See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.

Nii kuum on tunne (1. juuli)

HIGI
Palav, palav, palav, palav on see elu siin viimased nädalad olnud, kuumalaine lööb ee … laineid. Kusjuures õhtul, pärast päikseloojangut on ikka märgatav vahe, kas kõnnid kivikõrbes või rohealal, õhk on jahedam, niiskem, värskem, mõnusam. Õnneks Augsburgis neid rohealasid jagub, nii jõe ümbruses kui ka mujal. Vist olen juba varemgi maininud, et siin on hästi palju väikseid aiandusühistuid, mööda linna on neid miniaedade ühistuid oma minimajade ja oma õllekatega alasid palju puistatud.



Igatahes, jah, palav. Kuumalaine esimesed ööpäevad läksid eriti vaevaliselt, vahepeal magasin kahe öö peale kokku vaid kuus tundi. Greete küsis selle kohta Delfi tarvis kommentaarigi. Ma arvasin, et on tiba suurem lugu ja ma olen vaid üks kommijatest, aga viimaks see tükk põhiliselt mu vingust koosneski. Eks jah, veebiajakirjanduse tükeldamismajandus, nii ta käib.
Et kannataks vähegi olla, soetasime rippvoodid ja käime nüüd jõe ääres kõlkumas. Natuke häda on tollegagi, kuna otse jõe ääres on padrik üsna tihe ja tuult vähem kui lagedal, aga lagedale ei saa jälle midagi riputada ja niisama piknikutekil läheb külg ruttu kangeks. Jälle häda, onju.



KOOLJAS
Kooliasjadega läheb nii ja naa. Palav on ka koolis, ühes aines näiteks ei tahtnud pastakas peos püsida. Teiseks loenguks käisin ehituspoes ja ostsin akuventika. Töötas hästi koolis, töötab ka kodus, liigutab oma väiksusele vaatamata vapralt õhku me üleköetud toas.



