Kodu-Tartu

Saime reedel Tartust koju sõites esimest korda küüti FB Tartu-Tallinn-Tartu grupi kaudu. Visati Kosele ära, sealt tuli juba äi vastu.
Laupäeval hakkasin jälle nii eelmainitud kui ka KesKuhu lehte lappama - ei miskit, kõik tahavad vaid Tallinn-Tartu maanteed mööda uhada. Meil on sinna pääsemine esiteks tülikas ja teiseks on Piibe rahulikum. Lõpuks lõime käega, tühja kah, proovime esmaspäeval kõigepealt häälega ja kui ei näkka, siis läheme rongiga. Kümme läbi astusime majast välja, temperatuur oli ligi miinuskaksteist. Pole veel tegelikult talvega täielikult kohanenud, isegi see suhteliselt mõõdukas külm tundus kaunis krõbe.
Kõndisime poole kilomeetri kaugusele hüljatud bussipeatusse ja hakkasime “Tartu” sildiga hääletama. Ei miskit. Liiklus on üsna hõre, vist peavad kõik juba lõunat. Samuti on ehk liiga palju tahetud juba metsavahelt Tartusse saada. Meil hakkab külm ja otsustame koju sooja minna, kuid samas kõndimise pealt hääletada. Täpselt kodutee otsal peatub auto ja pakutakse Jänedale sõitu. Kõhkleme küll natuke, kuna mõte oli selles, et kohe ühe autoga Tartusse saada, aga arvame, et kui muud ei saa, siis jõuame nii vähemalt Jänedalt rongile, ei pea äi meid ekstra sõidutama hakkama.
Sõidutaja osutub Väike-Maarja päästekooli kursandiks. Räägib natuke paberi vajalikkusest karjääri edendamisel.
Jänedal ilmneb, et lagedal on tuul, mille jahutusfaktorit ei suuda ka päiksepaiste kompenseerida. Paigal seista pole kindlasti võimalik, hakkame soojenduseks Aegviidu suunas astuma, saab ju ka sealt rongipeale. Kilomeeter astutud, peatub vana VW – siht Tartu.
Juht on Tartus kiirtoidurestorani ehitusel tegev, räägib, kuidas on kolm korda oma elu nullist alustanud, varad naistele jätnud; jutustab raskustest oma tütre elust osa saamisel, kunagistest kõvadest palkadest (30 000 krooni?!); praegu töötab lisaks ehitusele tuttavate turvafirmas ja käib nädalavahetuseti ööklubides ust hoidmas – sellega seoses on järgmine siht Somaalia rannikuvetesse laevu turvama minna, et saab 4000 dollarit palka ja isegi puhkusel olles antakse 2000 dollarit. Elu kindlustatakse aga 3 miljonile. Täitsa ulmelised numbrid :)
Aga sõit sujub viperusteta ja juttu jätkub Tartuni välja. Eks juhtidel vist ongi võõrale lihtsam südant puistata, võõrast ta tõenäoliselt enam ei näe ning sellest avameelsusest talle mingit häda ei sünni. Tuttavale kõike rääkides muudad end ju haavatavaks, kus siis kahju ots.
Igatahes kaks läbi oleme Tartus. Juhu. Esimene tõsisema talvega tehtud hääletus edukalt sooritatud. Toas on 11 kraadi sooja ja kukume kütma.