunnide vaatlemisega tegelema hakata. Asjatult. See eest olid muud vaated võimsad – ookeanilained, kaljukoopad, looduslikud kivisillad ja maismaal laiutavad laavaväljad.
Plaan oli mööda matkarada jätkates jõuda ka ühe meid peale võtnud juhi soovitatud Sandvíkuri mustale rannale, kus Clint Eastwood oma "Flags of our fathers" filminud oli. Probleem oli selles, et matkarada liitus mingi kõrvalise autoteega, mis hakkas sisemaale suunda võtma, aga meie kaardiarvestuste kohaselt ei oleks see seda tegema pidanud. Otsustasime siis uuesti ookeani suunas murda. Jälle üle kiviväljade ja liiva. Väsisime ära ja tulime diagonaalis tagasi. Teed mööda jätkates jõudsime... musta randa.
Jälgisime seal mõnda aega päikeseloojangut ja siis otsisime teed randa ümbritsevate hiidpokude vahel, et enne pimenemist võimalikult kaugele jõuda ja homseks lühem maa astuda jätta.
Käigupealt otsisime ka järgnevaks päevaks mõned puutükid valmis, et hommikul ube soojendada.
Kell oli kümme, hakkas juba hämarduma ja olime mõlemad ka üsna läbi, seega valisime tee kõrval ühe paljudest tardunud laavamassiivide vahele tekkinud liivaaukudest ja lõime telgi püsti. Tuul oli võrdlemisi tugev ja liiv vaiadele teab mis toekat pinda ei pakkunud, aga lootsime, et ehk püsib vari siiski püsti ja pugesime magamiskottidesse. 10 minutiga olime mõlemad kustunud.
18. august
Tänane päev järgis üldjoontes eilse mustrit – Signe koolis ja Siil linnapääl. Nii nagu peabki. Ainult selle erinevusega, et õhtut ei täitnud mingi ekstreemsus vaid hillitsetud oleskelu.
Linnas sai kaks korda kuuldud eesti keelt – ju siis on toosama eesti 100pealine lauljaskond kohale jõudnud, kes laupäeval esinema hakkab. Näha oli ka mingit tantsuperhvoormanssi – mehed-naised mustades liibukates tangotamas ja sigimisliigutusi tegemas.
Siil proovis suvalise kohaliku hot-dogi ära. Ok. Kohvikus sai kah istutud. Enam kui ok. Kohv oli 35 eeku ja tassi võis ise vabalt uuesti täita. Normaalne. Miks Eestis nii pole? Eestlased vist pumpaks selle termose tilgatumaks. Oma termosesse.
Linnas ringi käies on muudkui islandi keele üleskirjutatud hääldused näpus ja käib usin tänavanimede veerimine. Et ikka keel tuleks. Raamatukogus sai paar raamatut kah valmis vaadatud, aga võibolla ostab üldse raamatupoest mõne asjalikuma õpiku. Näis. Siil käis oma kuumkoera pargis nosimas ja vajus soojas päikses vabshee unele, kuna hommikune ärkamine toimus juba kell kuus. Sest nina läks kinni ja lihtsalt hingata ei saanud. Igatahes oli pargis mõnus magada.
Hiljem sai veel ringi tuiatud, vaalavaatluslaevad sadamas üle kaetud, kirbuturg üles otsitud ja islandlasi jõllatud. Kaks korda oli rõõm vaadata lapsi, kes karjusid nagu ratta peal. Noh... tegelikult olidki ratta peal. Ja kuna parasjagu oli tõusust üles väntamine käsil ja ei viitsi hästi, siis on ju hea karjuda – äkki vanem halastab ja viib seljas üles või midagi. A tutkit brat – vanem väntas lihtsalt ees minema ja karjuv tatt riburadapidi sabas. Nii nad mõlemal korral teisele poole küngast kadusid. Karjumist oli veel tükk aega kuulda :o)
Ühe riidepoe klaasuksele oli värviliselt maalitud kiri "We're open when we feeeel like it". Neli e-d oli kah nende kirjas.