Üks Current Affairsi analüüsiprojekt ja ettekanne sai palavale ja arusaamatustele rühmatöökaaslasega vaatamata tehtud, nüüd on ses aines paari nädala pärast veel üks projekt teha ja siis on ühel pool. Tiba muretsen, fookus on veel hajali, aga vast saab asja. Kusjuures tol ettekannetepäeval kordus tüüpiline jama – ajast kinni ei peetud, õppejõud eriti ei modereerinud kah ja kui ka korra sekkus, et hei, teil saab aeg varsti otsa, siis kiilus ettekandjal korraks täitsa kinni ning tegi siis tavalise vea: mitte ei võtnud otsi kokku ja ei pakkunud kokkuvõtet, vaid hakkas kiiruga ikkagi kõiki punkte läbi vuristama.
(Re)presenting and Mapping of Digital City segadus jätkub, käisin möödunud nädalal lektori konsultatsioonil ja ta endiselt polnud päris kindel, millist uurimusprojekti ta täpselt meilt ootab. Siiski õnnestus talt üldjoontes midagi välja pressida ja vaikselt hakkan projekti koostama. Mis toobki teise tahu juurde – lõin (vist) teistest rühmakaaslastest lahku. Kuna nii konsultatsioonil kui ka järgneval loengul lektor ütles, et see on okei, pealekauba pole teemade registratsioonilehel keegi teine end otseselt tänavakunstile pühendanud, siis võtsin end kokku ja kirjutasin nädalavahetusel oma rühmale, et ma jätkan oma teemaga, te pusige oma tänavamuusikat edasi. Kusjuures ega neil see suurt ei edene, ootavad vaid linnavalitsuselt vastust, mida ei tule ega tule, ja minu pakutud lahendusi ei kasutanud, nii et näis, kaugele jõuavad. Mu jaoks on säärane lähenemine liiga passiivne.
Üksinda tegemisel on loomulikult omad riskid, kogu vastutus on ühel inimesel ja vaatenurki kah ehk vähem. Teisalt areneb töö märksa paremini, jääb ära see lõputu tööülesannete jagamine ja koordineerimine. Enamiku rühmatööde puhul oleks selleks ajaks, kui ülesanded jaotatud saavad, mul vähemalt pool tööd juba valmis olnud.
Selvetööga kaasneb ka keeleteema: saksa keeles töö vormistamine võtab rohkem aega ja peaksin vist abi kasutama, muidu oleksid seda rühmatöökaaslased teinud. Nüüd kaalun, kas anun mõne tuttava tõlkija abi või ehk on mu siinne tuutor valmis pilgu üle laskma. Kaalun veel.
Hästi kummaline on see, et TÜ-s olen harjunud süsteemiga, kus iga tehtud töö tähendab sammukest lõpptulemusele lähemale, st iga töö on hinnatav ja täidab teatud protsendi kohustuslikust kogumahust. Siin aga vahepealseid töid ei hinnata, loeb vaid semestri lõputöö, ning tagasisidet kah ei saa, nii et ma ei tea ka oma vahepealsete tööde põhjal hinnata, kas ma teen midagi õigesti või valesti. Selliselt on raske kohaneda, teate. Nii et pärast viimatist töö esitamist küsisin ekstra õppejõult tagasisidet ja õnneks selle ka sain. Nõustusin kriitikaga (kippus natuke laiali vajuma ja üldine olema, teisalt tulenes see osaliselt tema püstitatud probleemide ühildamatusest, mille ta ka omaks võttis) ja positiivseid viiteid oli loomulikult tore lugeda. Eriti soojaks teeb südame muidugi hinnang mu üldisele osalusele "You are a joy to have in class! Thank you for always contributing." Pärast esmast avvv-reaktsiooni käivitub muidugi taas (enese- ja teiste) kriitika – mu arvates ei tee ma midagi erilist, ülikool ongi mu jaoks aktiivse osaluse, diskussiooni ja pärimiste koht, vastasel korral võiksime kõik kodudes istuda, youtube'i vahtida, raamatuid lugeda ja MOOC-ides osaleda. Mis on täiesti okei eneseharimise viis, aga ma tahan ikkagi ka suhelda, teema juurde kohe täpsustavalt küsida või vaielda. Ja kui sulle, tudeng, selline viis ei sobi ja sa käid loengus FB-s vahtimas, Snapchatis suhtlemas või ei mõtle kaasa, siis ma arvan, et sa võiks teisi oma kohalolust säästa ja kodus nende asjadega tegeleda. On kõigil asjaosalistel parem.



MAKSUJAMAD
Saksa täpsus ee … saksa moodi: välistudengile tuleb mõni nädal pärast linna registreerumist paberil kiri, et peab ringhäälingumaksu maksma, ole hea ja vali makseviis. Bürokraatiapelglik tudeng arvab, et mis seal ikka, maksan selle pool aastat ette ära, pole mõtet iga kuu tilgutada, saab asjaga ruttu ühelepoole. Mitu nädalat hiljem tuleb järjekordsel paberil kiri, et tubli, valisid ettemakse, su kliendinumber on see, kuumakse selline, varsti tuleb arve, jätmata täpsustamata MILLAL too õnnistud arve laekuda võiks. Tudeng ootab nädala, teise, kolmanda. Kuu aega. Viimaks ei pea närv vastu, tekib kahtlus, et ju on kiri kaduma läinud (e-kirja ju jumala eest saata ei või, kuigi tudeng on esimeses vastuses juba toonitanud, et eelistab e-keskkonda), mine tea, millal Gestapo kuklasse lendab ja viiviseid nõuab ja siis tekivad veel äkki kooliga probleemid ja halleluuja. Nii et tubli tudeng teeb lihtsa arvutuskäigu (kuumakse korrutatud kohapeal elatav periood võrdub kogusumma), lisab oma kliendinumbri ja teeb ülekande. Nädal hiljem jõuab viimaks õnnistud arve (jälle loomulikult paberil) postkasti ja tudeng teeb kaks avastust: kliendinumbrile on lisandunud mingid tähekombinatsioonid ja kogusumma on kolmandiku võrra suurem, mis näitab ametkonna loogikat, et arvutatakse juba siin elatud periood pluss lisanduv poolaasta alates arve laekumise hetkest. Ehk siis ettemakse on kujunenud osaliselt tagasiulatuvaks makseks (mida pole kuskil asjaajamises mainitud) ja lisanduv poolaasta pikeneb selle pärast, et ametkond ise ei suuda kiiremini oma pabereid liigutada. Kogu senise, ühe tühise arve asjaajamise peale on kulunud 2,5 kuud. Tudeng nüüd ei teagi, kas ta on võlgu, kas ta makstud summa jõudis õigesse kohta, kas juhul, kui ta maksab puuduoleva osa, saab ta lahkumise hetkel kasutamata perioodi eest summa tagasi ja üldsegi, kust tuleb sakslaste ajudesse tolm ja kuhu kaob lollide välismaalaste raha. Taaskord: elagu e-Eesti.


