Elamuehitusest veel – üks omapärane joon majade juures on nende esimene korrus, millest akna osa on veel maapinnaga tasa, aga kõik ülejäänu jääb sellest allapoole. Pakume teooriaks, et see võib tuleneda küngastele ehitamisest. Maja üks külg on künkas sees, teine väljas. Ning hiljem on see komme ka horisontaalsele pinnale ehitatud hoonetele üle kandunud.
Siilile meeldib hirmsasti, et siinsed töömehed kasutavad pea kõik raadiotega kõrvaklappe. Raadiot kuskil ehituse juures lamisemas ei kuule kusagil. Eestis on endiselt üldlevinud komme objektil teisi töötajaid oma raadiomakiga terroriseerida. Kakofooniat mittesalliva inimesena oli ehitusel korraga kolme mölaraadio kuulamine kohutavalt stressitekitav.
Tiigipuud kasutatakse siin väga palju. Uksed, aknad, käsipuud, pingid – kõik on valdavalt tiigist. Siil ehmatas alguses telklas ära, et peahoone on mahagonist :o) Lähemal uurimisel selgus siiski tema eksimus.
Pisut harjumatu ja natuke häirivgi on see, et aknad ei avane üldjuhul küljelt, vaid alt üles. Ei saa aknast välja naalduda ja ringi vahtida.
Laupäeval võtsime ette pikema linnamatka vabaõhumuuseumi. Päev otsa oli sadanud, aga õhtul selgines ja olles kaubanduskeskusest läbi käinud ning edutult plätasid otsinud, otsustasime veel edasi minna ja muuseumi kiigata. Kell oli küll juba kuus ja teadsime, et muuseum on kinni, aga sihtpunktiks sobis see siiski. Eramajade vahelt läbi jalutades nägime ka esimest korda aias olevaid väikseid majakesi – haldjarahvale valmis pandud. Siinne rahvas usub igasugu päkapike, haldjate, trollide ja muu säärase nähtamatu tegelaskonna olemasolu, ning üritab nendega ikka häid suhteid hoida. Mõni aeg tagasi olla nt hakatud ehitama hoonet koht, millest oli teada, et see on haldjate oma, ning ehitus ei edenenud sugugi - juhtusi õnnetusi, asjad lagunesid jne. Tehti siis hoone natuke eemale ja kõik laabus. Ühes linnavalitsuses olla senini kolm inimest, kelle spetsialiteediks on muuhulgas nähtamatu maailmaga kursis olemine ja sellest teabest lähtuvalt ettevõtmiste nõustamine.
Elades säärase iseloomuga maal ja keskkonnas nagu seda on Island, pole siin ka midagi imestada. Kõndige üks öö mulksuvate, pahisevate ja mürisevate geisrite vahel ning hakkate isegi mäevaimudesse uskuma.
Nägime ka kahte sorti kiviaeda. Üks variant oli säärane, et maja ümbritses traatvõrgustpaneelide vahele paigutatud kividega aed. Teine variant oli selline, kus pinnakatteks ei olnud mitte muru (mis siin muide väga lopsakalt kasvab), vaid kruus ja suuremad kivid. Terve majaümbrus. Mitte libletki rohtu.
Kummastav on ka sõstrapõõsaste kasutamine hekina. Pidevalt on neid nähes esmane mõte, et miks neil marjad ometi korjamata on, varsti varisevad ju lihtsalt maha :o) Ja põõsad on suured - Siilil üle pea.
Leidsime Arbaeri vabaõhumuuseumi üles.
Suvehooajal pidi kolmapäeviti sissepääs tasuta olema, aga ei tea, kas nad arvestavad septembri suve sisse või mitte. Eks saab veel uurida. Endiselt on tore see, kui palju on siin rohelisi alasid. Suuremaid ja väiksemaid.
Pärast neljatunnist matka jõudsime koju tagasi. Signele meenus, et ühel hispaanlasel pidavat sünnipäev olema. Oi-oi.
Esialgu tundus siiski rahu valitsevat ja lootsime, et ehk mindi kuskile kluppi või pidutsetakse allkorruse salongis. Viimane variant oli peaaegu õige, kuid selle vahega, et millalgi kella ühe paiku leidis keegi pääsu katusele, ja üks moment kuulsime sisehoovis koledat purjus plikad kiljumist ja poiste jõrisemist ning trampimist pea kohal. Tundub et katused on meie majas sama õhukesed nagu seinad (seinad vist ainult kahest kihist kipsist koosnevadki, kui keegi Marianne kõrvaltoas normaalse häälega skype'ga rääkis, siis oli iga sõna meile kuulda). Tramburai ja laulmine ning lällamine kestis hea mitu tundi. Individualism rokib ja teistega arvestamine on nõrkadele.
