31. aug. – 2. sept

Mitu päeva viimasest postitusest möödas, aga paanikaks pole põhjust. Lihtsalt elu hakkab siin paika loksuma ja pole väga midagi uut ja põnevat rääkida. Jaa, Meeli, midagi ju tegelikult oleks küll, aga ei viitsi iga päeva raamatukokku joosta, et blogipostitust teha. Võõrastemaja nett meid endiselt blogisse ei luba.

Vahepeal on toimunud nii palju, et kolmapäeval saime oma tuppa.
Siil peesitas päev läbi Marianne toas, ei julenud nina kah välja pista, et äkki võõrastemaja majandaja hakkab miskit plärtsuma, kes ma olen ja mis ma tahan. Tube hakati juba lõunal tegelikult välja jagama. Seni internaatkoolis, 50 km kaugusel Reykjavikist ööbinud ja selle eest kirvest hinda maksnud (mida me polnud nõus tasuma) õpilased istusid juba hommikul esimese korruse "salongis".
Siil käis ja üritas vahepeal pesu pesta, aga pesumasin, kuhu ta juba oli pesu sisse laadinud ja pulbrigi pannud, ei käivitunud. "Lahe".
Millalgi pärastlõunal jõudis Marianne kah tagasi ja teatas, et toad on uutele elanikele kätte jagatud, aga jätkates senist kaootilist stiili, on kolm tüdrukut ootamatult kodutud. Kuigi bronn vist oli. No ei saa aru, mis siin toimub.
Siil arvas seepeale, et no nüüd on maailma lõpp, jooksis paanikas paar tiiru ringi ja siis arvas mõistusele tulles, et tulgu mis tuleb, peab ikkagi oma tuppa enne Signe naasmist ära kolima, muidu vaadatakse, et oho, see tuba on hetkel vaba, tsurame siia plikad sisse, ja tegeleme selle toa õnnetute varem määratud elanikega hiljem.
Mõeldud-tehtud. Mõned ringid esimeselt korruselt kolmandale jooksmist ja olidki asjad sees.

Siinjuures suured tänud Mariannele, kes meil kaks nädalat oma tibatillukese (võõrastemaja väikseima) toa põrandal magada lubas st pigem nõudis, et me ei läheks telkima, vaid tema juures elaks. Aitäh :o)

Meie toas oli küll aken lahti, kuid palavus sellest hoolimata metsik. Kohe selgus ka põhjus – radiaator küttis täiel tuuril ning temperatuuri reguleeriv nupp lebas radiaatori all. Siil nuputas ja puuris, aga päris tangidega kallale minna ei julenud, äkki laseb miskit õhku. Lõpuks jagas matsu lahti, et keerata polegi vaja, nupp vaja hoopis alla vajutada. Otsis siis teibi välja, surus nupu alla ja teipis kinni. Kuna aga radiaator oli kuum, siis tikkus teip soojenedes venima, ning radikas uuesti kütma. Pole probleemi – milleks siis öökapid on? Surus öökapi nupule otsa ja pahin lõppes. Hiljem sai öökapile veel igaks juhuks voodi vastu pressitud. Hakka kasvõi toruluksepaks.

Põrand oli kah tolmune ja koristamata. Ning loomulikult täis-vaipkattega. Siili dermatoloog seda näeks, siis vist peaks pika loengu tolmulestadest ja muust. Jaajaa, teame – aga mis teha, tervet katet ju üles ei tõmba. Tegelikult ongi imelik, et kõik hotellid jms on täisvaipkattega. Kas see peaks hubane olema või? Kas kohvi-, veini-, õlle-, margariini- või mis iganes plekilised vaipkatted on hubased? Pigem võiks ju mingi ok parkettkate olla, mida on lihtne puhastada, ja lisaks mõned vaibad, mida saaks samuti eraldi puhastada ja kui need nt elanikule ei sobi, siis üldse kokku rullida ja ära panna...