PIDU JA PILLERKAAR
Aga elu pole muidugi ainult kannatuste (ja higi)rada. Käime jõudumööda kohalikel üritustel, otsime jaanimardikaid ja grillime.



Leidsime allavoolu ühe omaette kena koha, vedasime oma kokkupandava grilli kaasa, matkatoolid ja muu träna kah, ja tegime jaani. Ümberringi jaanimardikad sädemetena hõljumas, kõrval jõgi pahisemas ja suur wanker peakohal siramas.



Just eile käisime uuesti, sel korral ratastega. Üleeile aga otsisime viimase Schwabenwandi üles ning läksime spontaanselt teise linnaosa, Inningeniga tutvuma. Wertachi kallast mööda pimedas tagasi vurades oli täis idüll, inimesed siin-seal jõe ääres lõkendamas, küllap samuti mõnigi paarilist otsimas nagu ka kõrval männamets külmade sädemetena jõnkslevad mardikad. Oh seda sugukihu. Paneb kõik põlema.




MAGISTRIPROJEKT
Toimetaja andis teada, et sel nädalal saab ülevaatusega valmis ja lisaks juba nondele viiele allikale, kes intervjueerimise ajal küsisid teksti enne ilmumist näha, tulevad toimetaja hinnangul veel mõned juurde, kellega peab täpsustama, sest segaseid kohti on palju (sic) ja täpsustamata saame pärast ilmumist mõlemad nii mis tolmab (ibid). Rääkimata muudest parandustest ja sõnavahu kärpimist. Eks seda valus kuulda/lugeda ole, mu vaene ego, aga teisalt väga ka ei üllata, sest hoolimata korduvatest enda toimetamisringidest teadsin isegi, et sinna jäi veel kehvi kohti sisse, lihtsalt endal on selleks ajaks selline tekstiväsimus, et enam ei näe võimalust kuidas asju parandada ja ei märka oma kehvi kohti. Selle jaoks toimetajat, värsket kõrvalpilku vaja ongi. Nii et ootan nüüd hingevärinal toimetatud teksti ja valmistun allikatele kirjutama. Praegu on õnneks koolis tiba rahulikum nädalapaar, vaikus enne tähtaegu, nii et saan kõiki neid asju paralleelselt teha, samas kooliprojekte päris kõrvale jätta ei saa.


ERR
Ja jeee, ERRi saateid saab nüüd ka välismaal vaadata. Täiendab meie ühaülbast juutuubi, zdf-i, ard ja naiste MM-i dieeti.

Kool, koolja, koole (10. juuni)

RIIGIST

Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud. Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu. 

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST

Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse. Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa. Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST

Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS

Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ

Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST

Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda. 

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Rutiin (16. mai, neljapäev)

Enam-vähem sisseelanud ja tiksume. Tõsi küll, kõndimisega tegeleme aktiivsemalt kui varem – kui Tartus jalutasime tavaliselt õhtul 10-15 km, siis siin on mitmed päevad järjest ligi 20 km olnud. Eks on esiteks uus ja huvitav ning teiseks ka pisut suurem. Paar korda oleme juba ka linnast välja uidanud. Münchenis käisime ESNi orgunnitud tripiga, käis kah, eks pommitamiste tagajärjel vana arhitektuuri suurt järel pole, linna keskel laiuv roheala on kõige lahedam.
Aa, ja siinsetel uitamistel saame kah aktsiooni, Oberhausenis kihutas eelnevalt vilkuriteta politseiauto üle ristmiku, mõni aeg hiljem pidurdas teine auto kriginal meie selja taga, vormis naine kargas välja ja jooksis müdinal ühele tüübile järele. Mõne aja pärast pakiti tüüp bussi ja sõideti minema. Just eelmisel õhtul olin Tatorti vaadanud, nii et korraks oli tunne nagu filmis.

