Siil jälle kuuest ärkvel. Kuna tema puusadel polster puudub, siis hakkavad need kõval pinnal külitades valutama. Lahkusime metsast jälle aeda ületades. Siil ronis üle ja muretses oma munade pärast ning avastas teisele poole jõudes, et kohe kõrval olev värav käib lahti. Signe väljus viisakalt värava kaudu.
Trampisime siis kesklinna poole, et tsiviliseeritud inimeste kombel kohvikus frühstückitada, leidsimegi koha. 1 tartar liha ja sibulaga leib+ saiake + kohv + kakao = 5 EUR. Käisime veel peldikus ja pesime sakslaste ehmatuseks seal hambaid. Ja nüüd, kus kõhud täis, olemegi plindris - mis saab edasi? Kuhu minna? Seni oli vaid siht Rootsist Saksa jõuda - lihtne. Nüüd on aga terve Euroopa valla. Signe saatis sõnumi Helinale ja Siil Keilile - ootame vastuseid...
Tillasime kolmeni raamatukogus ja ootasime asjatult vastuseid. Jalutasime ka linnas. Flensburg on väga muhe mereäärne piirilinn küngaste, parkide ja rohelusega. Inimesed sõbralikud ja abivalmid (tuldi kohe abi pakkuma, kui nähti meid nõutute nägudega rampsi otsimas). Olid ka mõned venelased ja sihvkad. Sitta umbes sama palju kui Kopenhaagenis. Lõpuks otsustasime lihtsalt lõunasse hääletada.
Umbkaudu võtsime sihi kiirteega 7 ühinevale 200-le. Olime 45 min hääletanud ning otsustasime paremat kohta otsida. Meie senisest seisukohast 500 m kaugusele jõudes keeras meile pisike Fiat ette, mille juht ütles, et oli meid juba enne näinud aga ei jõudnud siis veel tee serva keerata, nii et tegi uue ringi ja tuli tagasi. Istusime peale. Küsisime tema sihtkohta. Flensburg. Imestuse peale vastas, et ta viskab meid kiirtee puhkekohta (rastplatz) ära. Ta ise oli kavandanud kunagi Vespa motorolleri ja järelkäruga Lissaboni sõita aga mootor läks p-sse.
Sõidutas meid hullumeelse kiirusega (spidomeeter oli põhjas, 160 km/h vms) ülikitsastel kiirtee lõikudel 60 km sinna puhkekohta. Tal olla aega küll - puhkus ju.
Puhkekohas oli vahelduseks jälle päike, tuul ja daam puudliga.
Võtsime sisse positsiooni väljasõidukohas. Foorumites soovitati küll käia mööda puhkekohta ringi ja inimestelt nende sihtkohta küsida ja end autole kaubelda, kuid meie viisakate ja mitte niivõrd avalate eestlastena leidsime, et meie variant on vähem pealetükkiv ja jätab autojuhile võimaluse valida.
Kaks korda pakuti sõitu Kieli (mõnikend kilti itta). Lõpuks tuli suure Mersu ja karavaniga norrakas, kes seletas oma pehme ing keelega, et sõidab Leipzigi, hiljem Prantsusmaale. Võtsime võimalusest kinni. Werner oli suur rokisõber (28a), kes käib pidevalt festivalidel, leiab seal sõpru (ühed neist olidki teda Leipzigis ootamas) ja oli ka nüüd prantsuse festivalile minemas. Tal oli sõber kah muidu kaasas olnud, aga varasem luumurru koht oli valutama hakanud ja sõber lendas Norra tagasi. Werneril oli aga gps üles lennanud ja meie olime teretulnud abilised, kes kahepeale kaarti lugesid. Esimese teeotsa magasime siiski maha. Meile oli see kasulik, kuna vahepeal oli Keililt sõnum tulnud ja meil oli tema juurde mööda seitsmendat autobahni lihtsam sõita. Werner hakkas ära väsima, sest oli hommikust peale Kop-st sõitnud. Otsustasime järgmises peatuskohas ööbida. Werner pakkus oma karavanis öömaja. Võtsime heal meelel pakkumise vastu, kuna ilm oli kahtlane ja taevas pilves. Peatuskoht (sips enne Göttingeni) oli vinge - vaade metsade ja põldudega kaetud küngastele ja orgudele. Tegime karavanis jutu kõrvale mõned Werneri pakutud õlled ja lasime silma(d) looja.