Signe jõudis kah kohale ja asusime majandama. Üritasime tolmu tõmmata, aga tolmuimeja kott oli täiesti pilgeni täis, seega saime ainult suurema sodi kõrvaldatud. Tuba oli endiselt palav, sest suure radika jahtumine võtab kaua aega (jahtus järgmise päevani).
Lükkasime voodid kokku, paigutasime kraami kappi ära.
Keegi oli ka kõvasti mingit deodoranti kasutanud. Või kempsulõhnastit. Midagi sellist.
Tuba on tõesti suur, eriti võrreldes varasemate elamistingimustega. Vetlalastele (vetlakatele?, vetlastele?) – meie tuba on u pool kaminatoast. Jõgevlastele – u sama suur kui noorte elutuba. Tallinlastele – natuke väiksem kui meie kunagine Kopli serval olnud korteri tuba. Hiljem kuulsime, et vist võõrastemaja suurim. Diivaniga ja puha. Nii et tulge külla :o)

Diivanil saab end välja sirutada küll vaid Ringo kasvu inimene, Gerlid ja teised säärased peavad veits krõnksus magama. Aga põrandapinda on küllaga ja matkamatid on kah olemas. Ma küll ei tea, kas külastajal oleks siin nüüd hooaja lõpul piisavalt palju tegemist... või noh samas toimub Reykjavikis pidevalt mingi festival – äsja algas tantsufestival, samas toimub teatrifestival, ja oktoobris algab (kindlasti toimub ka enne ja pärast seda palju üritusi) tõeliselt suur muusikafestival Airwaves (Tarvo? ;o) ). Kas mingi 200 esinejat vms. Ehk oli rohkemgi. Ei mäleta.
Ja no lisaks on muidugi Reykjavikis ja selle ümbruses (kui paar piletit osta) ühtteist vaadata. Nii et nädala sisustaks arvatavasti rahulikult ära.
Seega öömaja osas saaksite vist papi kokku hoida.
Ainuke jama, et meil on vaid üks võti. Peaks uurima, võibolla saaks teise veel (Mariannel oli kaks).
Vaade on kah nüüd vinge – otse üle majade lahele ja Esja mäele. Endiselt on kohati kole harjumatu näha, kui kõrgel siis TÄNA pilved ka on. Kas mäe kohal, mäe peal, ümber mäe... Eestis ju võis seda teletorni puhul kohati näha, aga puudus võimalus pilvi millegi TAUSTAL vaadelda. Eh.

Vot siis.

A teisipäeval käisime muide jalutamas. Natuke pudistas kohati uduvihma aga muidu oli rahulik soe õhtu. Islandil on praegu viimase 150 aasta soojem (sooim? :P ) suvi.
Läksime jalutasime Öskjuhlíð künkal, mis jääb Signe kooliteele. Selle tipus on Perlan (http://en.wikipedia.org/wiki/Perlan), mis oli kunagi kuumaveehoidla (sellest ka selle praegune pooltööstuslik välimus), nüüd aga saagamuuseum, kohvik, vaateplatvorm, poed jms.





Selle kõrval omakorda tehisgeiser,





mis töötab vaid tööpäeviti ja tööaegadel. Signe jaoks olid kusjuures naturaalsed geisridki uskumatu nähtus. Ta arvas kogu aeg, et keegi on ikkagi kuskil all puldi juures ja vajutab regulaarselt nuppu, et geiser purskama panna. Nagu selles K-erakonna juutuubi videos. Teate küll. Kui ei tea, siis otsige.
Küngas oli täitsa tore. Lisaks sellele hoonele ja geisrile on seal kohati päris tihedalt puid, peaaegu, aga mitte päris sama tihedalt (vist) kaseriisikaid ja mitte nii tihedalt küülikuid, keda Siil sinna Signe juttude peale vaatama oligi kibelenud. Küülikud on siin endiste omanike poolt "loodusesse" lastud ja nüüd on nad siin metsistunud. Niivõrd-kuivõrd.