Väga kaugele pole küll veel läinud, Dachau rattamatka kavandame ja Alpidesse autosõitu sätime. Viimase jaoks on praegu tiba vara ehk, mägedes suvekummidega riskantne, teisalt kui liiga hiljaks jääda, siis satume puhkuselainesse ja siis on hullumaja. Nii et peab vaatama.

Ühikas on ikka ühikaelu, õhtuti-hommikuti vahel tümpsutatakse ja kilgatakse, naabriga jagatavas köögis kaovad me piimavarud ja naaber ei taha miskipärast kraanisõela kasutada, tõstab selle äravoolu eest ära, kallab sodi kraani ja siis see on umbes. Ma ei tea, tõesti pean midagi nii elementaarset õiendama minema või?

Koolis läheb okeis tempos, see aine, mis peaks lektori sõnul olema "layed back" on pigem töömahukas, too aine, mis on 12 eap, kulgeb aga hoopis chillilt, kuna lektor mõtles ümber ja tahab koos kohalike it-meeste ja tudengitega rakenduse arendada. Mu tehtud kaardilahendus lõi mõõdukaid laineid. Üks rühmatöökaaslane tahaks küll konservatiivsemat joont ajada, aga mu jaoks on see igav. Näis, mis suunas viimaks läheme. Näe: https://www.google.com/maps/d/edit?mid=1v--O7JAih8AdtXk48v7zYfqUuMHSXB4j
Saatsin oma magistriprojekti praktilise osa toimetajale ära, nüüd ootan hingevärinal vastust. Hakkan juhendajaga vaikselt projekti teoreetilis-kirjeldusliku osa koostamisele mõtlema.
Vahepeal oli ka kodukooliga arusaamatus. Saatsin kirja, et võtan ühe väikse aine senivalitutele siin lisaks. Vaikus. Kirjutasin uuesti, et millal võiksin kinnituse-keeldumise saada, meil on siin tähtajad. Sain vastuse, et ma ei teinud ju valikut, millega ma kodukoolis siinse aine asendan ja et mu vabaainete norm on täis. Ma ei mõista, mis mõttes "vabaainete norm täis"? Vabaaineid peaks saama piiramatult võtta, millegi lisaks õppimine on järsku midagi halba? Lõpuks siiski olukord lahenes, koduinstituudi initsiatiivil leiti ka haakuvad ained. See asi vajab veel uurimist, mu jaoks jäi loogika tiba segaseks.

Aga saksa haridussüsteem on muide veel põnevam kui meil. Juba neljandas klassis õpilase võimekuse tase ja sellele vastavalt läheb edasi kooli, mis on natuke me kutseka moodi; või gümnaasiumisse, mille lõpetamisel saab ülikooli. Kui 'kutseka' edukalt lõpetab, saab rakenduskõrgkooli edasi, aga mitte teise, teoreetilisema suunaga ülikooli. Jne. Ma väga päris täpselt sellele pihta ei saanud ja eks huviline saab ise guugeldada, aga lektori sõnul on säärase süsteemiga ka omajagu probleeme ja otsitakse võimalusi selle muutmiseks.
Esmamuljena näib paras segapuder ja soosib ka sotsiaalset kihistumist.
Tööturul siis ka nõutakse kõiksugu pabereid ja tõendeid, nii et selle kõrval näib Eesti asjakorraldus võrdlemisi inimlik, kuigi ka meie kõrgharidusnõue iga suvalise ametiposti kandidatuuril on jabur. Teisalt on vinge sakslaste kutsekalahenduse juures see, et viimased kolm aastat jagunevad pooleks praktilise töö ja kooli vahel, nii et juba teismelisena on töökogemus käes ja pole seda häda, mis meil, et lõpetatakse kool ja ei saada tööle, sest kõik nõuavad kogemust.

