7.-9. sept.

Pudinad-padinad siit ja sealt:

vastupidiselt eeldustele, et põhjamaa ja niguni haridus tasuta, peavad siin kõik kõrghariduse eest maksma. ON küll variant, et saad stipi, aga seda alles aasta pärast õpingute alustamist ja sedagi heade hinnete korral. Riiklikus ülikoolis plekid aastas mitte õppemaksu vaid mingit teise nimega maksu, see on aga u 30 000 EEK aastas. "Eelarvelist kohta" siin pole. Nii et Eestis on tegelikult tudengi elu (veel) meelakkumine.

Reykjavíki ülikool, kus Signe õpib, on erakool.

Üks Signe grupikaaslane, kelle juures neljapäeva õhtul äriplaani koostati, rääkis, et nad elasid terve selle suve koos poisiga tüdruku säästudest. Kokku läks miljon kohalikku ehk sada tuhat Eesti krooni. Seal sees oli siis ka õppemaks, auto, üür jne. Nii et annab väikse pildi, siinse elu kallidusest. 100 000-ga elaks tudeng Eestis lõtva terve aasta ära.

Millalgi esimestes postitustest äramainitud tähelepanek siinsest jalakäijate vähesusest (v.a kesklinn), sai kah kinnituse – koos majandusbuumiga soetasidki kõik endale autod ja nüüd käiakse autoga kõikjal, isegi kodutänaval asuvasse poodi ei minda jala.
Buumi ajal saadi laenu alates 18. eluaastast ja kõik võtsidki kõvad laenud ning ostsid kohe autod. Nüüd aga on nt nii, et üks tüdruk ostis 2 miljoni ISK eest auto, aga pangale peab praeguse seisuga ühe milli peale maksma.

Reykjavíki linnapea on endine koomik, kes tegi partei Parim partei, millega ka võitis. Kuskil Prantsusmaal andis kommentaari, et ta vaatab internetis vaid pornot, kohe ka korrigeeris, et tegelikult käib facebookis ja guugeldab, aga otseloomulikult rebiti pornokommentaar kontekstist välja, ja nüüd on see teemaks.

Ratturite puuduse kommentaari peame natuke korrigeerima – rattaliiklus on siiski sips tihedam kui Eestis. Lahe on ka see, kuidas üle kolmekümnesed tüübid rahulikult rulaga mööda tänavat kulgevad. Umbes nagu Pariisi rulluisutajad, kes olid kah keskmise vanusega u 30.

A muide, pikaealisusest sai vist kah varem räägitud. Arvata on, et nüüd praeguse põlvkonnaga see näitaja kukub, kuna autostumine ja rämpstoidukultus on uued nähtused, mis veel keskmises elueas ei kajastu, aga varsti hakkavad tooni andma.

Poest on võimalik soetada toodet nimega OSTAKAKA.

See on juustukook. Grupikaaslaste seas väga menukas tõlge ja nüüd räägitakse kõigile tuttavatele õhinal, mida nende juustukooginimetus eesti keeles tähendab.

Viitadega on neil siin endiselt mingi probleem. Siil nimetab seda "islandi sildipuudeks". No ei ole tänavanurkadel tänava nime. Ainult numbrid. Sama jama, mis matkaradadelgi. "Mis silti sul vaja on, kõik teavad siin kõiki ja kõike, nii et kõik teavad ka seda, mis tänav see on või kuhu too rada viib." Vist selline suhtumine.

Signe grupitöö edeneb kenasti, grupikaaslased ei väsi imestamast, kui hästi tal islandikeelsete sõnade/nimede hääldamine välja tuleb. Mis nad's arvasid, et me oleme mingid ameeriklased või? Islandlastel pole samuti mingit probleemi meie nimedega.
Erinevalt ingliskeelsetest tegelastest, kelle jaoks me oleme kas Vöörgõu või Sainii või midagi muud koletislikku.

Meie tegemistest:

Üritasin siin ka frisbimängijaid, -platse, -müügikohti leida, aga seni on teave üsna puudulik ja Islandi frisbikodukas on kah päris hädine (www.frisbee.is), ei kaarte, ei ingilkeelset teavet. Kirjutasin neile kirja, näis, mis/kas vastavad.

Üldiselt oleme laisad. Koolipäevadel silkab Signe koolivahet ja Siil loeb raamatut või vahib filme või surfab netis. Andke andeks onju – puhkus noh.
Sotsiaalsusega me kah väga ei hiilga, lihtsalt pole mingit isu teiste välistudengitega kuskil pidutseda. Eks vist püsisuhtelaiskus. Vaata kui keegi üksi jääb, milliseks peoloomaks ta siis muutub. Aga kui paarilise leiab, kui vähe siis ringi joosta viitsib.

See nädalavahetus vast saame siiski linnast minema. Kui just ilm väga käest ära ei lähe. Ehk õnnestub mõnele liustikule näpp külge panna või paari vulkaaniga tutvust teha.

Eks näis.

Tuli üks küsimus koduigatsuse kohta.
Otseselt kodumaaigatsust veel pole, teatud üksikutest asjadest tunneme aga puudust küll. Normaalset rukkileiba tahaks. Ja üks moment turgatas, et kummaline, et kuskil rongi häält ei kuule :o) Eestis on nii Tallinnas, Tartus, Jõgeval kui Vetlas ikka natuke rongi kuulda. Siinsele rahutule pinnasele pole vist mõtet raudteed teha.
Imelikul tunneb sellest häälest puudust. Poleks arvanudki.