Tulime künkast üles ja siis ühe rajakäänu peal nägimegi kohe kahte. Üks pruun, teine must. Ja suhtkoht kartmatud. Umbes nagu meie hulkurkassid. Muide, kasse siin eriti ei hulgu, mõned üksikud passivad kindlates kohtades, ja kõigil on rihmad ja mingid medaljonid kaelas. Aga jah, küülikud lasid täitsa rahulikult lähedale tulla ja pabuldasid seal üsna kartmatult. Alles siis, kui Siil neid mõne järsema liigutusega liigutama ärgitas (no ei suuda ju endas seda last alla suruda), võtsid pikk-koivad jalad alla ja sibasid kümmekond meetrit eemale, et siis jälle kõhuli laskuda ja ninakirtsutamist jätkata.

Vaatasime künka puiesalu kah üle. Seal on päris põnevad rajad, üks oli kohandatud ratastega laskumiseks – puurampidega ja puha. Tuli kohe rattaigatsus :o)

Ja oioi, nägime isegi esimest korda RAHULIKULT sörkivat tervisejooksjat. Koguni kahte. Tekkis teooria, et seninähtud (hommikul ja päeval) jooksjad olid äsja jooksmist alustanud või selle keskel, nüüd õhtul jõuavad siis kõik jooksmast koju tagasi ja on ehk tsipa väsinud.

Jalutasime ka veel kesklinnas ringi. Hooned siin arhitektuurivõõra inimese silma jaoks eemalt vaadates nüüd esmapilgul eripärased polegi. Lähemalt uurides selgub, et väga paljud (vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled) hooned on kaetud värvitud laineplekiga. Ei tea, kas see on kunagistest kehvematest aegadest säilinud traditsioon, või on see siinsete tuulte ja horisontaalse vihmaga lihtsalt praktiline.

Neljapäeval käis Signe oma äriplaani grupikaaslastega kohalikus sitasõelumis e veepuhastusjaamas. Signe on oma grupiga hirmus rahul, kõik on kole asjalikud ja tema ei pea eriti midagi tegema. Samas on üllatav, kui abivalmid ja tegusad kõik abiisikud on – tõsine spetsialist oli kõhklematult nõus oma aega raiskama 5liikmelise suvalise grupi peale. Samuti võeti puhastusjaamas nad rõõmsalt vastu ja näidati värki. Neil pidi seal esimesele "sõelale" (filtrile) pea iga päev igasugu põnevaid asju jääma – sõrmused, mobiiltelefonid jms. Ükskord ka elus kala. Ei tea, kas neil on kodukal ka mingi leitud asjade loend olemas, et inimesed saaks järgi tulla. Ükskord keegi oli isegi helistanud, et appi-appi, mul kukkus sõrmus potti, kas te saite selle kätte? :o)

Metaani tootmisest nii palju, et elektri jaoks pole seda siin mõtet kasutada, kuna geotermiline elekter on juba niigi odav (1,4 EEK kW vist), küll aga tasuks seda kütuseks kasutada, kuna Islandil autokütus odav pole ja elektriauto kah väga mõistlik pole (kuigi on siin näha olnud paari), sest siinses kliimas akud eriti ei kesta. Samas on just autokütuseks seda keerulisem vormida kui elektriks, kuna autos kasutamiseks peab selle puhtamaks tegema. Samas on biokütusega ühe jõuühiku (?) saavutamine kaks korda odavam kui bensiiniga. Huvitav tõik on see, et siinkandis toodetav metaan on vist Euroopa puhtaim (98%), aga nt mandril toodetu millegipärast pole. Üks Rootsi firma pidavat koguni sihilikult metaani tehismetaaniga (?) segama, kuna neil on varem vastav tehnoloogia soetatud ja eks see tuleb tasa teenida, nii et kütuse loodusliku metaanisisaldus on alla poole. Oh kapitalismirõõmud.

Ja Signe äriplaanikaastudengid on paljud Reykjaviki kunstiakadeemia õpilased, kes "originaalitsevad" oma suureraamiliste prillidega. Samas kannavad nad aga kõik samasuguseid prille, nii et originaalsus läheb kaduma. Naljaninad.