Saksa keelt räägin ikkagi võrdlemisi konarlikult, lihtsalt ei tule sõnad ja väljendid meelde, olen harjunud võõrkeelt passiivselt kasutama. Aru saan õnneks probleemivabalt. Aga kuna rääkimine on raske, siis mõtlen iga kord hoolega, enne kui dönerisse sisse astun, sest see eeldab suhtlemist ja suhtlemine on kurnav. Just sellepärast, et igas kultuuris on välja kujunenud oma kombestik, interaktsiooniviisid, millega me pole harjunud ja väljastpoolt tulnuna ei oska me samal moel suhelda, lõhume norme ja siis on alati mõningane konarlikkus ette teada.
No mõtle oma igapäevastele asjaajamistele poes, söögikohas, koolis, tööl jne. Paljud suhtlusolukorrad käivad (vähemalt interaktsiooni sissejuhatavas ja lõpetavas osas) teatud mustri järgi – keegi ütleb midagi, sa vastad, ta vastab jne. Tavaliselt tead juba ette, mida mingis olukorras sulle öeldakse, mida küsitakse ("kuidas maitses?", "soovid tšekki?" jne). Mujalt tulnu neid kindlates olukordades käivituvaid mustreid ja vormeleid ei tea ja siis tulevad kõiksugu küsimused ja pakkumised ootamatult ning ei mõista esimese hooga vastata. Mis on väsitav.

Sakslaste jaoks endiselt "cash is king" – väiksemates söögikohtades kaarti näha ei taheta, suuremates kauplustes aga peetakse mu deebetkaarti krediitkaardiks ja siis jälle jonnitakse. Viimati mul viskas peaaegu kaane pealt ära, kui jälle jaurama hakati, et ei saa, "wir nehmen nur EC Karten". Oeh. Paar nädalat tagasi ostsin samast poest sama kaardiga ja polnud mingit probleemi.
Aga igal juhul peab vähemalt viiekümnekas alati kaasas olema. Eestis mul on küll reeglina varusula kaasas, aga tavaliselt ei pruugi seda kuude kaupa. Nüüd võtsime juba teist korda sularaha välja.

Bürokraatianali jätkub kah. Saadetakse kiri, et hakka nüüd telekamaksu maksma (läheb riigimeediale, meil saab ERR otse muudest maksudest oma osa). Võimalus oli ka veebis ankeet täita. Täidan veebis. Siis saadetakse paberil kiri, et väga hea, et täitsid, nüüd saadame arve. Ju siis jälle paberil. Ühe lihtsa tegevuse pärast saadetakse mitu paberkirja ning lisaks pannakse teine ümbrik ja kiri kaasa, et ma saaks neile paberil ka vastata. Kiviaeg. Paberiaeg.
Eks see jutt kordub, aga mujal elades saad aru, kui iseenesestmõistetavana me e-lahendusi võtame. Isegi ma oma tehnokonservatiivsusega olen siin vaat et digipioneer.
Teisalt: täna hommikul üritasin europarlamenti e-valida, aga ei saanud, loodetavasti ajutine serveriülekoormus ja hiljem ikkagi saab (ühikavõrk oli ebakindel, ülikoolis sai valida küll). Prantsuse välistudeng näiteks kurtis, et ta peaks valimiseks tagasi Prantsusmaale minema.

Ilm on viimased paar nädalat kõle ja tuuline, isegi mind, külmalembi, hakkab ära tüütama.

(Õppida aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Ühikaprobleemid (6. apr. 2019)

Sõitsime 3 ööpäevaga Augsburgi (telkimisega Leedus, motellis Poolas ja telkimisega Augsburgi küljeall) kohale.
Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.

Leedust Poola, kiirteed. Rehvid teevad imelikku häält, kahtlustame, et on kaheksas vms, aga vist on lihtsalt teed sellised, et tekib imelik klop-klop heli kohati. Poola liiklus on jube, kihutamine kahel rajal õudne, Varssavi kandis tipptunnil eriti, peale- ja mahasõitudele peab pidevalt peale passima ja kogu aeg on keegi otsa sõitmas. Rekkad samas jaksavad vaid 85 km/t sõita. Istud neil sabas või teed möödasõitu ja jääd ise jalgu.

Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.

Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.

Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.

See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.

(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)