Pika mõttevankumise, otsustamatuse ja vaagimise kulminatsioon saabus: kolisime Tartusse.
Talvel mõtlesime, et meie jaoks mõistliku hinnaga üüripindu pole, peame ikkagi ostma, aga kuna maaklerite ja teiste postitatavad kuulutused ning pildid on nii eksitava sisuga, et pidime mitu kulukat ning tulutut sõitu tegema, siis panime ostumõtted pausile, plaaniga, et seame end esmalt ikkagi kuidagi Tartusse või selle lähikonda sisse ja siis vaatame.
Suvehakul õnnestus sõbranaise tuttavaga üüri osas kaubale saada. Olime hästi rahul, sest korter oli Supilinnas ning vastas kõigile nõuetele (dušš, kemps, ahiküte, naabrid, sisehoov, hind). Kuid keset suve läks karauuliks – kõigepealt ei tahtnud omanikul kuidagi renoveerimine edeneda (Euroopa toetused riigihoonete energiatõhususe tõstmisele tõmbasid turu tühjaks, nagu teada), pidin isegi oma tuttavate tuttavaid välja ajama hakkama, et asi ikkagi liikuma läheks. Viimaks sai remont augusti lõpuks valmis. Nii. Ja siis lõhkes veetoru, mis sai rahumeeli terve nädalavahetuse "meie" ja alumist korterit ujutada. Märksõna - kindlustus. Korteriomanikul oli see küll õnneks tehtud, kuid vaid 6000 euro peale, omalt poolt tuli tal alumise korteri remondiks veel mõniteist välja käia. Ja meil oli vaja juba Tartusse tulla, kooli minna. Ja ometi hakkasime elukohaga juba talvel tegelema, et MEIL EI TEKIKS sellist olukorda, kus peame ülepeakaela sügisel elupinnaga sahmima. Paar tuttavat-sõpra meil Tartus siiski on, ühe sõbra venna keldris asuvasse saunaeesruumi saime ulualla. Polnud väga vigagi, lihtsalt teise eluruumi osaline hõivamine näris närve ja kibelesime oma pinnale. Samal ajal saime jooksvalt teateid rindelt – kõik eelnevalt renoveeritu tuli taas maha kiskuda, põrandaid mitu nädalat kuivatada, remontida. Hakkasime jälle üüri- ja müügikuulutusi jälgima. Nüüd oli selleks ilmselgelt kehv aeg, linn oli pesa jahtivaid tudengeid pungil täis.
Ja siis leidsime müügikuulutuse, mille hind klappis (olime vahepeal natuke latti tõstnud, sest puudus soov ise remonti teha), asukoht (Supilinn) sobis, mugavused (kemps, dušš, puuküte, teine korrus) passis kah. Lähemalt tutvust tehes ilmnes, et remont oli nii värske, et polnud veel korteris, kus varem vets puudus ja kuhu see nüüd oli tekitatud, jõutud kanalisatsiooni ühendada. Aga pidavat paari nädalaga olema lootus see ära teha - vaja olla projekteerija puhkuselt ära oodata (nädal veel), linnavalitsuselt kinnitus saada (nädal ehk), naabrite nõusolek saada (alumine naaber pidavat punnima). Võtsime riski ja ostsime ära, kuu aega juba võõrustaja kukil elatud, oma kodu on vaja.
Ja nüüd on Six hommikuti ülimotiveeritud kooli minema, popitegemine ei tule kõne allagi, sest põied-sooled vajavad tühjendamist. Samuti ei saa mina tervet päeva toas kopitada, hiljemalt ennelõunal tuleb ikka jalutuskäik linnaraamatukokku teha. Kempsuprojekt vist siiski edeneb, sest kinnisvarafirma omanik käis hiljuti allkirju võtmas ja ilmnes, et piisab 60 protsendi (või oli see 50?) nõusolekust ja mitu ülemist naabrit käis mult sel ajal, kui ma libedal kuuri katusel pragusid lappida ukerdasin, uurimas, ket kas juba saab kanalisatsiooni ja väljendasid üldse positiivset huvi selle vastu.
Kolimine toimus jupphaaval, iga nädalavahetusega võtsime autole järgmise hunniku, eelmisel nädalavahetusel jätsime auto aga maale, talvekorterisse.
Eile tulime esimest korda häälega maale. Esmalt võttis peale üks keskealine mees, kes teatas kohe alguses, et igal inimesel on elus oma ülesanne ja tema on jõudnud äratundmisele, et tema ülesanne on õpetada. Ja siis hakkas budistlikke tähendamissõnu ja filosoofiat edasi andma. Muidu oli tore, aga ega me midagi uut kuulnud. Ei mõtlemis- ega paarisuhte õpetuse osas. Kõike seda olen juba lugenud ja seda ka Sixiga arutanud.
Jõgeval võttis meid peale Väike-Maarjasse suunduv mees, kes oli Narvast pärit ja andis soovitusi, kus peaks lisaks mu suvel tehtud tipimatkale veel ringi seigelda.
Ja viimase otsa saime pärast Vägevat peale võtnud noormehega, kes õpib Tartu Lennukolledži viimasel kursusel lennujuhiks. On Türgis, maailma suurimas koolis (1,5 miljonit õpilast) tudeerinud ja sealkandis ka ringi hääletanud. Olevat tore.
Tõi meid otse kodutee otsale, mis oli väga tore, sest kuigi Tartust startisime kell kaks täies sügispäikeses, oli juba Vägeva kandis pilves ja Järva-Jaanis tibutas ning kohati lausa sadas. See on üldse kummaline tendents olnud, 95% kordadest, kus me oleme Tartust maale sõitnud, on algus olnud päikseline, keskosa pilves ja kohale jõudes sadanud. Põhja-Eesti on vist vihmakants :o)
Aga aitab küll. Kirjutame järgmisel poolaastakul :P