Lõpetuseks teemassepuutuvad lingid:

http://www.youtube.com/watch?v=FzRH3iTQPrk
http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
http://www.youtube.com/watch?v=lcx8sV27xrA

30. august, esmaspäev

Signel oli täna esimene hiina keele tund. Sai selgeks, kuidas öelda "Ema sõimab hobust", hiina k "Mama ma ma" :o)
Ja ta oskab nüüd hiina keeles 99-ni lugeda.
Nii et õping edeneb kukesammudega ja varsti teeme hiinlaste sitajaama. Ekspordime sita sealt siia ja teeme elektrit. Näiteks.

Siil käis samal ajal raamatukogus.

Õhtul jalutasime natuke ja vaatasime filme. "High Fidelity" on endiselt hea.

29. august, pühapäev

Jälle selline rahulik päev. Suuremaid seiklusi vist lähiajal ei tulegi, kuna Signe peab järgnevatel nädalatel 5 päeva nädalas (vahel ka 6 päeva) koolis käima. Küll mitte alati täis päevad, aga iga hommik kella seitsmest üles ikkagi.

Hommikul vaatasime hakatuseks Prince of Persia lõpuni (uhh, see oli veel sitem kui kartsime) ja lõpetuseks The Losersi (paras ajaviitefilm). Pärast käisime sööki hankimas, tulime koju, Marianne oli kah saarelt (külmetusega) tagasi, lippasime raamatukokku (saime ka läbi imbuvat uduvihma mekkida), uuesti koju, ja siis käisime vaatasime siinse suurima kaubanduskeskuse üle, kust lootsime sokke, susse ja ehk veel midagi asjalikku leida. Aega jäi väheks, sest keskust hakati juba sulgema ja mõlemad olime üsna väsinud kah, seega ostuni ei jõudnud. Signe arvas, et ta hangib üldse vardad ja lõnga ning koob sokid. Right on!

Koju jõudes kuulsime, et Mariannel oli pesu ajal masin kärssama läinud. Ning kolmandal korrusel (kuhu me peagi peaks sisse kolima) pidid korgid välja peksma. Oi saab huvitav olema.

Meilisuhtlus tundub neid endiselt pisut hämmastavat – Marianne kirjutas ülikooli asjapulgale inglise keeles. Ja sai vastuse islandi keeles. Me soovitasime tal vastata eesti keeles.

Pudipadi:

Veel üks islandlaste liikluskorda iseloomustav omadus on parkimine – pargitakse tihtipeale mitte rööbiti boksi, vaid jäetakse pool tagumikku ripakile keset tänavat. Ja seda mitte ainult megamaasturite puhul, mis oleks ju mõistetav, vaid ka väikeautodel.

Erinevalt Eestist on siin lisaks geidele ka lesbisid parajalt palju sebimas näha. Suudlevad vabalt ja avalikult nii foori taga maasturi roolis kui ka veekeskuses lebobassus. Nunnu.

Hotdogidesse pannakse praesibulat. Aga sibul pole mitte rõngaste vaid hakitud tükkidena. Sedasama röstsibulat on võimalik valmiskujul kauplustest karpide kaupa osta.

Lisaks maasturautodele on siin veel maasturbussid, maasturmahtuniversaalid ja maasturkärud. On ka maasturkärutelgid.

Selline väikebuss:


Ja selline liinibuss:

28. august, laupäev

Kella neljaks hommikul oli Siilil lõdisemisest kopp ees. Signe arvas, et mis seal ikka, paneme telgi kokku. Kahepeale arvasime, et ok, kõnnime siis u 10 km kaugusel asuva Gullfossi kose juurde. Päike polnud veel tõusnud, aga idataevas juba hahetas. Kuu siras endiselt. Pakkisime niiske telgi ja madratsid seljakottidesse ning asusime teele. Peagi hakkas kohinat kostma ja arvasime, et no krdi võimas kosk, kui on juba kilomeetrite kaugusele kuulda. Tegelikult olid kohina allikaks jõed ja ojad, millest tee järjest üle läks. Tee ääres olid karjamaad, mõned harvad talud ja lambad ning hobused. Lambad pidid Islandil targad olema – kuigi nad uitavad otse teeservas, ilma keti ja aedikuta, juhtub nendega harva õnnetusi. See eest nägime mitut autolt löögi saanud kajakat.

