Olles paar tundi maganud ärkasime pealetükkiva sääsepirina saatel. Kuhte selga ajades täheldasime Siili kubeme ja puusa vahel punni. Puuk raisk! Kah arvatavasti Poolas külge pookind' end. Siil keeras suure vihaga va parasiidi välja ning litsus tangide vahel laiaks. Tehtud!
Nii.
Siis ohhetasime ja ahhetasime, et küll on ikke Eestis ilus ja tore ja... külm. Aga hea. Ja no ongi nii nagu Ringo rääkis - mujal sellist päiksetõusu/loojangut ei näe. Lisaks oli eriti esteetiliselt kontrastne värvidemäng - helge päiksepaiste vs sünged pilvelahmakad. Paanikaks polnud aga põhjust, kuna meie terav eestlase silm täheldase kohe, et süngusest hoolimata nendest pilvedest sadu ei tule.
Igatahes: asjad kokku ja Viljandi ning Tartu suunale hääletama. Kohe saime ka uuesti Eesti hääletamist mekkida. Olles eelnevalt Poola paradiisist ära hellitatud, oli nüüd eriti imelik tund aega hääletada ja siis paarkend kilti edasi saada, millele järgnes jällegi ligi tunnine hääletamine. Ja no nii ta läks. Vahelduseks aelesime teeservas kraavis, vahtisime pilvi, olime tuulevarjus ja üldse võtsime rahulikult. Hädakorral saab ju alati Siili õe või Signe isa järgi kutsuda. Seda võimalust pidasime plaan B-ks tegelikult juba alates Leedu piirist. Tegime ka viimast korda priimusega kartuliputru supiga.
Vahepeal saime isegi eakate paariga sõita. Väga harva juhtub, et sellised tegelased hääletajaid peale võtavad. Viimane mehike, kes meile Tartuni küüti tegi, oli lihtsalt imelik, kuidagi nagu torssis olemisega, samas viskas kildu, ostis teeservast maasikaid ja pakkus meilegi. Suhelda ihkas aga kõigist pealevõtjatest vaid esimest autot juhtinud naesterahvas. Temagi võrdlemisi tagasihoidlikult. Eesti noh.
Tartus jätkasime oma kultuuriprogrammi - Signe polnud veel kunagi creme bruleed (http://en.wikipedia.org/wiki/Crème_brûlée) mekkinud, seega vedas Siil ta Creppi, et see tühimik koheselt täita. Tartu oli kah loomulikult inimtühi, kõik olid Tallinnasse viimasele laulupeopäevale leelotama läinud.
Kõhud kinnitatud, jalutasime Tartust välja ning Siil võttis nõuks ka ema hoiatada - lapsed on kodumail ja Jõgevale tulekul.
Tartu piirilt keegi meid peale võtta ei tahtnud, jalutasime paar kilti edasi ja juba näkkas. Jälle tegemist ühe veidi torssis, üle-keskealise meesterahvaga, kes kuulas Elmarit ja viskas oma bussiga meid õkva Jõgeva piirile.
Ja olimegi kohal.
Väike mullivann ja söök ja jook ja magama.
Tehtud!
No comments:
Post a Comment