Palav, palav, palav, palav on see elu siin viimased nädalad olnud, kuumalaine lööb ee … laineid. Kusjuures õhtul, pärast päikseloojangut on ikka märgatav vahe, kas kõnnid kivikõrbes või rohealal, õhk on jahedam, niiskem, värskem, mõnusam. Õnneks Augsburgis neid rohealasid jagub, nii jõe ümbruses kui ka mujal. Vist olen juba varemgi maininud, et siin on hästi palju väikseid aiandusühistuid, mööda linna on neid miniaedade ühistuid oma minimajade ja oma õllekatega alasid palju puistatud.
Igatahes, jah, palav. Kuumalaine esimesed ööpäevad läksid eriti vaevaliselt, vahepeal magasin kahe öö peale kokku vaid kuus tundi. Greete küsis selle kohta Delfi tarvis kommentaarigi. Ma arvasin, et on tiba suurem lugu ja ma olen vaid üks kommijatest, aga viimaks see tükk põhiliselt mu vingust koosneski. Eks jah, veebiajakirjanduse tükeldamismajandus, nii ta käib.
Et kannataks vähegi olla, soetasime rippvoodid ja käime nüüd jõe ääres kõlkumas. Natuke häda on tollegagi, kuna otse jõe ääres on padrik üsna tihe ja tuult vähem kui lagedal, aga lagedale ei saa jälle midagi riputada ja niisama piknikutekil läheb külg ruttu kangeks. Jälle häda, onju.
KOOLJAS
Kooliasjadega läheb nii ja naa. Palav on ka koolis, ühes aines näiteks ei tahtnud pastakas peos püsida. Teiseks loenguks käisin ehituspoes ja ostsin akuventika. Töötas hästi koolis, töötab ka kodus, liigutab oma väiksusele vaatamata vapralt õhku me üleköetud toas.
Üks Current Affairsi analüüsiprojekt ja ettekanne sai palavale ja arusaamatustele rühmatöökaaslasega vaatamata tehtud, nüüd on ses aines paari nädala pärast veel üks projekt teha ja siis on ühel pool. Tiba muretsen, fookus on veel hajali, aga vast saab asja. Kusjuures tol ettekannetepäeval kordus tüüpiline jama – ajast kinni ei peetud, õppejõud eriti ei modereerinud kah ja kui ka korra sekkus, et hei, teil saab aeg varsti otsa, siis kiilus ettekandjal korraks täitsa kinni ning tegi siis tavalise vea: mitte ei võtnud otsi kokku ja ei pakkunud kokkuvõtet, vaid hakkas kiiruga ikkagi kõiki punkte läbi vuristama.
(Re)presenting and Mapping of Digital City segadus jätkub, käisin möödunud nädalal lektori konsultatsioonil ja ta endiselt polnud päris kindel, millist uurimusprojekti ta täpselt meilt ootab. Siiski õnnestus talt üldjoontes midagi välja pressida ja vaikselt hakkan projekti koostama. Mis toobki teise tahu juurde – lõin (vist) teistest rühmakaaslastest lahku. Kuna nii konsultatsioonil kui ka järgneval loengul lektor ütles, et see on okei, pealekauba pole teemade registratsioonilehel keegi teine end otseselt tänavakunstile pühendanud, siis võtsin end kokku ja kirjutasin nädalavahetusel oma rühmale, et ma jätkan oma teemaga, te pusige oma tänavamuusikat edasi. Kusjuures ega neil see suurt ei edene, ootavad vaid linnavalitsuselt vastust, mida ei tule ega tule, ja minu pakutud lahendusi ei kasutanud, nii et näis, kaugele jõuavad. Mu jaoks on säärane lähenemine liiga passiivne.
Üksinda tegemisel on loomulikult omad riskid, kogu vastutus on ühel inimesel ja vaatenurki kah ehk vähem. Teisalt areneb töö märksa paremini, jääb ära see lõputu tööülesannete jagamine ja koordineerimine. Enamiku rühmatööde puhul oleks selleks ajaks, kui ülesanded jaotatud saavad, mul vähemalt pool tööd juba valmis olnud.
Selvetööga kaasneb ka keeleteema: saksa keeles töö vormistamine võtab rohkem aega ja peaksin vist abi kasutama, muidu oleksid seda rühmatöökaaslased teinud. Nüüd kaalun, kas anun mõne tuttava tõlkija abi või ehk on mu siinne tuutor valmis pilgu üle laskma. Kaalun veel.
Hästi kummaline on see, et TÜ-s olen harjunud süsteemiga, kus iga tehtud töö tähendab sammukest lõpptulemusele lähemale, st iga töö on hinnatav ja täidab teatud protsendi kohustuslikust kogumahust. Siin aga vahepealseid töid ei hinnata, loeb vaid semestri lõputöö, ning tagasisidet kah ei saa, nii et ma ei tea ka oma vahepealsete tööde põhjal hinnata, kas ma teen midagi õigesti või valesti. Selliselt on raske kohaneda, teate. Nii et pärast viimatist töö esitamist küsisin ekstra õppejõult tagasisidet ja õnneks selle ka sain. Nõustusin kriitikaga (kippus natuke laiali vajuma ja üldine olema, teisalt tulenes see osaliselt tema püstitatud probleemide ühildamatusest, mille ta ka omaks võttis) ja positiivseid viiteid oli loomulikult tore lugeda. Eriti soojaks teeb südame muidugi hinnang mu üldisele osalusele "You are a joy to have in class! Thank you for always contributing." Pärast esmast avvv-reaktsiooni käivitub muidugi taas (enese- ja teiste) kriitika – mu arvates ei tee ma midagi erilist, ülikool ongi mu jaoks aktiivse osaluse, diskussiooni ja pärimiste koht, vastasel korral võiksime kõik kodudes istuda, youtube'i vahtida, raamatuid lugeda ja MOOC-ides osaleda. Mis on täiesti okei eneseharimise viis, aga ma tahan ikkagi ka suhelda, teema juurde kohe täpsustavalt küsida või vaielda. Ja kui sulle, tudeng, selline viis ei sobi ja sa käid loengus FB-s vahtimas, Snapchatis suhtlemas või ei mõtle kaasa, siis ma arvan, et sa võiks teisi oma kohalolust säästa ja kodus nende asjadega tegeleda. On kõigil asjaosalistel parem.
