Mai esimene nädal

Siil käis lauaga Levis. Või Levil. Emb-kumb.
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.

Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:

 Järgmine päev oli juba nutusem, gondel ja lõunanõlv läksid kinni.
Meie terrass:

 Levi esimene nõlv, vaatega Levi külale:

 Siin kukkus Ahto end eelviimasel päeval vigaseks. Arvas küll, et läheb järgmine päev veel mäele, aga ei. Tegime Jungeliga temale kargu ja ta siis liipas sellega nagu mereröövel ringi.

 Minna või mitte?

 Üks peesitab väljas päikesepaistes ja vaatab arvutist päeval mäel tehtut üle, teised kiikavad köögiaknast üle õla. Argipäev:

Seekordne lauareis oli üldse mitmes mõttes eelnevatest erinev. Varemalt sai lausa sportlikult mäel käidud, hommikul vara, mõnikord juba enne seitset hotellist lahkutud. See aasta aga jõudsin ühel päeval hoopis üheks ja ühel päeval ei läinud üldse. Tõsi küll, see viimane olukord tekkis siis, kui pea päev läbi vihma sadas, siis jäid teised majakaaslased kah koju ja päev sisustati erinevate joomadega. Ringo üritas absindiga tulepurskamist teha. Ahtole sai kark tehtud. Sisukas päev oli.
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.

Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:

Kuidas absint ei süttinud:

Ja grillisime pea iga päev. Mägedel olid grillimökid, soetasime eelneval õhtul vorstid valmis ja siis käisime seal mökis lõkendamas ja kõrvetamas. Ühe korra jätsime leevad-vorstid ka järgmiseks päevaks sinna. Järgmine päev olid aga hiired pooled leevad pintsli pistnu. Kusjuures vorsti polnud isegi proovitud mitte. Mis see vorstide kohta ütleb?

Ja hiired ise olid sellised rammusad. Hamstrilaadse kehaehitusega. Paar korda sai neid ka ringivudimas nähtud.

Ja Šoguni sain selle nädalaga läbi loetud. Soovitan.