Vahepeal on toimunud nii palju, et kolmapäeval saime oma tuppa.
Siil peesitas päev läbi Marianne toas, ei julenud nina kah välja pista, et äkki võõrastemaja majandaja hakkab miskit plärtsuma, kes ma olen ja mis ma tahan. Tube hakati juba lõunal tegelikult välja jagama. Seni internaatkoolis, 50 km kaugusel Reykjavikist ööbinud ja selle eest kirvest hinda maksnud (mida me polnud nõus tasuma) õpilased istusid juba hommikul esimese korruse "salongis".
Siil käis ja üritas vahepeal pesu pesta, aga pesumasin, kuhu ta juba oli pesu sisse laadinud ja pulbrigi pannud, ei käivitunud. "Lahe".
Millalgi pärastlõunal jõudis Marianne kah tagasi ja teatas, et toad on uutele elanikele kätte jagatud, aga jätkates senist kaootilist stiili, on kolm tüdrukut ootamatult kodutud. Kuigi bronn vist oli. No ei saa aru, mis siin toimub.
Siil arvas seepeale, et no nüüd on maailma lõpp, jooksis paanikas paar tiiru ringi ja siis arvas mõistusele tulles, et tulgu mis tuleb, peab ikkagi oma tuppa enne Signe naasmist ära kolima, muidu vaadatakse, et oho, see tuba on hetkel vaba, tsurame siia plikad sisse, ja tegeleme selle toa õnnetute varem määratud elanikega hiljem.
Mõeldud-tehtud. Mõned ringid esimeselt korruselt kolmandale jooksmist ja olidki asjad sees.
Siinjuures suured tänud Mariannele, kes meil kaks nädalat oma tibatillukese (võõrastemaja väikseima) toa põrandal magada lubas st pigem nõudis, et me ei läheks telkima, vaid tema juures elaks. Aitäh :o)
Meie toas oli küll aken lahti, kuid palavus sellest hoolimata metsik. Kohe selgus ka põhjus – radiaator küttis täiel tuuril ning temperatuuri reguleeriv nupp lebas radiaatori all. Siil nuputas ja puuris, aga päris tangidega kallale minna ei julenud, äkki laseb miskit õhku. Lõpuks jagas matsu lahti, et keerata polegi vaja, nupp vaja hoopis alla vajutada. Otsis siis teibi välja, surus nupu alla ja teipis kinni. Kuna aga radiaator oli kuum, siis tikkus teip soojenedes venima, ning radikas uuesti kütma. Pole probleemi – milleks siis öökapid on? Surus öökapi nupule otsa ja pahin lõppes. Hiljem sai öökapile veel igaks juhuks voodi vastu pressitud. Hakka kasvõi toruluksepaks.
Põrand oli kah tolmune ja koristamata. Ning loomulikult täis-vaipkattega. Siili dermatoloog seda näeks, siis vist peaks pika loengu tolmulestadest ja muust. Jaajaa, teame – aga mis teha, tervet katet ju üles ei tõmba. Tegelikult ongi imelik, et kõik hotellid jms on täisvaipkattega. Kas see peaks hubane olema või? Kas kohvi-, veini-, õlle-, margariini- või mis iganes plekilised vaipkatted on hubased? Pigem võiks ju mingi ok parkettkate olla, mida on lihtne puhastada, ja lisaks mõned vaibad, mida saaks samuti eraldi puhastada ja kui need nt elanikule ei sobi, siis üldse kokku rullida ja ära panna...
Signe jõudis kah kohale ja asusime majandama. Üritasime tolmu tõmmata, aga tolmuimeja kott oli täiesti pilgeni täis, seega saime ainult suurema sodi kõrvaldatud. Tuba oli endiselt palav, sest suure radika jahtumine võtab kaua aega (jahtus järgmise päevani).
Lükkasime voodid kokku, paigutasime kraami kappi ära.
Keegi oli ka kõvasti mingit deodoranti kasutanud. Või kempsulõhnastit. Midagi sellist.
