Olles paar tundi maganud ärkasime pealetükkiva sääsepirina saatel. Kuhte selga ajades täheldasime Siili kubeme ja puusa vahel punni. Puuk raisk! Kah arvatavasti Poolas külge pookind' end. Siil keeras suure vihaga va parasiidi välja ning litsus tangide vahel laiaks. Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
4. juuli, laupäev. Augustowi lähistel - Budzsisko (Leedu)-Uulu rist (Eesti)
Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
3. juuli, reede. Czerski-Augustowi lähistel
Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
2. juuli, neljapäev. Lübeck-Wismar-Rostock-Czerski (Poola)
Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
1. juuli, kolmapäev. Hilversum-Amersfoort-Oldenzaal-Lübeck
Ärkame 0700. Mõni meeter jalgest eemal paterdab kraavipervel pardipere. Taevas on Hollandilikult hommikupilves, ilm sellegipoolest meeldivalt mahe. Alustame eeldatavalt õiges suunas liikumist, unustamata sealjuures ka hääletamist. Kitsal väiksel teelõigul keegi peale ei taha võtta. Kuigi tundub, et tegemist on suht suvalise teejupiga, on seegi ääristatud rattateega. Leiame ka paar kaarditahvlit, mis aitavad orienteeruda. Peatub ka üks tuletõrjeauto, mille juht liigub kahjuks teises suunas, kuid annab siiski teada, et oleme õigel teel. Ühel kohal on tee suletud, läbi saab vaid kergliiklus. Tegemist vist mingi looduskaitsealaga, igalpool on kraavid, üksikud maalapid, hobused ja linnud. Hollandis on iga maalapp hinnas, samas on ka kõik, mis seal kasvab, äärmiselt lopsakas ja mahlase muljega. Huvitav mis nad niipaljude hobustega siin teevad?
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.
30. juuni, teisipäev. Amsterdam-Hilversum (järv)
Ärkasime kell 0700 selle peale, et läheduses oleval teel sahisesid jalgrattad ja vette maandusid suure pahinaga luiged. Hambapesu, salaamisai ja tagasi kesklinna. Toimus vilgas rattaliiklus - kümnepealised omavahel elavalt suhtlevad lastegrupid ratastel, ema lapsega (ema laulis midagi). Täielik idüll. Kesklinna kanti jõudes on jällegi pea kõik kohad veel suletud. Puhkame selgu ja jalgu kõrvaltänavas, pargi lähedal oleva tenniseplatsi ääres pingil. Siil käib võtab tenniseklubist kohvi. Puhkame, vaatame kuidas keskealised daamid tennist toksivad. On ka vanemaid. Peale oma matshi lõppu hooldavad ise väljakut. Ehk makstakse riigi poolt see plats kinni, inimesed saavad tasuta mängida? Kasutame kempsu kraanid endapesuks ära ja jätkame liikumist. Tõesti värskendav, et siin kõik ing k valdavad. Avastame kaardilt, et lilleturg on läheduses, üsna meie teel kah, nii et läheme läbi. Täitsa põhjalik üritus tõesti. Tekib isegi kiusatus Signe lillehullust emale purgis roos tuua, aga otsustame selle mõneks teiseks korraks jätta.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
29. juuni, esmaspäev. Charles de Gaulle l.j.-Lille-Amsterdam
Ärkame 0700 ja oleme üllatavalt hästi väljapuhanud. Öö otsa mürisenud lennukid ja autod väga ei häirinudki. Üritame tanklast süüa saada aga veel ei küpsetata. Hakkame seal hääletama. Tuhisetakse täie rauaga mööda. Tunni möödudes liigume edasi konkreetselt kiirteele viivale pealesõidule. Väsimus tuleb peale, poeme põõsasse, pikutame, näeme jäneseid ja sööme supi ja pudru segu. Kõnnime natuke tagasi kurvile ja asume uuesti hääletama. Saame autole, mille roolis laigulises vormis naisterahvas, kes räägib, et kiirteel ei tohi hääletada. Meie teada pole see aga kiirtee, vaid sellele pealesõit - ses osas oleme väga ettevaatlikud olnud ja märke jälginud. Suurte seletuste ja ing k purssimise peale paneb meid järgmises kiirteeäärses tanklas maha - jess, nüüd on juba rohkem lootust. Autost maha astudes silmab Siil meest, kes meie väljumist mõtlikult jälgib. Siil läks tanklapoodi, et jogurtivajadust rahuldada. Signe jõudis vaevu kanni toolile toetada, kui tuli seesama mees ja hakkas temaga pr keeles seletama, et kas meil on autot vaja. Inglise keeles jätkates küsis Signe, et kuhu mees sõidab ja andis talle kaardi pihku. Mees näitas, et Lillesse, mis on täpselt Amsterdami tee peal, jäädes 30 km Belgia piirist. Ok, let's do this! Saime autole. Aga kunagi keegi eriti keelt ei osanud, siis vaikisime enamusaja.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
28. juuni, pühapäev. Arlay-Pariis-Charles de Gaulle lennujaam
Ärkasime kell 0500. Vitsutame kered valusalt täis, mine tea, millal jälle miskit normaalset hamba alla saab. Tukume. 0545 ärkab Aurelien, kes jõudis koju vaid paar tundi varem. 0615 sõidame välja. Aurelienil on dvdpleier kaasas, vaatame sõidu ajal King-Kongi, korra sõidab ka Aurelien sellepärast teelt peaaegu välja. Film on enamvähem ok, ümbritsev aga enam kui ok - päiksetõus, udulaamad, viinamäed ja põllud ja armsad Prantsuse külad. Saabume Pariisi plaanitust varem - 1030. Hakkame kesklinna servast tsentrumi poole matkama. Huupi. Mingit aimdust kohati üleval olevatest kaartidest saame aga väga täpselt ei liigu me sellegipoolest - mõned liigsed haagid ja käänud tulevad sisse. Pariisis on Mäki peldiku külastamine tasuta. Jess. Kuseme ja peseme.