Showing posts with label Flensburg. Show all posts
Showing posts with label Flensburg. Show all posts
9. juuni, teisipäev, Kopenhaagen- Flensburg
Hommikul ärkasime jällegi varakult. Tarin, meie host, magas hambad laiali edasi. Me siis kirjutasime väikese tänukirja ning hiiliseme korterist välja- linna serva poole. Vahepeal otsustasime ka ühes võsamüüriga ümbritsetud pargis hommikust süüa. Seal oli olemas isegi grillimisahjud ja lauad-pingid. Meie jäime siiski oma priimusele truuks. Valmimas oli üllatus, üllatus- kaerahelbepuder.
Kõht helbeline ja asjad koos hakkasime astuma suunas, mis pidi viima kiirtee poole. Mingi hetk taipasime, et oleme kaardilt väljas ja kiirteele jõudmise koht oli lootusetult kadunud. Küsisime teed auto esindusest. Tüüpidel läks ka hulk aega, et meie kaardilt mingeid tuttavaid teelõike kokku panna. Üsna lärmaka vaidluse (taani keelse) tulemusena juhatati meid umbes nii, et kõndige otse-otse-otse, siis kui tuleb suur ristmik, pöörake vasakult. Meile aga ilmselt tundus mitte nii väga suur ristmik ka suurena ja jällegi pöörasime valest kohast ära. Ja jälle teadmata kadunud. Tahtsime raamatukokku minna, et siis googeldada, kus me olema, aga need raiped (loe taanlased) avavad ju alles kell 12 päeval enamus asju... Lõpuks saime aga bensukast abi ja kiirtee otsa kätte.
Katsetasime erinevaid kohti, korra läksime isegi kiirteele välja (aga seal on autod ikka liiga kiired ja tee äärde naljalt ei võta). Sai proovitud ka siltidega (mingi vahepealse linna nimega), aga seegi ei aidanud. Lõpuks viskasime lihtsalt pöidla püsti ja kõpsti, auto peatus, mis oli nõus meid Fredericiasse viima (mandri Taani ida serva). Juht oli taanlane, kes tegeles terviseuuringutega ning oli töötanud professorina nii Washingtonis kui ka Tartus. Muidugi oli tegelane ka ise kunagi mööda (Ida)Euroopat häälega reisinud. Muhe sell. Saartelt mandrile sõites jäi sildade vahele saareke, kuhu 50ndatel, 60ndatel sõnakuulmatuid abielunaisi kasvatust saama viidi. Ehk, et mehed, kes polnud rahul oma naistega, viisid nad sinna ümberõppima. Siis mõistagi sildasid ei olnud... Veel pajatas juht meile Taani autode maksustamisest. Teadagi on need seal kõrged, aga süsteem on üsna veider. Nimelt, ostes endale auto, pead sa maksma 180% ostu hinnast riigile maksu. Seda mõtlesime juba enne, et huvitav, mis Taanis inimesed üsna eimidagiütlevate autodega ringi sõidavad- kus on heaoluühiskonnale omased luksautod. Vot sellepärast siis...
Kui sul veel maksud maksmata, sõidad ringi kollase numbrimärgiga ja tagaistmele sõitjaid võtta ei või. Kui sul on pool maksudest makstud, saad numbrimärgi, millest pool on kollane ja pool valge. Sellisel juhul võid sa tagaistmele võtta reisijaid ainult tööajal ehk siis 8st-5ni. Kui maksud makstud, saad valge numbrimärgi või kui kollast ümber vahetada ei taha, saad tagaaknale kleepsu, millel märge: maksud makstud! Kreisi.
