5. nov, reede

Jaa... nihu läks.

Siil vahtis jälle pea neljani üleval, äratus oli 06.00
Lumi ikka maas, suur öö endiselt väljas. Krõmpsutasime läbi Reykjavíki talve "oma" tankla poole astuda. Siilil läks otsetee meelest ja olime sunnitud paar haaki tegema, millega kaasnes üle aia ronimine ja Signe kinda naela otsa takerdumine.

Tanklas tavapärased kohvid ja särgivahetused ning 08.45 seisame tee ääres nagu viis kopkat. Aga vot ei vea. Korra küll peatutakse, aga pakutakse vaid linnasisest liini, millest ära ütleme, ning valvame edasi. Üheksapaiku on juba natuke nagu hommikuvalgust. Ega me pikalt seista kah ei viitsi, pealegi on meil ajalimiit, millest edasi polegi suurt mõtet seista, sest Vatnajökullini jõudmine võtaks lihtsalt palju aega. Ega erilist entusiasmi pole kah.

Seega 30-45 minuti järel lööme käega ja otsustame uuesti toda poolsaart vallutama minna, mis kord pooleli jäi. Seekord läheneme teist teed mööda, millega kaasneb ka järjekordne aiaületus (vahelduseks võrkaed) ning järjekordne Signe aeda takerdumine. Seekord tagumikkupidi. Oma jõududega ta sealt tulema ei saagi, aga Siil ulatab džentelmenikäe ja päästab neiu valla. Nüüd on velvetitel juba kaks tootja poolt mitte ettenähtud auku. Aina põnevamaks läheb.

Kusjuures ilmneb, et väga palju meil viimati poolsaare tipust puudu ei jäänudki. Ahjaa, enne kaldale jõudmist suudab Siil veel külili käia ning avastame Reykjavíki disc golfi (frisbi golfi) väljaku. Siilil hakkavad käed värisema, aga millegagi neid rahustada pole, sest ketas jäi Islandile kaasa võtmata, poest pole senini ketast leidnud ja Reykjavíki frisbiklubi ta meilile vastata pole suvatsenud. See kant on muidu Gufunes i vabaaja keskuse piirkond – www.gufunes.is Jutt on kahjuks vaid islandikeelne, ingliskeelset infot leida ei suutnud.

Nojah, jõuame kaldale, põrnitseme Viðey saare suunas, kus öösiti too rahusamba prožektor põleb, ja hakkame piki kallast tagasi jalutama. Jääpurikad, koerad, ingveritee.
Üsna sündmustevaeselt tatsume koju tagasi. Selline neljatunnine linnamatk siis.

Kodus vaatame Scott Pilgrim vs. The World. Soovitame.

Üldiselt peame vist realistideks hakkama ja edaspidi säärastest talvistest kaugetest hääletussihtpunktidest loobuma. (Nojah, võibolla oli häda ka selles, et polnud nädalavahetus) Pikematel sõitudel tuleb sihtida autojagamist (car pooling) ja hääletusteks valime lähemalasuvad kohad. Esjale üritaks ringi peale teha ning millalgi katsume selle kuuma jõe üles otsida, kus saab talvel supelda ja mune keeta. Korra kaalusime ka täna sinna minekut, aga rätte ja mune polnud kaasas.

4. nov, nelj

Eile.
Hommikul oli selge, kauguses olid mäed vines. Lõunaks selgus ka vine põhjus – lund sadas. Esialgu tuli üsna rahulikult, õhtul aga juba kaunis hoogsalt. Käisime Signega selles ilus jalutamas. Oli täitsa kihk lumemöku kokku mätsida, aga tundus, et see sula muutub juba homme veeks ja ega's me kaduvkunsti harrasta, me hindame ikka püsiväärtusi, ergo: memm jäi mätsimata. Piirdusime lumesõjaga merekaldal.
Hommikul kahetsesime, sest külm oli tulnud selleks, et jääda. Vähemalt veel paariks päevaks. Nädalavahetuseks lubab siiski soojemat sadu, seega võib veel kõik see valge ära kaduda.

Eile öösel.
Signe magas ja Siil luges kella viieni hommikul igasugu Rentside, AbFabide, krokude, notsude ja Wildikate blogisid. Küünal põles, Billie Holiday laulis, Signe nohises. Väljas oli talv.