Pühapäeval käisime uuesti ostupiirkonnas, millest olime vabaõhumuuseumist tagasi tulles läbi kõndinud. See on ikka päris suur piirkond (u 1,5 ruutkilomeetrit), kus on väga erinevad poed – tööriistad, leivavabrik, hulgiladu, riidepoodide outletid, toidupoed, autofirmade esindused, pangad, spordipoed jne. Kui tahate tõsiselt ostlemisega tegeleda, siis minge joonelt sinna, mujal linnas pole mõtet ringi pendeldada. Meie soovid olid seekord tagasihoidlikud – sussid/plätad, sokid, kempsupuhasti. Leidsime siinse Jyski (nimi oli küll teine, aga sümboolika ja sisu sama), kus oli pea kõik olemas, mida vaja. Nagu Eesti Jyskiski. Pärast käisime veel 24-tunnises kaupluses ja täiendasime toiduvarusid. Kusjuures see oli u Kristiine Prisma mõõtu ja sarnase kaubavalikuga.
Ongi jäänud siiani mainimata, kui palju 24-tunniseid poode siin on. Ei teagi, miks see imelik pole tundunud :o) Aga jah, meie oleme nüüdseks leidnud 5 ööpäevast suurkauplust ja sealjuures on kaks neist ööpäevaste kaupluste ketid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et siinsed kauplused võivad ööpäev läbi õlut müüa. See on küll lahja õlu (2,5%), aga siiski... Või meeldib islandlastele lihtsalt ööselt šopata.
Hakkasime mõtlema, et Eestis on vist ainult Westmani äri. Võibolla on ka Tartu Herne tänava kauplus ööpäeva avatud. Aga mõlemad näited on siinsete asutuste kõrval ikka äbarikud. Ja no tanklad on muidugi kah, aga needki on tegelikult parajad putkad.
Käisime ka muide riiklikus alkopoes (Islandil on riiklik alkoholimonopol nagu Rootsiski) ja veendusime, et lennujaama tax free pood oli tõesti odav. Kange alkoholi hinnad on Eestiga võrreldes kohati kuni kolmekordsed. Carlsberg 0,5 l maksis aga 25 EEK. Ei tea kas Keflaviki lennujaama tax free poes saab ka niisama, ilma lennukilt tulemata või lennule minemata käia :o)
Samas saab ju ka ilma selleta (kui just hirmsat Jägermeistri nälga ei teki :P ) oldud ning see lahja kauplustes müüdav õlu on täitsa hea. Kõige odavam (Egils pilsner) maksab Bonuses 9 EEK. Teised jäävad 10 ja 14 krooni vahele.
Igatahes soetasime toidupoes söögikraami ja tulime tagasi koju pühapäeva veetma. Rukkileib osutuks sama kohutavaks nagu see, mille me viimati Bonusest ostnud olime. See oli magus. Uhh :o(
Pool pakki vägistasime kuidagi tuunikalasalatiga sisse, aga see oli ka kõik. Ülejäänu läheb küll prügikasti. Tuleb siin siis seemne- ja näkileivaga piirduda.
Ilm oli täitsa ilus ja otsustasime Islandi ilmateadet edaspidi mitte liiga tõsiselt võtta. Loodame parimat ja valmistume halvimaks, aga oma tulevastel reisimistel ilmateatele enam säärast kaalu ei anna. Praegu oleksime jälle poolteist ööpäeva kuskil reisida saanud. Eyjafjallajökuli vulkaani juures nt.
Vulkaanidest veel seda, et nagu Kristi siin juba kommentaaris mainis, ollakse vulkaanipurskeks vastavates piirkondades kogu aeg valmis ja tehakse regulaarselt evakuatsiooniõppusi. Hekla vulkaan, mis on alati suurt pahandust teinud ning purskab üsna regulaarselt iga kümne aasta järel peakski prognooside kohaselt nüüd millalgi 2010 aastal jälle möllama hakkama.
(pildil Hekla 1980. aasta purse)
16. sajandil jõuti Euroopas järeldusele, et Hekla on sõna otseses mõttes põrguvärav ja kirjutati sellest, kuidas selle kohal lendavad igasugu koletised ning võid kuulda põrgust kostuvat neetute ulgumist.
Hekla otsa on võimalik ronida, aga arvatavasti me seda ette ei võta. Tegemist siiski aktiivse vulkaaniga ning eriti pikka hoiatusperioodi ei ole - vaid 30-80 minutit enne purset on tunda väikseid maavärinaid. Selle ajaga vist mäest alla ja eriti kaugele ei jõua.
Teine vulkaan, mille peatset purset oodatakse, on Katla, mis purskas viimati 1918 ning on praeguse seisuga graafikust maas.
Sealsed elanikud teevad regulaarselt evakuatsiooniõppusi – saadetakse elanikele sms, farmerid lülitavad elektriaiad välja, teevad lautade uksed lahti, et loomad saaks ohutusse kohta põgeneda, riputavad uksele sildi, et nad on evakueeritud ja suunduvad evakueerumiskeskusse. Riigitelevisioon on paigutanud Katla juurde kaamera, kust saab purset jälgida - www.ruv.is/katla
Nii et säärases pidevas vulkaanipursete, liustikuvete- ja mudaujutuste ning maavärinate keskel elamine võib mingi rahva kultuurile (nt Jaapan) kohati üllatava tulemusega mõju avaldada. Hetkes elamine, abivalmidus jne.
No comments:
Post a Comment