Edasi.
(Plätud POLE head linnamatka jalatsid. Siilijalad õhtuks villis).
No turistikas - Louvre, Triumfikaar, Eiffel, Notre Dame, metroo. Kuhugi otseselt sisse või otsa ei lähe (va metroo). Palavus on kole. Õhk ei liigu. Linn eriti positiivset muljet ei jäta - algusest lõpuni on kõik kohad räpased, otseselt sitased, või haisevad kuse järele. Ok, vahepeal mõni puhtam lõik kah (peamised shopingutänavad) aga üldmulje on siiski räpane. Kindlasti on Pariisis ka hubasemaid ja ilusamaid kohti aga no kurat, kui isegi kesklinna ei suudeta puhtana hoida (getot samuti), siis... Stockholm oli ikka väga viks ja korralik.
Kuna on pühapäev, siis on pea kõik poed kinni, mõni üksik pisiputka on lahti. Tangime igal võimalusel jogurtit. Eiffeli ümbrus on rahvast täis, torni all on vabshee miski prasdnik käigus - metsik summ, rahvas huilgab kohati. Kõrvalolevast muruseltskonnast kostuv lausekatke selgitab, et tegemist miskise Michael Jacksoni (mälestus)üritusega. Hakates sealt ära liikuma, läheb ka lõpuks täismölluks - kostub Billy Jean ja rahvas pröökab kõikseaeg.
Aurelien andis meile kummalegi ühe metroopileti, mida kasutame selleks, et sips jalavaeva säästa ja võimalikult linnapiirile saada. Metroo kah erilist muljet ei jäta, Siili jaoks esimene kord, vagunid nagu vagunid ikka, liiguvad aeglaselt, peatused on ebasüstemaatiliselt kord korralikud, kord lagastatud või vabshee vaat' et vaid ühe pirniga valgustatud. Nagu koopad.
Metroost väljume kuskil Pariisi serval. Asume hääletuskohta otsima. Viidad osutavad meile sobivat suunda, kuid paarist autost vihjatakse, et ikka väga vales kohas oleme - siit sõidavad kõik Pariisi poole. Tiirutame, otsime, eksleme (vahepeal nägime ka teist hääletajat(hääletas samuti Lille poole), esimest nägime keset Saksat), lööme sellele kohale käega, liigume järgmise kiirtee pealesõidu poole, mõlemad läbi nagu lätirahad. Ümber on geto, rahvas põhiliselt moslemid. Otsustame kiirteeideest loobuda ja võtta hoopis selle paralleeltee. Aurelien rääkis kah juba varem, et kuna Prantsusmaal on enamus kiirteid tasulised, siis eelistabki rahvas üldse nende kõrval- või paralleelteid. Jätkame linnast välja matkamist. Ümbrus muutub juba inimlikumaks, nagu tsiviliseeritud Lasnamägi vms. Ühe pargilaadse roheluslapi kõrval väsime päris ära. Kell on 2100. Otsustame selles kohas hämardumiseni proovida ja siis üle aia sinna rohelusse ööbima ronida. Hääletamise käigus ilmneb, et säärane tegevus (üle aia sinna ja sealt välja ronimine) on kohalike seas popp tegevus - näeme paari kalkarit sisse ja mitmeid õhetavaid ja rahuloleva näoga paarikesi välja ronimas. No selge.
Siiski seal ööbima ei pea - üks hetk peatub mahtuniversaal keskealise umbprantslase paariga. Tükk aega on raskusi enda sihi selgitamisega. Pidevalt näitavad meile kaardi pealt suunda, kust me juba tuleme. Lõpuks vist saavad siiski aru, et tahame teises suunas liikuda. Mainib mingit 10 km. No seegi miskit, saame ehk linnast väljagi. Tee peal hakkab Charles de Gaulle'i lennujaamast rääkima. No veel parem - see viib meid jälle kiirteele ja sealt peaks pealeminejaid jalaga segada olema. Nõustume. Lennujaam on vist metsikult suur - näib omaette linnana, igasse terminali läheb eraldi tee. Prantslase pärimise peale laseme end huupi esimesse terminali visata. Kaalume ka seal ööbimist aga ei tihka - piirdume jälle kusimise/kasimisega ja laatsume teed mööda kiirtee poole, kusagile teed ääristava müravalli ja aia vahele. Nõgestesse. Naabriks olev pärnapuu piserdab ööläbi meid magusa mahlaga.