Tuba on tõesti suur, eriti võrreldes varasemate elamistingimustega. Vetlalastele (vetlakatele?, vetlastele?) – meie tuba on u pool kaminatoast. Jõgevlastele – u sama suur kui noorte elutuba. Tallinlastele – natuke väiksem kui meie kunagine Kopli serval olnud korteri tuba. Hiljem kuulsime, et vist võõrastemaja suurim. Diivaniga ja puha. Nii et tulge külla :o)
Diivanil saab end välja sirutada küll vaid Ringo kasvu inimene, Gerlid ja teised säärased peavad veits krõnksus magama. Aga põrandapinda on küllaga ja matkamatid on kah olemas. Ma küll ei tea, kas külastajal oleks siin nüüd hooaja lõpul piisavalt palju tegemist... või noh samas toimub Reykjavikis pidevalt mingi festival – äsja algas tantsufestival, samas toimub teatrifestival, ja oktoobris algab (kindlasti toimub ka enne ja pärast seda palju üritusi) tõeliselt suur muusikafestival Airwaves (Tarvo? ;o) ). Kas mingi 200 esinejat vms. Ehk oli rohkemgi. Ei mäleta.
Ja no lisaks on muidugi Reykjavikis ja selle ümbruses (kui paar piletit osta) ühtteist vaadata. Nii et nädala sisustaks arvatavasti rahulikult ära.
Seega öömaja osas saaksite vist papi kokku hoida.
Ainuke jama, et meil on vaid üks võti. Peaks uurima, võibolla saaks teise veel (Mariannel oli kaks).
Vaade on kah nüüd vinge – otse üle majade lahele ja Esja mäele. Endiselt on kohati kole harjumatu näha, kui kõrgel siis TÄNA pilved ka on. Kas mäe kohal, mäe peal, ümber mäe... Eestis ju võis seda teletorni puhul kohati näha, aga puudus võimalus pilvi millegi TAUSTAL vaadelda. Eh.
Vot siis.
A teisipäeval käisime muide jalutamas. Natuke pudistas kohati uduvihma aga muidu oli rahulik soe õhtu. Islandil on praegu viimase 150 aasta soojem (sooim? :P ) suvi.
Läksime jalutasime Öskjuhlíð künkal, mis jääb Signe kooliteele. Selle tipus on Perlan (http://en.wikipedia.org/wiki/Perlan), mis oli kunagi kuumaveehoidla (sellest ka selle praegune pooltööstuslik välimus), nüüd aga saagamuuseum, kohvik, vaateplatvorm, poed jms.
Selle kõrval omakorda tehisgeiser,
mis töötab vaid tööpäeviti ja tööaegadel. Signe jaoks olid kusjuures naturaalsed geisridki uskumatu nähtus. Ta arvas kogu aeg, et keegi on ikkagi kuskil all puldi juures ja vajutab regulaarselt nuppu, et geiser purskama panna. Nagu selles K-erakonna juutuubi videos. Teate küll. Kui ei tea, siis otsige.
Küngas oli täitsa tore. Lisaks sellele hoonele ja geisrile on seal kohati päris tihedalt puid, peaaegu, aga mitte päris sama tihedalt (vist) kaseriisikaid ja mitte nii tihedalt küülikuid, keda Siil sinna Signe juttude peale vaatama oligi kibelenud. Küülikud on siin endiste omanike poolt "loodusesse" lastud ja nüüd on nad siin metsistunud. Niivõrd-kuivõrd.
Tulime künkast üles ja siis ühe rajakäänu peal nägimegi kohe kahte. Üks pruun, teine must. Ja suhtkoht kartmatud. Umbes nagu meie hulkurkassid. Muide, kasse siin eriti ei hulgu, mõned üksikud passivad kindlates kohtades, ja kõigil on rihmad ja mingid medaljonid kaelas. Aga jah, küülikud lasid täitsa rahulikult lähedale tulla ja pabuldasid seal üsna kartmatult. Alles siis, kui Siil neid mõne järsema liigutusega liigutama ärgitas (no ei suuda ju endas seda last alla suruda), võtsid pikk-koivad jalad alla ja sibasid kümmekond meetrit eemale, et siis jälle kõhuli laskuda ja ninakirtsutamist jätkata.