Peale Odenseed pani ta meid ühes ristis maha. Sadas. Ühest tanklalähedasest putkast saime tasuta kohvi ja mõtlesime edasist tegevustkava. Tammusime mööda teede ristumiskohti edasi-tagasi ja otsisime hääletuskohta. Ideaalset kohta ei leidnudki, leidsime enam-vähem koha. Eelnevalt nägime veel kuidas kiirteele pealesõitval kurvilisel teelõigul üks auto teepiirdesse sõitis. Võtsime oma TO SOUTH sildi välja ja kukkusime hääletama. Sadas edasi. Hääletasime tunnikese, siis proovisime tunni ilma sildita. Sittagi. Ja vihma sadas kah edasi. Siis läks käiku silt KOLDING (kümmekond kilti edasi) ja saimegi sõitu. Sõidutaja ise oli kunagi 2 kuud Uus Meremaal hääletanud. Ta otsis meile ideaalset hääletuskohta Koldingis - sõitsime mitu korda edasi-tagasi. Ideaalses kohas oli liiklus kahtlaselt hõre, kuid Siil jõudis vaid kolm korda LONDON BRIDGE IS FALLING DOWN läbi törtsutada, kui juba pööras meie ette (nii suures õhinas, et sõitis üle jalakäijate saare) mahtuniversaal. Juht oli Ashabarin, tõmmunahaline jugoslaavlane Kosovost, kes elas Taanis ja oli käinud oma sport-Audit remonti viimas. Tegeles veoautode polstritöödega. Väga sõbralik ja suhtlusaldis ning nunnu inglise keelega tegelane. Tagaistmel oli kolmeaastane Medina, kes olla meie sisenemise peale hääletuks muutunud :o) Mees sõitis meie pärast ekstra Flensburgi, kuigi endal polnud passi kaasas. Alles pärast (kui Flensburgis nagu oavarrest kallama hakkas) mõtlesime, et oleks ehkt talt öömaja küsida. Flensburgis oli soe ja ei sadanud. Ostsime rahulolevalt maasikaid ja istusime kaile neid sööma. Ja jess, peldikud on tasuta! Oo, Saksamaa. Pärast asusime telkimiskohta otsima... ja kus siis hakkas sadama. Korralikult, koos äiksega. Liikusime linnas kaardilt nähtu järgi huupi metsapoole. Vahepeal jõudsime kaubanduskeskuse parklasse (vihm oli lõppenud) ja lõime rattaparklasse laagri üles. Tegime nuudleid ja kuivatasime riideid - nii hullu vihma käes polnud me seni veel olnud. Kaalusime sinnasamasse ööbima jäämist aga kuna Siil pelgas liiga avalikku kohta, jätkasime metsaotsinguid. Metsa pääses üle traataia, mis Siili raskuse all ümber vajus. Telgi püstitasime märga süngesse udusesse kuusikusse. Esimese hääle peale ehmus kuuskedel istunud tuviparv, mis tõusis lendu ja kostitas meid okstelt allalangeva vihmaga.
Kõht helbeline ja asjad koos hakkasime astuma suunas, mis pidi viima kiirtee poole. Mingi hetk taipasime, et oleme kaardilt väljas ja kiirteele jõudmise koht oli lootusetult kadunud. Küsisime teed auto esindusest. Tüüpidel läks ka hulk aega, et meie kaardilt mingeid tuttavaid teelõike kokku panna. Üsna lärmaka vaidluse (taani keelse) tulemusena juhatati meid umbes nii, et kõndige otse-otse-otse, siis kui tuleb suur ristmik, pöörake vasakult. Meile aga ilmselt tundus mitte nii väga suur ristmik ka suurena ja jällegi pöörasime valest kohast ära. Ja jälle teadmata kadunud. Tahtsime raamatukokku minna, et siis googeldada, kus me olema, aga need raiped (loe taanlased) avavad ju alles kell 12 päeval enamus asju... Lõpuks saime aga bensukast abi ja kiirtee otsa kätte.
Katsetasime erinevaid kohti, korra läksime isegi kiirteele välja (aga seal on autod ikka liiga kiired ja tee äärde naljalt ei võta). Sai proovitud ka siltidega (mingi vahepealse linna nimega), aga seegi ei aidanud. Lõpuks viskasime lihtsalt pöidla püsti ja kõpsti, auto peatus, mis oli nõus meid Fredericiasse viima (mandri Taani ida serva). Juht oli taanlane, kes tegeles terviseuuringutega ning oli töötanud professorina nii Washingtonis kui ka Tartus. Muidugi oli tegelane ka ise kunagi mööda (Ida)Euroopat häälega reisinud. Muhe sell. Saartelt mandrile sõites jäi sildade vahele saareke, kuhu 50ndatel, 60ndatel sõnakuulmatuid abielunaisi kasvatust saama viidi. Ehk, et mehed, kes polnud rahul oma naistega, viisid nad sinna ümberõppima. Siis mõistagi sildasid ei olnud... Veel pajatas juht meile Taani autode maksustamisest. Teadagi on need seal kõrged, aga süsteem on üsna veider. Nimelt, ostes endale auto, pead sa maksma 180% ostu hinnast riigile maksu. Seda mõtlesime juba enne, et huvitav, mis Taanis inimesed üsna eimidagiütlevate autodega ringi sõidavad- kus on heaoluühiskonnale omased luksautod. Vot sellepärast siis...