MAKSUJAMAD
Saksa täpsus ee … saksa moodi: välistudengile tuleb mõni nädal pärast linna registreerumist paberil kiri, et peab ringhäälingumaksu maksma, ole hea ja vali makseviis. Bürokraatiapelglik tudeng arvab, et mis seal ikka, maksan selle pool aastat ette ära, pole mõtet iga kuu tilgutada, saab asjaga ruttu ühelepoole. Mitu nädalat hiljem tuleb järjekordsel paberil kiri, et tubli, valisid ettemakse, su kliendinumber on see, kuumakse selline, varsti tuleb arve, jätmata täpsustamata MILLAL too õnnistud arve laekuda võiks. Tudeng ootab nädala, teise, kolmanda. Kuu aega. Viimaks ei pea närv vastu, tekib kahtlus, et ju on kiri kaduma läinud (e-kirja ju jumala eest saata ei või, kuigi tudeng on esimeses vastuses juba toonitanud, et eelistab e-keskkonda), mine tea, millal Gestapo kuklasse lendab ja viiviseid nõuab ja siis tekivad veel äkki kooliga probleemid ja halleluuja. Nii et tubli tudeng teeb lihtsa arvutuskäigu (kuumakse korrutatud kohapeal elatav periood võrdub kogusumma), lisab oma kliendinumbri ja teeb ülekande. Nädal hiljem jõuab viimaks õnnistud arve (jälle loomulikult paberil) postkasti ja tudeng teeb kaks avastust: kliendinumbrile on lisandunud mingid tähekombinatsioonid ja kogusumma on kolmandiku võrra suurem, mis näitab ametkonna loogikat, et arvutatakse juba siin elatud periood pluss lisanduv poolaasta alates arve laekumise hetkest. Ehk siis ettemakse on kujunenud osaliselt tagasiulatuvaks makseks (mida pole kuskil asjaajamises mainitud) ja lisanduv poolaasta pikeneb selle pärast, et ametkond ise ei suuda kiiremini oma pabereid liigutada. Kogu senise, ühe tühise arve asjaajamise peale on kulunud 2,5 kuud. Tudeng nüüd ei teagi, kas ta on võlgu, kas ta makstud summa jõudis õigesse kohta, kas juhul, kui ta maksab puuduoleva osa, saab ta lahkumise hetkel kasutamata perioodi eest summa tagasi ja üldsegi, kust tuleb sakslaste ajudesse tolm ja kuhu kaob lollide välismaalaste raha. Taaskord: elagu e-Eesti.
PIDU JA PILLERKAAR
Aga elu pole muidugi ainult kannatuste (ja higi)rada. Käime jõudumööda kohalikel üritustel, otsime jaanimardikaid ja grillime.
Leidsime allavoolu ühe omaette kena koha, vedasime oma kokkupandava grilli kaasa, matkatoolid ja muu träna kah, ja tegime jaani. Ümberringi jaanimardikad sädemetena hõljumas, kõrval jõgi pahisemas ja suur wanker peakohal siramas.
Just eile käisime uuesti, sel korral ratastega. Üleeile aga otsisime viimase Schwabenwandi üles ning läksime spontaanselt teise linnaosa, Inningeniga tutvuma. Wertachi kallast mööda pimedas tagasi vurades oli täis idüll, inimesed siin-seal jõe ääres lõkendamas, küllap samuti mõnigi paarilist otsimas nagu ka kõrval männamets külmade sädemetena jõnkslevad mardikad. Oh seda sugukihu. Paneb kõik põlema.
MAGISTRIPROJEKT
Toimetaja andis teada, et sel nädalal saab ülevaatusega valmis ja lisaks juba nondele viiele allikale, kes intervjueerimise ajal küsisid teksti enne ilmumist näha, tulevad toimetaja hinnangul veel mõned juurde, kellega peab täpsustama, sest segaseid kohti on palju (sic) ja täpsustamata saame pärast ilmumist mõlemad nii mis tolmab (ibid). Rääkimata muudest parandustest ja sõnavahu kärpimist. Eks seda valus kuulda/lugeda ole, mu vaene ego, aga teisalt väga ka ei üllata, sest hoolimata korduvatest enda toimetamisringidest teadsin isegi, et sinna jäi veel kehvi kohti sisse, lihtsalt endal on selleks ajaks selline tekstiväsimus, et enam ei näe võimalust kuidas asju parandada ja ei märka oma kehvi kohti. Selle jaoks toimetajat, värsket kõrvalpilku vaja ongi. Nii et ootan nüüd hingevärinal toimetatud teksti ja valmistun allikatele kirjutama. Praegu on õnneks koolis tiba rahulikum nädalapaar, vaikus enne tähtaegu, nii et saan kõiki neid asju paralleelselt teha, samas kooliprojekte päris kõrvale jätta ei saa.
ERR
Ja jeee, ERRi saateid saab nüüd ka välismaal vaadata. Täiendab meie ühaülbast juutuubi, zdf-i, ard ja naiste MM-i dieeti.