Edasi.
(Plätud POLE head linnamatka jalatsid. Siilijalad õhtuks villis).
No turistikas - Louvre, Triumfikaar, Eiffel, Notre Dame, metroo. Kuhugi otseselt sisse või otsa ei lähe (va metroo). Palavus on kole. Õhk ei liigu. Linn eriti positiivset muljet ei jäta - algusest lõpuni on kõik kohad räpased, otseselt sitased, või haisevad kuse järele. Ok, vahepeal mõni puhtam lõik kah (peamised shopingutänavad) aga üldmulje on siiski räpane. Kindlasti on Pariisis ka hubasemaid ja ilusamaid kohti aga no kurat, kui isegi kesklinna ei suudeta puhtana hoida (getot samuti), siis... Stockholm oli ikka väga viks ja korralik.
Kuna on pühapäev, siis on pea kõik poed kinni, mõni üksik pisiputka on lahti. Tangime igal võimalusel jogurtit. Eiffeli ümbrus on rahvast täis, torni all on vabshee miski prasdnik käigus - metsik summ, rahvas huilgab kohati. Kõrvalolevast muruseltskonnast kostuv lausekatke selgitab, et tegemist miskise Michael Jacksoni (mälestus)üritusega. Hakates sealt ära liikuma, läheb ka lõpuks täismölluks - kostub Billy Jean ja rahvas pröökab kõikseaeg.
Aurelien andis meile kummalegi ühe metroopileti, mida kasutame selleks, et sips jalavaeva säästa ja võimalikult linnapiirile saada. Metroo kah erilist muljet ei jäta, Siili jaoks esimene kord, vagunid nagu vagunid ikka, liiguvad aeglaselt, peatused on ebasüstemaatiliselt kord korralikud, kord lagastatud või vabshee vaat' et vaid ühe pirniga valgustatud. Nagu koopad.
Metroost väljume kuskil Pariisi serval. Asume hääletuskohta otsima. Viidad osutavad meile sobivat suunda, kuid paarist autost vihjatakse, et ikka väga vales kohas oleme - siit sõidavad kõik Pariisi poole. Tiirutame, otsime, eksleme (vahepeal nägime ka teist hääletajat(hääletas samuti Lille poole), esimest nägime keset Saksat), lööme sellele kohale käega, liigume järgmise kiirtee pealesõidu poole, mõlemad läbi nagu lätirahad. Ümber on geto, rahvas põhiliselt moslemid. Otsustame kiirteeideest loobuda ja võtta hoopis selle paralleeltee. Aurelien rääkis kah juba varem, et kuna Prantsusmaal on enamus kiirteid tasulised, siis eelistabki rahvas üldse nende kõrval- või paralleelteid. Jätkame linnast välja matkamist. Ümbrus muutub juba inimlikumaks, nagu tsiviliseeritud Lasnamägi vms. Ühe pargilaadse roheluslapi kõrval väsime päris ära. Kell on 2100. Otsustame selles kohas hämardumiseni proovida ja siis üle aia sinna rohelusse ööbima ronida. Hääletamise käigus ilmneb, et säärane tegevus (üle aia sinna ja sealt välja ronimine) on kohalike seas popp tegevus - näeme paari kalkarit sisse ja mitmeid õhetavaid ja rahuloleva näoga paarikesi välja ronimas. No selge.
Siiski seal ööbima ei pea - üks hetk peatub mahtuniversaal keskealise umbprantslase paariga. Tükk aega on raskusi enda sihi selgitamisega. Pidevalt näitavad meile kaardi pealt suunda, kust me juba tuleme. Lõpuks vist saavad siiski aru, et tahame teises suunas liikuda. Mainib mingit 10 km. No seegi miskit, saame ehk linnast väljagi. Tee peal hakkab Charles de Gaulle'i lennujaamast rääkima. No veel parem - see viib meid jälle kiirteele ja sealt peaks pealeminejaid jalaga segada olema. Nõustume. Lennujaam on vist metsikult suur - näib omaette linnana, igasse terminali läheb eraldi tee. Prantslase pärimise peale laseme end huupi esimesse terminali visata. Kaalume ka seal ööbimist aga ei tihka - piirdume jälle kusimise/kasimisega ja laatsume teed mööda kiirtee poole, kusagile teed ääristava müravalli ja aia vahele. Nõgestesse. Naabriks olev pärnapuu piserdab ööläbi meid magusa mahlaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)