Täna.
Filmipäev vist oli. Arvutist kaesime Prophecyt (ei soovita) ja Pealtnägijat (mida käkki nad sest melodramaatilisest helifoonist sinna taustaks topivad, lugu on niigi huvitav).
Pärastlõunal põikasime Islandi Ülikooli hiina filmi teist osa vaatama minnes Bonusest läbi, et homseks tripiks varusid varuda. Parlamendi ees oli jälle paarikümnepealine seltskond tünne prõmmimas. Aega jäi väheks, pikemalt nende jälgimisega tegeleda ei saanud.
Red Cliffi teine osa oli veidi tegevussisukam kui esimene, aga pikk ja lohisev sellegipoolest.

Homme.
Hommikul vara üles, seljkotid selga ja padavai hääletama. Vatnajökulli liustikuni jõuda üritamine vol 2. Kui hästi läheb, siis teeb Grimsvötni vulkaan koostööd ning hakkab just siis magu tühjendama, kui me sinna jõuame. Pöidlad pihku.

P.S Oli tore jõgevlastega rääkida. Varsti jälle :o)

2. nov, teis

Eile õhtul käis Siil Toomase uut elamist vaatamas. Ja Saku õlle joomas. Huh, polnud niii kange õllega enam harjunudki :o)
Hiljem koju jõudes aitas soomepoisil Jannel Eesti veebis Nivat otsida. Tal on plaan võimalikult odavalt võimalikult ok Niva osta ja selle mootor BMW oma vastu vahetada.

Öösel tõusis tuul, nii et tuli vahepeal jälle käia akent kinni panemas. Hommikuks polnud olukord palju parem, tuul rammis endiselt otse meie aknasse. Kohe meie toa kõrval õues olev varuväljapääsu metalltrepp kumiseb ja sisehoovis seisev puu sahistab oma viimast lehepaari. Meri jälle jäneseid täis.

Läksime pärastlõunal kooli, sest Signel õnnestus oma tarbijakäitumise õpikule ostja leida. Tuul oli tagant, astumine edenes jõudsalt. Koolis nägime magamata Mariannet, ostja jõudis kah üsna ruttu kohale. Kaup vahetas omanikku ja läksime linna, plaaniga raamatukogus käia. Otsustasime kõigepealt Bonusest läbi minna, et miskit põske pista, aga poes oli mõlemal külma tuule vastu rühkimisest siiber ja andsime alla – rampsis jääb käimata, ostame seljakoti kraami täis ja põgeneme koju peitu. Tehtud.

Küünal aknale ja head hingedepäeva.

1. november, esm

Eilne päev, pühapäev, läks nihu, sest me läksime ilmateate õnge. Jälle. Lubas lõunast konne ja pussnuge, tegelikkus oli märksa häpim – päike paistis, meri sillerdas ja Esja oli nigu peopesal. Oleks-poleks-šmoleks – oleks me seda teadnud, oleksime tripile läinud.
Oeh.
Ega midagi, vahtisimegi päeva maha. Ringo huvides tegime tillukese tuuri mööda Kringlani ostukeskust, otsisime talle läki-läkit. Ta huvitus konkreetsest mudelist 66northi (Islandi päritolu tasemel rõivabränd) esinduses. Leidsimegi mütsi, hind 800 EEK, toodetud Lätis :o) Sünteet.
Sekondhändist leitud kampsik oli 1500 EEK.
Ei tea, miks mulle siinsetest hindadest rääkida meeldib. Vist sellepärast, et Islandi hinnakuvand on niivõrd kirves. Tegelikkus on selline, et riiete-jalatsite hinnad (matkapoodide kammimisest ei suutnud ma ju samuti hoiduda, need on minu jaoks nagu lelupoed lastele :o) on siin suht samad, mis Eestis. Eks siingi ole turg väike ja vahelaod võtavad oma. Kvaliteet on muidugi teine teema – see on siin kõrgem.

Muud juttu – täna hommikul laekus Grapevine'ist uudis, et Vatnajökulli liustikul (kuhu me viimati kavatsesime minna) olev Grímsvötni vulkaan, mis tegutseb üsna sageli, viimati vist 2004, ähvardavat peagi  taas tossama hakata. Nädalavahetusel tekitas värinaid ning pani liustikul veed voolama. Varsti võib mölluks minna.
Kodustele rahustuseks – kõnealune vulkaan asub kagus, meie oleme edelas ning midagi väga destruktiivset sellelt tegelaselt ei oodata.