Sellega läks sedasi, et vaevalt olin dokki astunud, kui juba juhendaja arvas, et peaksin nädalaga mõned jutud kokku panema ja dokikooli kandideerima. Ehmusin ära, pelgasin, et läheb liiga kiireks, alles tegelesin sisseelamisega, ja keeldusin. Hiljem vaatasin, et ainepunktidega läheb kitsaks ja kigisesin ka juhendajale, muuhulgas oma varasemat keeldumist kirudes, mille peale juhendaja pakkus uuesti. Said siis kiiresti motivatsioonid ja visioonid ja tseeveed kokku loobitud ja saadetud ja oligi diil. Ligi nädal enne lendu avastasin, et lisaks muudele kandideerimistele pidanuks ka IUC kodulehel registreeruma, tegin seda siis hilinenult ja 'tskae, pandigi nimi esinejate graafikusse. Tähtaja lähenedes oli veel mure, kas jõuan vahepeal kuskil nakkuda, aga läks õnneks ja pääsesin lennule – esimene reis pärast pandeemia algust.
 |
| Pagasikaotusele vaatamata oli tänu öistele poodidele eluks vajalik olemas |
Minek oli üsna seiklusrikas, üle Euroopa tundus olevat priske briis, pealekauba hilines me väljalend, sest Poole õhuruumis oli (ehk Ukraina pärast?) liiga palju liiklust, aga Varssavi ümberistumisel olid LOT-i esindajad meil vastas, et kiirelt teisele lennule viia. Enne Dubrovnikut hoiatati, et on turbulentsid ja eks seda rappumist sai kah, maandusime poolviltu külg ees. Lennujaamas avastasime, et igasugu viivituste ja muu jamaga oli me pagas jooksu pannud. Mul polnud otseselt hullu, eluvajaliku olin ettenägelikult õlakotti pannud, aga mõnel me seltskonnas olid ravimid läinud.
 |
| Mõnusad salapärased nurgatagused |
Linna kohta vist palju rääkima ei pea, visuaali saab Troonide mängu pealinnakaadritest (vt nt Cersei häbistamine). Ajalugu: oli vinge linnriik, 15. sajandil päratu rikas, Veneetsia linnriik üha ähvardas, aga türklased kaitsesid, on läbi sajandite olnud küll ühe, küll teise rahva käes, 17. sajandi maavärin lõi platsi puhtaks, vaid linnamüürid jäid püsti, ehitati üles, nüüd on Unesco kaitse all. Üheksakümnendatel käisid serblased koledusi tegemas. Viimast mainis ka autojuht ja ütles, et praegu on horvaadid pisut tigedad, et neile toona keegi appi ei tulnud ja nüüd Ukrainat kõik päästavad.
 |
| Uuesti mäe otsa, sest maantee (pildil) on linna naasmiseks liiga kitsas |
Ettekande tekst oli mul jämedalt enne valmis tehtud, slaidid kah, aga kuna mu etteaste oli alles eelviimasel päeval, siis sai seda iga päev muudkui viimistletud ja täiendatud. Õnnestus ka üle tüki aja juhendajaga nii esinemist kui ka muid dokiküsimusi arutada – hea on kinnitust saada, et mitmed mõtted klapivad. Kooli edenedes selgus, et ma olen seltskonnas täitsa beebi, seal oli mitmeid järeldokke ja muidu viimase aasta tegelasi, ma oma paari kuuga paras piimahabe. Kui tuli viimaks mu kord rääkida, siis ütlesin selle igaks petteks ära ja vast seetõttu mu feilimist väga karmilt ka ei hinnatud. Esiteks ei osanud ma ühtäkki enam inglise keelt ja teiseks unus 2/3 juttu, mida kavatsesin rääkida. Pidanuks oma juttu eelnevalt ikka rohkem harjutama.
 |
| Vaade instituudi aknast sellelesamale äraneetud mäele |
Äpardus ka see osa, mis võiks üks dokikooli komponente olla – teistega suhtlemine. See võõras kohas elamine, ajavahe, igahommikune prügiauto ja üsna talvisest Eestist võrdlemisi suvve potsatamine väsitas kõik kokku nii ära, et suhtlemiseks, mis mult ka heades oludes pingutust nõuab, enam energiat ei jagunud. Nii et vedasin ses nii end kui juhendajat alt. Ta küll pani mu ise ühel pärastlõunal ühe rootslasega suhtlema, aga sellega mu jaoks asi suhtkoht piirdus. Nii et järgmise dokikooli peaks valima ehk kodumaise, siis on jõudu ka kontakte luua.
