Võtsin Augsburgi asjaajamisteks oma TÜ mapi. "Peaks kõik paberid selles ühes mapis hoidma," mõtlesin. Naiivitar.
"Nein! Auf keinen Fall!" turtsaka näo saatel oli siis me jaoks see Augsburgi üks esimesi kontakte, kui astusime ülikooli majutusosakonda ja selle juht kuulis, et tahaksin ka oma kaasa ühikatuppa võtta. Sest mingid üleriiklikud reeglid ei lubavat "nii väiksele pinnale nii palju inimesi", kuigi me enda jaoks tundus pinda rohkem kui küll. Huvitaval kombel teises ühikas leiti küll võimalus meie jaoks reegleid painutada ja ka tudengistaatuseta Six ulualla võtta. Põhjendusel, et sügisel läheb ühikas niikuinii lammutamisele. Ma küll seost ei näe, aga mine seda kohalikku loogikat tea, uurimine jätkub.
Teises ühikas võtsime Sixile eraldi toa (sest ühte tuppa ikkagi kahte ei lubata) ja kasutame seda panipaigana (nt rattaparklana). See Bayernkolleg on kutsekooli moodi värk, nii et muu rahvas on siin pigem hilisteismelised kahekümnendates, nädala sees toimus suurem möll ja purjus naabrid tahtsid uksest ja aknast sisse ronida – sõna otseses mõttes. Rõdu on sisehoovis u-kujuline, ilma vaheseinteta, nii et kõigist tubadest pääseb kõigi teiste tubade akende taha.
Sakslastel on üldse mingi kinnisidee ruutmeetrite ja elanikega, kui käisime suures hädas kortereid vaatamas, siis tõmmati kah nägu krimpsu, et nii väiksele pinnale nii palju inimesi vist ei sobi. Ei lasta meil endil määrata, kas meile see pind sobib või ei, otsustatakse meie eest ära. Samal ajal valitseb siinsel kinnisvaraturul alapakkumine, vabu pindu napib. Aga vot rohkem inimesi väiksemale pinnale kah ei luba.
Vahendatud loo kohaselt ei mahu sakslastele ka see pähe, kui pere kohta on vaid üks auto, et kuidas siis teised pereliikmed liigutud saavad. Mis selgitab mõneti seda suurt liikluskoormust. Ja pole mingi ime, et Saksamaa oma CO2 vähendamise eesmärkidele ka sel aastal pihta ei saanud.
Teisalt rattateid on palju, kõnniteed reeglina heas seisus, rattaliiklus kuskil seal Tartu ja Uppsala vahepeal, jalgsi mingis suunas suunda muutes peab ikka ringi vaatama.
Eripärasid veel nii palju, et kui Eestis üürihuvilised siunavad, et neilt ühe kuu üür ja tagatis küsitakse, siis siin tahetakse kohati ligi kolmekordset deposiiti + üür ette. Ja ühikatoa kohta öeldi, et kui enne tähtaega välja kolime, maksame nii kaua üüri edasi, kuni uus sisse tuleb. Ise üürikorteri omanikuna tundub mugav lahendus.
Saksa korrektsust siin lõunatipus kah napib, üks maakler lubas nt dokumendid saata, aga ei teinud seda mitte.
Pealkirja palun mõista kahetähenduslikult, nii saksa kui ka inglise keeles. Vanal Euroopa riigil on paberimajandus massiivseks kujunenud, küllap sisaldab see palju jäänukeid, millest on raske vabaneda. Igatahes viimase nädala oleme veetnud paberitega ringi lipates.
Küll oli vaja vanast ühikast välja kirjutada, siis jälle teise sisse, siis vaja korraldada üürimakse püsikorraldus, siis kooli jaoks tudengikaart teha, tervisekindlustus, välisteenistuses kohal käia (kus oli mitmeid märke Tartust), linnavalitsuses end arvele võtta jaaniiedasi.
Teisalt on bürokraatia põhjalikult sissetöötatud ja ametnikud asjatundlikud. Näiteks kui linnavalitsuses küsiti meilt abielu- ja sünnitõendit, ja meil neid polnud, siis pärast põgusat kinnikiilumist kirjutati meid lihtsalt eraldi sisse. Samuti küsiti meilt me religiooni. Nii kummaline küsimus, mul kiilus esimese hooga kohe kinni. Aga neil on vist ka oma maksusüsteem, mingi protsent läheb teatud kogudustele, võibolla siis KOV tahab teada, keda ma oma maksuga toetaks. Või ongi niisama uudishimulikud.
Sixi tööametis külaskäik läks see-eest oodatust valutumalt, ligi tunniga saime vist hakkama. Mul hakkas selle jama peale nendest ametnikest kahju, kes päevast päeva säärase jaburusega tegelevad.
See oli kah "tore", et eile sain viimaks kooli e-lahendusele Digicampus (nagu me ÕIS) ligi ja ilmnes, et ainele, mis juba mu õppelepinguski kirjas, ei saa enam regada. Kirjutasin lektorile, too kostis, et no natuke hiljaks jäid, võinud varem regada. Einoh, andke andeks, kui te ei lase mind Digicampusele distantsilt ligi, vaid pean siia kohale tulema, veel paberitega ringi jooksma, übersalajased koodid registreerimiseks hankima ja siis viimaks õnnistud Digicampusse sisse logima. Kafka, ahoi! Ja elagu e-Eesti. No tõesti on meil see asjaajamine märksa mugavamaks tehtud.
Nädala teises pooles jõudsime ka rattaoksjonile ja saime kaks ratast saja euroga.
Järgmised kaks nädalat on aga lihavõttemöll, näis, kui käest ära too läheb, Augsburgis on samal ajal Plärrer, Baierimaa üks suurimaid rahvapidusid https://de.wikipedia.org/wiki/Pl%C3%A4rrer_(Augsburg)
Linnapildis on mitmesuguseid sõnumeid, mis vastanduvad võõravihale. Samuti on vanalinnas kunstnike poolt taastatud hotell, kus tavakülastajad ja mõned pagulased koos elavad. Korraldavad üritusi ja pakuvad lõunaid.
Muidu on tänavakunst pigem nimekirjutus ja kritseldamine, üksikuid pildimaalinguid kah, samuti jagub klepse. Kuna karistused on päris karmid, siis valitakse arvatavasti kiiremad eneseväljendusviisid.
Ma täpselt ei kujuta ette, kuidas sakslased head tervist hoiavad: alkopudelid on toodud kohe kassade juurde, tänaval on iga mõnesaja meetri järel suitsuautomaadid, rahvustoit pakatab lihatoodetest ja jahust.
Eile õhtul käisime ka esimesel rattaringil, st Six pedaalis, ma olin uiskudel (mu rattal tuleb veel sadulat tõsta, aga võtit pole). Suutsime korralikult ära eksida ja linnast välja sõita.
Täna olime juba mõlemad rattal ja käisime matkapoes, loomulikult oleks kohe tahtnud pooled asjad ära osta, aga suutsime end tagasi hoida, soetasime vaid joogamati, kompassi ja kokkupandava grilli. Saame jõe äärde tossutama minna.
(Vinguda aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)
