Noh, sai enne õhtut hõisatud – pärast viimast blogipostitust selgus, et Signe grupitöö jätkub ka veel nädalavahetusel, seega ei mingit matkamist. Tegelikult ilmnes, et ega ka ilm seda väga soosinud poleks, hommikud ja õhtud olid kõigil päevadel sajused. Päeval oli küll päike, aga ikkagi...
Signe kuulis grupikaaslaselt, et põmst on korteriostul hinnavahe Eestiga umbes kahekordne. Vaatasime just, et sarnane korter maksaks meil kaks korda vähem.
Samas olid nad üllatunud, et Eesti emad võivad saada KUNI 35 000 krooni emapalka. Neid on muidugi vähe... siin saavad kõik ühe puuga kas vist mingi 18 000 EEK.
Siili unegraafik hakkab jälle selliseks nihkuma, nagu too poolaasta, kui ta ainult tõlkimisega tegeles – kolm öösel magama, 11 hommikul (?) üles.
Pärast laupäeva hommikul Signe grupikaaslase elukohta saatmist avanes Siilil jälle võimalus saada kinnitus ühele teooriale. Nimelt – siin on kolepalju mõlgitud autosid. Teooria oli, et linn+hiidmaasturid=kitsas ja halva nähtavusega manööverdamine. Nii oligi. Üks maastur hakkas poolpõiki teele välja tagurdama, teine maastur peatus selle taga, kuid tagurdaja toda ei märganud ning tulemuseks oli kole ragin. Mõlema maasturi roolist hüppas kaks jahmunud ülekeskealist naisterahvast välja. Peatuja ei olnud tagurdajale vajalikku manööverdusruumi õigesti arvestanud.
Nii et siin autot parkides otsige mingi vähemalt kolmest küljest kaitstud koht või siis väga avar väljak.
Vot.
Siil proovis natuke ka interneti tööbüroode lehti lapates mõnda ametikohta leida, aga seni tulutult. Põhiliseks takistuseks on loomulikult keel – kõik lehed on islandikeelsed, haruharva satub ette mõni ingliskeelne ametinimetus ja samas on veebisõnastikud kõik puudulikud, nii et ühe sõna tõlkimiseks pead teinekord kolm sõnastikku läbi lappama. Ei saa ka öelda, et sõnastikud hirmus kasutajasõbralikud oleks.
Peab vist südame rindu võtma ja lihtsalt asutustesse sisse astuma ning tööd küsima. Ja kui küsitavas asutuses pole miskit pakkuda, siis teavad ehk kedagi soovitada, kellel oleks pakkuda.
Piletid bronnisime kah tagasisõiduks ära. Nüüd tuleb kahes osas pöidlad pihus hoida, esiteks on vahendusfirma bookinghouse kohta trip.ee-st negatiivset infot kostunud ja teiseks peame lootma, et Siilil ikkagi nii kaua siin elada lubatakse. Muidugi tagasisõidupiletite näitamine võib lubade jagajatele kindlust pakkuda, et me ei kavatse siia nende rahakoti peale sitsima jääda. Peaks vist sealt vahepeal läbi käima ja küsima, kuidas menetlemine edeneb.
Muide, tõukerattad on siin kah üsna popid. Põhiliselt küll noorema elanikkonna seas. Aga kihutatakse nendega üsna julmalt.
Ja Laugarveguril toimuva pideva kulgemise kohta saime kah reede õhtul (st öösel) ühelt pikemalt jalutuskäigult naastes huvitava näite. Tee vanalinna poolses otsas tuli meile üks vana Ford vastu, roomates tavapärasel 5–10 km/h. Jõudes mõned ristmikud edasi, sõitis see meile uuesti vastu. Tähendab, õhtuti käiaksegi lihtsalt peatänaval kruiisimas. Selge.
Laupäeva õhtul tegime kah (sajust hoolimata) ühe väikse ringi kesklinnas, arutades omavahel mingit hirmtähtsat maailma asja. Üks vastutulnud noormees pööras paarkümmend meetrit pärast meist möödumist ümber ja lippas tagasi, küsides "Kas ma kuulsin õigesti?". No eesti keel jah. Toomas töötab Reykjavíkis poole kohaga ehitusel ja poole kohaga India restoranis. Kolmandat aastat. Või on kolm aastat jäänud. Küsis kontakte. Siilil kiilus esimese hooga kinni, kas anda meil, telefoninumber või feissbukinimi :o) Signe andis kõhklematult feissbukikontakti.
Ülejäänud võõrastemajaelanikud käisid laupäeval "kuldse ringi" ekskursioonil, mille me paar nädalat varem häälega läbisime. Kõrvaltoa hispaanlasel õnnestus kuidagi sõrme vigastada. Lappis seda pühapäeva hommikul köögis, kui siil pannkooki praadima läks. Esmaspäeva hommikul aga küsis Siililt kohvi, kiskus naha/näputüki küljest ära ja valas kohvipuru peale.
Nii ravitakse siis vigastusi Hispaanias.
No comments:
Post a Comment