Õhtul sihti võõrastemajale võttes tuli lärmakas inimmass vastu – Signe kaasvälistudengid. Signet ennast põld. Siil kiirustas sammu ja sibas kodu man'. Kodus pidi tulema mingi istung sakslaste ja nende mänguga. Tuhkagi. Toimus istung õlle ja MTV-ga. Hea et veel saksakeelsest A-Teami vahtimisest pääsesime.
Signe päev: kell 11 kooli viimasele sisseelamispäevale. Räägiti veel veidi Islandist, õpetati veidi islandi keelt, millest mul praegu ikkagi aimu pole, sest ega eriti sajapealises auditooriumis korralikult hääldust ei kuule. Ja islandlaste perekonnanimed koosnevad isa (vahel ka, kui on näiteks mingit saladust varjata, ema) nimest. Näiteks et Signe islandi keelne nimi oleks Signe Jüridotter. Aga need, kes Islandist välja reisivad, on tavaliselt võtnud ka omale lisaks teise perekonnanime, millega on hõlpsam passikontrollidest läbi panna, sest samanimelisi dottereid ja sone on lihtsalt liiga palju, see teeb ka isiku tuvastamise keerulisemaks.
Siis oli meil ka vahepeal kooliavamise grillipidu, mis koosnes sellest, et soojendati vorst, pandi saia vahele ja joodi cocat peale. Nad on ikka tõsised rämpstoidufännid, vähemalt seni jääb selline mulje. Eks Ameerika pressib läänest peale. Söögist rääkides, õhtul oli korraldatud pitsapidu, mis seisnes selles, et toodi oma 25 karpi erinevat pitsat ja siis joodi cocat peale :)
Vahepeal sai mängitud igast sõbrunemismänge, mis isegi hoolimata esialgsest vastumeelsusest olid üsna toredad. Seletasid ka igasugused tudengiorganisatsioonid, et mis nad kõik meie jaoks planeerinud on. Plaanis on väljasõit itta ja mingile vägevale saarele, mille nime ei viitsi praegu välja otsida. Ja toonitati igal sammul, et kui on mingi mure, siis kohe saab rääkima minna. Eks nad siin on küll väga sõbralikud ja vastutulelikud, kui neil ainult aega oleks...
Ja siis juba kõndisimegi väikses vihmasajus tagasi Höfdisse!
Muidu oli aga päev jälle päikeseline.
Homme läheme elamislubasid tegema, Signe käib tunnikese koolis ja pärastlõunal teeme esimest korda katset hääletamisega, mis Islandis pidavat lihtsalt käima... kui aga autosid on. Mõned teed on lihtsalt sellised, et seal sõidab parimal juhul kolm autot päevas. Ja reedel või laupäeval naaseme. Seega – don't panic, kui paar päeva postitusi ei tule.
Islandi eri:
Teisel õhtul dušši all käies tekkis isu keedetud muna järele. Sest soe vesi on siin täpselt selle lõhnaga.
Linnas sai kaks korda kuuldud eesti keelt – ju siis on toosama eesti 100pealine lauljaskond kohale jõudnud, kes laupäeval esinema hakkab. Näha oli ka mingit tantsuperhvoormanssi – mehed-naised mustades liibukates tangotamas ja sigimisliigutusi tegemas.
Siil proovis suvalise kohaliku hot-dogi ära. Ok. Kohvikus sai kah istutud. Enam kui ok. Kohv oli 35 eeku ja tassi võis ise vabalt uuesti täita. Normaalne. Miks Eestis nii pole? Eestlased vist pumpaks selle termose tilgatumaks. Oma termosesse.
Linnas ringi käies on muudkui islandi keele üleskirjutatud hääldused näpus ja käib usin tänavanimede veerimine. Et ikka keel tuleks. Raamatukogus sai paar raamatut kah valmis vaadatud, aga võibolla ostab üldse raamatupoest mõne asjalikuma õpiku. Näis. Siil käis oma kuumkoera pargis nosimas ja vajus soojas päikses vabshee unele, kuna hommikune ärkamine toimus juba kell kuus. Sest nina läks kinni ja lihtsalt hingata ei saanud. Igatahes oli pargis mõnus magada.