Umbes 1,5 kilomeetrit enne Gullfossi juurde jõudmist nägime kõrgendiku kohale kerkivat udupilve. Paremat kätt värvis päike pilved punaseks. Vasemat kätt paistis mägede vahel ja peal olev Langjökulli liustik.




Hvítá jõgi meie kõrval oli nii sügaval jõeorus, et me seda teepealt ei näinudki, päris kuristiku servale piiluma minna kah ei tihanud.



Kella kuueks jõudsime kose juurde. Päike tõusis. Peldikud olid lukus. Kosk oli meie päralt. Piidlesime seda kõigepealt ülevalt, siis läksime alla ja vaatlesime seda metsikut, massiivset, tohutut vetemöllu. Kose kõrval seistes oli tunda kuidas maa jalge all väriseb. Vapustav :o)

Tagasi üles minema hakates jäi päike meie seljataha ja nägime vikerkaart. Vikerkaar algas vertikaalselt otse jalge eest ja tõusis kaarjalt üles taevasse, toetudes ülemise otsaga endiselt taevas laiutavale Kuule. Kirjeldamatu :o)

Vaatlesime veel koske siit ja sealt ning istusime pingile hommikust sööma, sest alles kell üheksa toimuvat külastuskeskuse ja seal Rauli lubatud piiramatu taastäitmisega söömisvõimalusega restorani avamist me ei jaksanud ära oodata. Laudteel olnud härmatis hakkas juba sulama ja õhk soojenema. Külastuskeskuse juures hoiatasid sildid, et siit edasi EI VÕI millegi vähema kui neliveolise maasturiga edasi sõita. Rendiautodele seal enam kindlustus ei kehti ja lisaks tehakse ka trahvi. Nägimegi sinna sõitmas vaid megamaastureid. Mitte palju – kaks tükki. Kell oli endiselt varane.
Samuti oli seal juttu sellest, et ei tohi off-roadi sõita kuna Islandi pinnas on väga mure ja lahtine ning masinad vajuvad sinna kergelt sisse.




Jäljed kaovad alles sajandi(te)ga. Võisime selles ka oma silmadega veenduda – kui Eestis muutuvad sissekäidud rajad lihtsalt kõvakstambitud joonteks, siis siin on need nagu maapinda küntud sügavad vaod.

Hakkasime tagasi kõndima. Kilomeetri järel möödusime taas hotellist, kust tulid hiljem paar autot ja buss. Lõpuks (pool tundi pärast esimese auto hääletamist) võttis üks auto ka peale. Meie soovi oli kuulda võetud – autos olev rahvusvaheline hotelli kohviku töötajaskonnast seltskond pidi Geysirist läbi minema ja siis joonelt Reykjavikki sõitma. Hurraa! :o)
Juhiks oli peenehäälne Itaalia poiss. Mis teema nende itaalia meestega on? Eelmine aasta Itaalias võttis meid samuti üks plikalik mees peale... No gojones?
Aga pedaali tallus see itaalia tiiskant küll nagu macho – 90 alast tuhisesime 120-ga läbi.
Kohviku töötajad rääkisid eilsest hiinlaste grupist. Loomulikult ei osanud ükski hiinlane ingliskeelt. Kaasa arvatud giid :o)

Kella kümneks olime taas päälinnas. Eelmisel päeval kell kolm hakkasime võõrastemajast astuma, kella 11-ks olime tagasi. Hääletamine on seni ikka ülihästi sujunud. Kartsime küll Gullfossi juures pärapõrgus olles, et nüüd läheb haardkooriks, aga ei. Harv liiklus küll, aga pealesaamine pole ikkagi mingi probleem. Alþing nähtud, geiser nähtud, kose juures käidud, liustik nähtud. (Päris liustiku juurde, kosest 15 km küll ei tihanud trügida, sest seal on juba tõesti metsik loodus, haruharv liiklus ja täitsa külje alla pääsemiseks tõenäoliselt kõvasti astumist, samas õhtupeale ei tahtnud me jääda, hiljem pidi sadama hakkama.)

