Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.
Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.
Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.
Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.
See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.
(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)