Kui sul veel maksud maksmata, sõidad ringi kollase numbrimärgiga ja tagaistmele sõitjaid võtta ei või. Kui sul on pool maksudest makstud, saad numbrimärgi, millest pool on kollane ja pool valge. Sellisel juhul võid sa tagaistmele võtta reisijaid ainult tööajal ehk siis 8st-5ni. Kui maksud makstud, saad valge numbrimärgi või kui kollast ümber vahetada ei taha, saad tagaaknale kleepsu, millel märge: maksud makstud! Kreisi.
Peale Odenseed pani ta meid ühes ristis maha. Sadas. Ühest tanklalähedasest putkast saime tasuta kohvi ja mõtlesime edasist tegevustkava. Tammusime mööda teede ristumiskohti edasi-tagasi ja otsisime hääletuskohta. Ideaalset kohta ei leidnudki, leidsime enam-vähem koha. Eelnevalt nägime veel kuidas kiirteele pealesõitval kurvilisel teelõigul üks auto teepiirdesse sõitis. Võtsime oma TO SOUTH sildi välja ja kukkusime hääletama. Sadas edasi. Hääletasime tunnikese, siis proovisime tunni ilma sildita. Sittagi. Ja vihma sadas kah edasi. Siis läks käiku silt KOLDING (kümmekond kilti edasi) ja saimegi sõitu. Sõidutaja ise oli kunagi 2 kuud Uus Meremaal hääletanud. Ta otsis meile ideaalset hääletuskohta Koldingis - sõitsime mitu korda edasi-tagasi. Ideaalses kohas oli liiklus kahtlaselt hõre, kuid Siil jõudis vaid kolm korda LONDON BRIDGE IS FALLING DOWN läbi törtsutada, kui juba pööras meie ette (nii suures õhinas, et sõitis üle jalakäijate saare) mahtuniversaal. Juht oli Ashabarin, tõmmunahaline jugoslaavlane Kosovost, kes elas Taanis ja oli käinud oma sport-Audit remonti viimas. Tegeles veoautode polstritöödega. Väga sõbralik ja suhtlusaldis ning nunnu inglise keelega tegelane. Tagaistmel oli kolmeaastane Medina, kes olla meie sisenemise peale hääletuks muutunud :o) Mees sõitis meie pärast ekstra Flensburgi, kuigi endal polnud passi kaasas. Alles pärast (kui Flensburgis nagu oavarrest kallama hakkas) mõtlesime, et oleks ehkt talt öömaja küsida. Flensburgis oli soe ja ei sadanud. Ostsime rahulolevalt maasikaid ja istusime kaile neid sööma. Ja jess, peldikud on tasuta! Oo, Saksamaa. Pärast asusime telkimiskohta otsima... ja kus siis hakkas sadama. Korralikult, koos äiksega. Liikusime linnas kaardilt nähtu järgi huupi metsapoole. Vahepeal jõudsime kaubanduskeskuse parklasse (vihm oli lõppenud) ja lõime rattaparklasse laagri üles. Tegime nuudleid ja kuivatasime riideid - nii hullu vihma käes polnud me seni veel olnud. Kaalusime sinnasamasse ööbima jäämist aga kuna Siil pelgas liiga avalikku kohta, jätkasime metsaotsinguid. Metsa pääses üle traataia, mis Siili raskuse all ümber vajus. Telgi püstitasime märga süngesse udusesse kuusikusse. Esimese hääle peale ehmus kuuskedel istunud tuviparv, mis tõusis lendu ja kostitas meid okstelt allalangeva vihmaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)