Mullu käivitunud pandeemiaperioodil panin kõik muu pausile, vältisime kontakte ja mullistusime. Välireisimine ei tulnud kõne allagi (mul siiamani ei pähe, et on inimesi, kellel reisinälg nii suur, et enda ja teiste tervist ohtu seades on tappev vajadus ikka välja tikkuda), õnneks oli ka kool läbi ja välisõpe polnud teema. Teisalt: kaua sa siin metsas ikka järjest istud? Eesti pakub oma väiksusele vaatamata tohutult mitmekesist keskkonda ja kuna olin 2020 sügisest vikitama hakanud, on andnud see hobi küllaga põhjust ringi käia, kohti, objekte, inimesi jäädvustada.
Kusjuures jõle vähe on abi googeldamisest või "puhka eestis" lahendustest, sest sealt leiab vaid väga ilmseid, stereotüüpseid ja igavaid sihtkohti. Seepärast soovitangi võtta endale mingi hobi või huvi, mis sunnib suvakohti sihtima, teel sinna näeb ja kogeb sageli muudki põnevat, olgu selleks viki või geopeitus või muu. Autoorienteerumist ei soovita, sest pärast ühe sellise ürituse me kodumetsas toimumist oli metsavahe prügi täis. Samuti ei soovita Harjumaad, meil pole oma kodusohu kevadest sügiseni suurt asja, sest sel perioodil on see pidevalt rahvast täis. Minge ometi kodumaakonnast kaugemale, jumal küll.
Pandeemiast võiksin lõputult ulguda ja hambaid kiristada, aga püsides reisiteemas, on äärmiselt silmatorkav, kui kuradi vähepaindlikud me inimesed, ärid, kogukonnad ja ametkonnad on. Kriisi alguses lootsin, et nakkusoht sunnib inimesed õue, aga ei – ei toitlustajad, ei meelelahutajad, ei KOV-id ega ka kodanikud ei arene. Kõik istuvad oma umbsetes tubades, läkastavad üksteisele näkku ja hädaldavad, et neid sulgema sunnitakse. Nagu juba Norra ja muude kogemuste juures mainitud, osatakse seal väljas olla ja tegutseda ja põhjamaade õuelembus võtab eestlastelt selle hädise mantra "aga ilm!" õigustuse ära. Ma ei ole näinud, et me KOV-id püstitaks elanikkonnale vabaõhu katusealuseid, toidukohad looks soojustatud vabaõhukohvikuid või kaaskondsed avastaksid, et saadaval on soojuskiirgurid, elektritekid, akusoojustusega tallad, vestid, joped jne, millega saaks rõõmsalt õues hängida ka tiba jahedama ilmaga. Kevad-talvel käisime sõpradel külas, istusime terrassil, soojuskiirgurid sees, tekid ümber, tuul oli üle 5 m/s ja sadas lund. Kusjuures üks sõpradest on paadunud külmavares. Me olime seal üle kahe tunni ja kõik olid rahul, keegi ei külmetunud. See eestlaste õuepelgus on lihtsalt üle mõistuse. Meil pole mingit vajadust valida kahe kehva võimaluse vahel – nakatumine või isolatsioon –, meil on terve pinu vahepealseid variante, aga era- ja ühiskondlikus arutelus kuuleb vaid binaarseid versioone.
Jeerum.
