Statistika näitab, et mõned käivad siin endiselt uitamas. Teile siis vahelduseks niipalju meelelahutust, et ühtegi matka ega reisi pole me veel teinud. Isegi aastavahetuse veetsime esimest korda üle kolme aasta mitte metsas ja magamiskottides vaid Linnas ja... magamiskottides.
Sealsest möllust sai nüüd tükiks ajaks isu täis, tõenäoliselt uuesti niipea seda kordama ei kipu. Linnamelu tundub aina võõramaks muutuvat ja maaolu järjest omasemaks. Kuigi ka linnas on kohati tore.
Aga jah, nagu öeldud, pärismatka pole teinud, vaid kodumetsas müdistame ringi. Tambime Joosepi ja metsloomade rõõmuks suusaradu sisse ning saeme lumekoorma all ümbervajunud puudest käike läbi. Eelmine aasta oli suusarajale vajunud kaks puud, see aasta on neid aga kakskümmend ja ühe na-a-atuke tuulisema ööga vajus neid veel viis teele. Huvitav, kuidas mitmemeetrise lumekogusega piirkondades üldse metsad säilivad?
Murdmaasuuskadega radade trampimisest on kah kõrini, üritan juba kuu aega kuskilt vastuvõetava hinnaga matka- ehk jahisuuski leida. Seninähtud poehindu ei pea mõistlikuks, kuigi tasapisi hakkan leppima mõttega, et pean siiski kapitalistide kaugast oma veeringutega nuumama.
Uue aasta alguses on ka mõned ideed seoses suusa- ja uisumatkaga. Ehk läheb koguni asjaks.
Ol võttis taas vana teema üles – tahab mind matkajuhiks värvata. Väikesed kõhklused on, aga esialgu nõustusin ja eks paistab, mis edasi saab. Samas oli sellest juba aasta tagasi juttu ning toona jutuks see jäigi.
Praegu on õnneks aega kah laialt käes, võib ju uue huvi/hobiga proovi teha :o)
Ja Islandist tunneme hirmsal kombel puudust. Mõni suvaline pilv või ETV2-s silmatud Sigur Rosi filmijupp muudab mõlemad hoobilt härdaks.
2013 pidi virmalistel aktiivsem tsükkel algama, võibolla suudame end senikaua talitseda ja läheme alles siis tagasi.
Vot selline sissekanne sellest, kuidas ei ole midagi sisse kanda. Tegelege nüüd millegi asjalikumaga, tagasi pole mõtet tulla enne jaanuari lõppu. Kui siiski.
