Ärkasime kell 0700 selle peale, et läheduses oleval teel sahisesid jalgrattad ja vette maandusid suure pahinaga luiged. Hambapesu, salaamisai ja tagasi kesklinna. Toimus vilgas rattaliiklus - kümnepealised omavahel elavalt suhtlevad lastegrupid ratastel, ema lapsega (ema laulis midagi). Täielik idüll. Kesklinna kanti jõudes on jällegi pea kõik kohad veel suletud. Puhkame selgu ja jalgu kõrvaltänavas, pargi lähedal oleva tenniseplatsi ääres pingil. Siil käib võtab tenniseklubist kohvi. Puhkame, vaatame kuidas keskealised daamid tennist toksivad. On ka vanemaid. Peale oma matshi lõppu hooldavad ise väljakut. Ehk makstakse riigi poolt see plats kinni, inimesed saavad tasuta mängida? Kasutame kempsu kraanid endapesuks ära ja jätkame liikumist. Tõesti värskendav, et siin kõik ing k valdavad. Avastame kaardilt, et lilleturg on läheduses, üsna meie teel kah, nii et läheme läbi. Täitsa põhjalik üritus tõesti. Tekib isegi kiusatus Signe lillehullust emale purgis roos tuua, aga otsustame selle mõneks teiseks korraks jätta.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
Showing posts with label Amsterdam. Show all posts
Showing posts with label Amsterdam. Show all posts
29. juuni, esmaspäev. Charles de Gaulle l.j.-Lille-Amsterdam
Ärkame 0700 ja oleme üllatavalt hästi väljapuhanud. Öö otsa mürisenud lennukid ja autod väga ei häirinudki. Üritame tanklast süüa saada aga veel ei küpsetata. Hakkame seal hääletama. Tuhisetakse täie rauaga mööda. Tunni möödudes liigume edasi konkreetselt kiirteele viivale pealesõidule. Väsimus tuleb peale, poeme põõsasse, pikutame, näeme jäneseid ja sööme supi ja pudru segu. Kõnnime natuke tagasi kurvile ja asume uuesti hääletama. Saame autole, mille roolis laigulises vormis naisterahvas, kes räägib, et kiirteel ei tohi hääletada. Meie teada pole see aga kiirtee, vaid sellele pealesõit - ses osas oleme väga ettevaatlikud olnud ja märke jälginud. Suurte seletuste ja ing k purssimise peale paneb meid järgmises kiirteeäärses tanklas maha - jess, nüüd on juba rohkem lootust. Autost maha astudes silmab Siil meest, kes meie väljumist mõtlikult jälgib. Siil läks tanklapoodi, et jogurtivajadust rahuldada. Signe jõudis vaevu kanni toolile toetada, kui tuli seesama mees ja hakkas temaga pr keeles seletama, et kas meil on autot vaja. Inglise keeles jätkates küsis Signe, et kuhu mees sõidab ja andis talle kaardi pihku. Mees näitas, et Lillesse, mis on täpselt Amsterdami tee peal, jäädes 30 km Belgia piirist. Ok, let's do this! Saime autole. Aga kunagi keegi eriti keelt ei osanud, siis vaikisime enamusaja.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
Subscribe to:
Posts (Atom)