Teiste ettekanded olid huvitavad, sai mõningaid uusi mõtteid ja koolituspäeval ka katsuda häguste komplektidega (fuzzy sets) meediasüsteeme analüüsida. Koolituse lõpul hakkas tunduma, et vist midagi saan ka aru.
 |
| Merel suutis üks kaater meist mööda pressida |
Vaimselt olin küpse, aga see ei takistanud kehalist tegevust, uitasin ja matkasin intensiivselt iga päev, mobiili sammulugeja andmeil kahekordistus mu päeva keskmine kilometraaž. Üks päev veel eriti, kui otsustasin linna põhimäe/-künka otsa ronida, teisest küljest alla matkata ja seal avastasin, et maanteed mööda tagasi linna ei pääse, kuna see on liiga kitsas, vastu nõlva pressitud, autod sõidavad mu sodiks, nii et pidin veel teist korda üles ronima ja siis uuesti mõistlikumast kohast laskuma. Selle päeva kilometraaž oli 17. Mäkke. Ja alla. Ja uuesti mäkke. Ja uuesti alla. Sääred olid veel kolm päeva valusad. Aga vähemalt võisin rahul olla, et drooni kaasa ei võtnud ja sain ka selleta ülalt vaate.
 |
| Ülikitsad treppis tänavad on kenad ja põnevad vaadata, aga rasked ronida |
Korraldajad organiseerisid meile ka ühe kaatrisõidu saarele, nii et saime linna Aadria merelt vaadata ja saareelu kaeda. Küll vaid tund. Sõit edasi-tagasi (täiskuuga merel) kah kokku oma 2 tundi, nii et tagasi pimedas. Linnast kaugemale rohkem ei jõudnudki, uitasin mööda linna ja nädalaks oli seda küll ja veel, võinuks kauemgi. Kuna linn klammerdub nõlvadele, siis tasast ruumi napib, tänavad on kitsad ja leidub igasugu põnevaid kangialuseid, nurgataguseid, treppe ja platvorme. Avastamist jagub.
Noja viimane päev: olin liiga vara kohal nagu ikka, sain kohe oma sertifikaadi kätte. Tegin siis sellest pildi ja saatsin kooli, et oleks olemas. Tuli veel paar ettekannet ja pärast seda nali läbi. Läksin veel uitama, et Ringole äkki sünnaks midagi leida, aga no polnud midagi mõistlikku. Käisin vaatasin paar kohta üle, kuhu seni polnud jõudnud ja siis lõunaks sättisin end hotelli tagasi, ostes veel saiakesi, kavatsusega rahumeeli paar tundi voodi aeleda, süüa, ja ehk ka enne lendu tukkuda, aga hotellis selgus, et väljaregistreerimise tähta oli juba hommikul, nii et nüüd pidin kiiruga asjad kokku viskama, end ära kasima ja meile järele tuleva bussini koos kompsudega fuajees passima. Hõissa.
Kui tulime Poola lennuliiniga, siis minek oli Lufthansaga. Esiteks hilines ka see, teiseks viibis ka meie maandumine, vist tegi tuulesuuna pärast ringi, kolmandaks ei lastud meid Frankfurdi lennujaamast niisama läbi, vaid tehti täisturvakontroll, nii et olime lootusetult hilinemas teisele Lufthansa lennule, neljandaks ei vaevunud seal meid keegi läbi jaama juhatama, nii et pidime ise kiiruga ekslema ja viiendaks juhendati turvameeste poolt üks seltsiline vales suunas, nii et ta jäi meist maha, sai alles järgmisel hommikul järele tulla. Ma tegelikult olin ka natuke pettunud, et me seltskond selliselt "igaüks enda eest" jooksu pani, jõudsin vaevu ühel sabas püsida, ma ei orienteerunud seal ise üldse ja oleks omapäi üritades samamoodi lennust maha jäänud. Võinuks ju ühtselt ühte hoida, suuremat gruppi on lennufirmal raskem ja kulukam maha jätta.
Igatahes südaööks me viimaks kodumaile saime ja oh kui hea jahe kevad, paljud hangedki veel alles. Ja hommikul ei karju akna all prügiauto, vaid linnud ja kiimlevad konnad. Seda, kui väsitavalt kõik see mõjus, näitas kas või mu magamine – kui muidu magan öösel keskmiselt kuus tundi, siis nädal pärast reisi juhtus korduvalt, et magasin 8 tundi ja rohkem, lisaks päevased uinakud. Ikka läbi võttis. Aga ega ei üllata, eks me seepärast eelistamegi nii reisul käia, et läheme kuskile kohale ja viibime pikemalt, lühemad sutsakad pole me teema.
Ajah, õkva reisuks võtsin end kokku ja sundisin end šoppama, otsisin jalatsid, mis oleks piisavalt viisakad, et seltskonnas käia, samas tiba sportlikumad, et ringi uidata. Suure vaevaga sain sobivad, aga reisu eelviimasel päeval avastasin, et juba lagunevad, nii et tundub, et Weekendi mul rohkem asja pole, klienditeenindaja kohtles kah nagu kurjategijat.
Kogu äga ja vigina lõpetuseks lisan, et kokkuvõttes oli reis ikkagi pigem plusspoolel nii põhieesmärgi kui turismikogemuse poolest. Lihtsalt jah, eelistanuks pikemat ja rahulikumat käiku. Ja noh, Sixi võinuks ka ühes võtta, mitmetel seltskonnas olid kaasad kaasas. Oma esimesel (mini)konvekal veel ei tihanud, järgmine kord juba targem. Ja no pluss juba seegi, et lisaks dokikooli punktidele saan vist mõningase lisatööga ka konvekapunktid kirja.