Tehtud!

Tegime tunnise puhkuse võõrastemajas, võtsime pesuasjad ja läksime veekeskusse lõõgastuma. Ja oi kui hea see oli. Käisime ka jakuusis. Avastasime, et seal on veel mitu veevanni, kõik erineva temperatuuriga – 38, 40, 42 ja 45. Proovisime ka neid, jahtusime ning läksime tagasi vanasse tuttavasse lebobassu. M-m-mõnus.

Tagasi koju.

Koristasime tuba, pakkisime asjad ja üritasime pesumasina juurde löögile saada, aga võõrastemaja asjuril oli vist pesupäev, nii et kuidagi ei saanud oma asju sinna vahele tsurada. Puhkasime veel paar tundi ja üheksa paiku läksime linnapeale uitama, raamatukogu juurde (õue) blogipostitust tegema ning ***me tõmbama. Võõrastemaja nett ei luba ka piratebay kodukale minna, aga kui seal on juba varem käidud ja failid tõmbama pandud, siis laseb edasi sikutada küll. Leidsime lünga süsteemis :o)

Raamatukogust jalutasime tagasi, võtsime sadama lähistel hot dogid (seal on odavam kui vanalinna keskväljakul – 28 EEK tk – ning peaaegu pidev järjekord, kohalikud vist teavad, kus on hea ;o) ) ja patseerisime mööda ühesuunalist peatänavat, kus rahvas saalis klubide ja pubide vahet ning autod kruiisisid kiirusega ca 5 km/h. Mingi rodu oli ka Ameerika klassikuid, vanim neist u 50ndate Dodge, uuemad u 70ndatest. Seal peatänaval on pidevalt säärane aeglane autoliiklus, vist mõnda otsemat ja teed mööda kesklinna ei saagi. Lausa kahju neist.

Astusime oma lemmikust 24/7 poest läbi, võtsime näksid ja läksime koju filme vahtima.

The End.


P.S. Hakkab juba kodune tunne tekkima – kui autost väljudes Esja mäge silmasime, oli kohe selline "Ohoo, jõudsime koju" tunne :o)

P.P.S. Küsiti siin varem hindade kohta. Kuldse Ringi tegemine ametliku teenusepakkuja poolt oleks maksma läinud u 980 EEK. Näkku. Meil kulus põmst toidule ja telkimisele kokku 200 EEK. Kahepeale.

27. august, reede

27. august, reede

Signe läks hommikul kooli ja Siil jäi siia. Koju. Vahtima ja õppima ja surfama.
Signe samal ajal sebis ringi, ostis endale raamatuid ja hakkas tegema projekti, kuidas sitast energiat toota.
Normaalne.
Siil aga vaatas jälle ilmateadet ja avastas, et kui seni lubas laupäevaks vihma, siis nüüdseks oli lubadus paranenud ja laupäeval siras päike. Siilil hakkasid käed värisema ja ta hakkas närveldama, et nüüd Signe siva koju sibaks ja saaksime teele asuda, sest plaan, mida me nädala keskel pidasime ja mille katki jätsime, vajas siiski täitmist.
Natuke jama oli ka see, et kuna välistudengite grupp pidi nädalavahetusel Heimaey saarele pidutsema minema ja me varasema ilmateate põhjal olime rännuplaanid maha kandnud, siis Siil oli osa oma varustusest Mariannele lubanud. Kiire läbirääkimise tulemusel selgus, et Mariannel matkavarustust tegelikult vaja ei lähegi, kuna ööbitakse majades. No tore :o)