Hiljem sai veel ringi tuiatud, vaalavaatluslaevad sadamas üle kaetud, kirbuturg üles otsitud ja islandlasi jõllatud. Kaks korda oli rõõm vaadata lapsi, kes karjusid nagu ratta peal. Noh... tegelikult olidki ratta peal. Ja kuna parasjagu oli tõusust üles väntamine käsil ja ei viitsi hästi, siis on ju hea karjuda – äkki vanem halastab ja viib seljas üles või midagi. A tutkit brat – vanem väntas lihtsalt ees minema ja karjuv tatt riburadapidi sabas. Nii nad mõlemal korral teisele poole küngast kadusid. Karjumist oli veel tükk aega kuulda :o)
Ühe riidepoe klaasuksele oli värviliselt maalitud kiri "We're open when we feeeel like it". Neli e-d oli kah nende kirjas.
Õhtul sihti võõrastemajale võttes tuli lärmakas inimmass vastu – Signe kaasvälistudengid. Signet ennast põld. Siil kiirustas sammu ja sibas kodu man'. Kodus pidi tulema mingi istung sakslaste ja nende mänguga. Tuhkagi. Toimus istung õlle ja MTV-ga. Hea et veel saksakeelsest A-Teami vahtimisest pääsesime.
Signe päev: kell 11 kooli viimasele sisseelamispäevale. Räägiti veel veidi Islandist, õpetati veidi islandi keelt, millest mul praegu ikkagi aimu pole, sest ega eriti sajapealises auditooriumis korralikult hääldust ei kuule. Ja islandlaste perekonnanimed koosnevad isa (vahel ka, kui on näiteks mingit saladust varjata, ema) nimest. Näiteks et Signe islandi keelne nimi oleks Signe Jüridotter. Aga need, kes Islandist välja reisivad, on tavaliselt võtnud ka omale lisaks teise perekonnanime, millega on hõlpsam passikontrollidest läbi panna, sest samanimelisi dottereid ja sone on lihtsalt liiga palju, see teeb ka isiku tuvastamise keerulisemaks.
Siis oli meil ka vahepeal kooliavamise grillipidu, mis koosnes sellest, et soojendati vorst, pandi saia vahele ja joodi cocat peale. Nad on ikka tõsised rämpstoidufännid, vähemalt seni jääb selline mulje. Eks Ameerika pressib läänest peale. Söögist rääkides, õhtul oli korraldatud pitsapidu, mis seisnes selles, et toodi oma 25 karpi erinevat pitsat ja siis joodi cocat peale :)
Vahepeal sai mängitud igast sõbrunemismänge, mis isegi hoolimata esialgsest vastumeelsusest olid üsna toredad. Seletasid ka igasugused tudengiorganisatsioonid, et mis nad kõik meie jaoks planeerinud on. Plaanis on väljasõit itta ja mingile vägevale saarele, mille nime ei viitsi praegu välja otsida. Ja toonitati igal sammul, et kui on mingi mure, siis kohe saab rääkima minna. Eks nad siin on küll väga sõbralikud ja vastutulelikud, kui neil ainult aega oleks...
Ja siis juba kõndisimegi väikses vihmasajus tagasi Höfdisse!
Muidu oli aga päev jälle päikeseline.
Homme läheme elamislubasid tegema, Signe käib tunnikese koolis ja pärastlõunal teeme esimest korda katset hääletamisega, mis Islandis pidavat lihtsalt käima... kui aga autosid on. Mõned teed on lihtsalt sellised, et seal sõidab parimal juhul kolm autot päevas. Ja reedel või laupäeval naaseme. Seega – don't panic, kui paar päeva postitusi ei tule.
Islandi eri:
Teisel õhtul dušši all käies tekkis isu keedetud muna järele. Sest soe vesi on siin täpselt selle lõhnaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)