Vaatasime künka puiesalu kah üle. Seal on päris põnevad rajad, üks oli kohandatud ratastega laskumiseks – puurampidega ja puha. Tuli kohe rattaigatsus :o)
Ja oioi, nägime isegi esimest korda RAHULIKULT sörkivat tervisejooksjat. Koguni kahte. Tekkis teooria, et seninähtud (hommikul ja päeval) jooksjad olid äsja jooksmist alustanud või selle keskel, nüüd õhtul jõuavad siis kõik jooksmast koju tagasi ja on ehk tsipa väsinud.
Jalutasime ka veel kesklinnas ringi. Hooned siin arhitektuurivõõra inimese silma jaoks eemalt vaadates nüüd esmapilgul eripärased polegi. Lähemalt uurides selgub, et väga paljud (vähemalt kolmandik, ehk isegi pooled) hooned on kaetud värvitud laineplekiga. Ei tea, kas see on kunagistest kehvematest aegadest säilinud traditsioon, või on see siinsete tuulte ja horisontaalse vihmaga lihtsalt praktiline.
Neljapäeval käis Signe oma äriplaani grupikaaslastega kohalikus sitasõelumis e veepuhastusjaamas. Signe on oma grupiga hirmus rahul, kõik on kole asjalikud ja tema ei pea eriti midagi tegema. Samas on üllatav, kui abivalmid ja tegusad kõik abiisikud on – tõsine spetsialist oli kõhklematult nõus oma aega raiskama 5liikmelise suvalise grupi peale. Samuti võeti puhastusjaamas nad rõõmsalt vastu ja näidati värki. Neil pidi seal esimesele "sõelale" (filtrile) pea iga päev igasugu põnevaid asju jääma – sõrmused, mobiiltelefonid jms. Ükskord ka elus kala. Ei tea, kas neil on kodukal ka mingi leitud asjade loend olemas, et inimesed saaks järgi tulla. Ükskord keegi oli isegi helistanud, et appi-appi, mul kukkus sõrmus potti, kas te saite selle kätte? :o)
Metaani tootmisest nii palju, et elektri jaoks pole seda siin mõtet kasutada, kuna geotermiline elekter on juba niigi odav (1,4 EEK kW vist), küll aga tasuks seda kütuseks kasutada, kuna Islandil autokütus odav pole ja elektriauto kah väga mõistlik pole (kuigi on siin näha olnud paari), sest siinses kliimas akud eriti ei kesta. Samas on just autokütuseks seda keerulisem vormida kui elektriks, kuna autos kasutamiseks peab selle puhtamaks tegema. Samas on biokütusega ühe jõuühiku (?) saavutamine kaks korda odavam kui bensiiniga. Huvitav tõik on see, et siinkandis toodetav metaan on vist Euroopa puhtaim (98%), aga nt mandril toodetu millegipärast pole. Üks Rootsi firma pidavat koguni sihilikult metaani tehismetaaniga (?) segama, kuna neil on varem vastav tehnoloogia soetatud ja eks see tuleb tasa teenida, nii et kütuse loodusliku metaanisisaldus on alla poole. Oh kapitalismirõõmud.
Ja Signe äriplaanikaastudengid on paljud Reykjaviki kunstiakadeemia õpilased, kes "originaalitsevad" oma suureraamiliste prillidega. Samas kannavad nad aga kõik samasuguseid prille, nii et originaalsus läheb kaduma. Naljaninad.
Lõpetuseks teemassepuutuvad lingid:
http://www.youtube.com/watch?v=FzRH3iTQPrk
http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
http://www.youtube.com/watch?v=lcx8sV27xrA
No comments:
Post a Comment