Asjad kokku, söök valmis, Signe koju, kerge puhkus, kõhud täis ja kella kolmest olime majast läinud. Tee oli nüüd juba tuttav ja jõudsime tanklasse pool tundi kiiremini. Kaval oli ka mõte veepudelid alles tanklas täita – kotid sinna minnes paar kilo kergemad kohe. Tanklas täitsime pudelid ära ja läksime hääletama. Liiklus oli juba päris tihe (reede õhtu kell neli ikkagi) ja väga lootust ei hellitanud, aga umbes kümne minutiga olime ühe noormehe pea tutikal maasturil. Rääkis meid Mosfellsbæri (10 km Reykjavikist) sõidutades Siili küsimise peale, et liikluskombed on siin "huvitavad" küll, aga autoõnnetuses hukkunuid on siiski sel aastal olnud vaid u 5. Ja selles linnakeses pidi mingi linnafestival olema, mistõttu igal linnaosa oli ehitud oma värvidega – kollane, roosa jne. Linnakese keskel pandi meid maha, üks last jalutav neiu näitas meile Þingvelliri viiva teeotsa kätte, kõndisime sinna ja asusime hääletama. Peagi võttis üks mersujuht meid peale. Oli kunagi kolm aastat perekonnaga Soomes elanud, sest tütar õppis seal, naine oli soomlanna, Tallinnas olid nad kah paar korda käinud. Rääkis põnevat maavärinatest, viimatisest vulkaanipurskest, valgetest öödest, kalapüüdmisest Þingvallavatni järves, mis asub kohe Þingvelliris – see on Islandi suurim järv, kohati üle saja meetri sügav ja nii mitmekesiste elupaikadega, et seal elab nelja liiki forelli, kes kõik püsivad oma järvepiirkonnas.

Jõudsime külastuskeskusse ja kõndisime sealt kunagise Alþingi asukohta. Nõukogu kogunes seal tegelikult kahte kohta – paganlikel aegadel olid allpool ja kristlusele üle minnes ülespoole. Vaated kose juures ja Islandit lahutavale Euroopa ja Ameerika platoo vahelisele lõhele olid võimsad :o) Tasub kindlasti käia. Sealkandis siis otsustati riigiasju, mõisteti kohut, vajadusele korraldati hukkamisi, toimusid hobusevõitlused, aeti äri, leiti paarilisi. Kõige kaugematest maanurkadest tulnud pidid sooritama eluohtliku kahenädalase rännaku läbi sisemaa. Siin deklareeriti ka Islandi iseseisvus 44ndal aastal.

Nähtud-tehtud. Kõndisime uuesti 1,5 kilomeetrit maanteele, põgus paus külastuskeskuses ja hakkasime edasi Laugarvatni poole liikuma. Kell oli juba seitse, seega kolm tundi jäänud, kõige optimistlikuma, aga ebatõenäolise prognoosi järgi lootsime veel samal õhtul geisri juurde jõuda. Meil vedas – peagi võtsid meid peale toredad saksa surfarid. Bussiga. Üks sakslane oli Reykjaviki haiglas praktikant, teine oli talle küllatulnu, kes just hiljuti surfates oma jala ära nihestas. See aga ei takistanud tal järgnevalt ka väikest matkia ettevõtmast. Karkudega. Laugarvatnisse viis tüüpiline Islandi tee, mis on vaid suvel sõidetav. Talvel tuleb teha mitmekümnekilomeetrine ring. Loksusime ja täristasime mägede vahelt läbi, Signe surfilaudade alla küürakil, Siil puitlaastplaadist kasti otsas kükitades. Saime teada, et olime eelmisel ööl virmalised maha maganud. Oh pekk...

Laugarvatnisse jõudes oli päike juba mägede taha vajunud. Saime ka siin üsna ruttu peale autole, mille tagaistmel olid lapsetoolid (Siilile meenus Eurotripi episood, kus Signe Saksamaa lõunatipus lapsetoolis sõitis) ja roolis islandlane, kes käskis meil turvavööd kinni panna ning teatas pärast paigaltvõttu, et ta sõidab nagu manjakk. Siil täpsustas, et see tähendab, nagu islandlane. Mis on peaaegu sama stiil, nagu eestlastel. Korra nägime ka napikat – meie ees sõitnud maasturijuht tegeles jälle vist kõige muuga peale roolimise (mida näeb siin VÄGA palju) ning hakkas vastassuunda kalduma, kust ligines suurel kiirusel tsikkel. Viimasel hetkel korrigeeris oma trajektoori. Õnnetusest jäi umbes sekund puudu. Ja loomulikult ei hoidnud meie manjakist pealevõtja mõistlikku pikkivahet.

Peagi jõudis ta oma sihtkohta, mille nime ta ei teadnud ja mida ka meie ei suutnud tuvastada. Lootsime siiski, et oleme õigel teel. Hakkas juba hämarduma. Olime küll kohe ühe telkimiskoha juures, aga otsustasime, et proovime ikkagi edasi minna, ja kui ei saa, noh, siis telgime siinsamas. Kusiganes see siis ka on. Meil vedas jälle. Üks vanaldase paariga Suzuki maastur uhas meist alul mööda, pidurdas ja tagurdas. Tore pensionäride paar viis meid otse Geysiri juurde, kuigi nende suvila oli paar kilomeetrit sellest eespool. Siin ei tehta islandi keele sundomandamist lihtsaks, kuna KÕIK valdavad inglise keelt. Isegi eakad. Ja veatut inglise keelt. See hellitab ära.

Ja meie optimistlik plaan oli täidetud! Olime 21.30-ks jõudnud Geysiri geotermilisele alale. Otsisime telkimisplatsi lunastamiskoha üles, panime telgi püsti ja läksime geisreid vaatama. Nagu toosama manjakk varem rääkis, nii ka oli – Geysir ei tegutsend. Lihtsalt auras vaikselt. Samas kõrval olev Strokkur aga purskas u iga kümne minuti järel. Läksime piirdenööri juurde ja jäime ootele. Kostus küll mulksumist, aga me ei teadnud, kas see nüüd oligi see purskele eelnev vee alla tõmbumine või mitte. Oli küll. Sekund hiljem kostus madalahäälne kohin, hetke pärast sisin, ja meie pea kohal oli u 25-meetrine aurusammas. Siil leidis end kolm meetrit eemalt tudisevate jalgadega seismas. Signe jälgis samal ajal piirde ääres huviga toimuvat. Olime end kavalalt pealetuult sättinud, et aur meie suunas ei tuleks, aga ei osanud oodatagi, et geiser võib ka viltu pursata. Geisrid purskavad ju kõik ometigi alati otse õhku? Strokkur aga tulistab just kerge nurgaga selles suunas, kus meie seisime. Mitte küll otse näkku, aga kõrgele pea kohale, nii et kõrguses meie kohal laieneva aurusamba peale pidi Siil püksi laskma.

Vaatasime purskamist veel ülevalt künkanõlvalt ning teistegi nurkade alt. Uhh.

Telkimisplats asus otse Geysiri geotermilise ala kõrval, nii et võisime öö läbi kuulata mulksumist ja podisemist ning Strokkuri pahisemist. Signe puges magamiskotti, Siilil veel und polnud ja luges Lonely Planeti Islandi raamatust huvitavamaid kohti. Signel oli Siili jutumõmina saatel hea magama jääda.

Öö muutus järjest külmemaks. Signe kuhjas kõik oma riided selga ja magas rahulikult. Siil rähkles ja vähkres ja läks kõndima. Kell üks öösel ei sõitnud enam kedagi. Kõik mulksus, podises ja pahises edasi. Täiskuu paistis. Virmalisi (raisk) polnud. Siil läks telki tagasi, kuhjas kah kõik asjad selga ja üritas magada. Villased sokid jäid Eestisse. Krt.