Saime Manni blogist hea lingi virmaliste kaardile. Link on nüüd meie blogi vasemas servas.
Viimased päevad on usina mittemidagitegemise vaimus kulgenud. Või noh, oot... Signe tegelikult on tegutsenud, sest ta peab sel nädalal oma bakatöö Eestisse ära saatma. Nii et muudkui mudib ja näpib seda.
Vahelduseks müttame ringi jalutada, täiskuud ja pimedusest vastuvalendavaid mäetippe vahtida ning tuleviku üle mõtiskleda. Kindel on see, et kindel pole midagi. Hajusad plaanid on olemas, samas hambad ristis "tahan seda" vajadust pole, seega väga sihikindlalt me mingis suunas ei kulge, uurime lihtsalt siit ja sealt ning kui ilmneb-avaneb kuskil hea võimalus, siis selle me ka võtame. Oportunistid :o)
Ajah, Signe sai püksid kah ostetud. Lisaks ilmutas leidlikust oma heledate velvetite parandamisel. Nimelt pole meil valget niiti, aga Signele turgatas, et ühel aluslinal kipub serv hargnema – harutas sealt niiti ja lappis sellega püksid. Eesti naine!
Heleril oli sünnipäev. Palju õnne! Täna õhtul läheme tema juurde tähistama. Kingituse suhtes on pea täitsa tühi, võib juhtuda, et piirdumegi temapoolse soovitusega lihtsalt oma jook kaasa võtta.
Samas on põhjust MEIE kuupäeva tähistada, sest täna on 22.
Ja teoreetiliselt ka "Tuhat fakti loomadest" ilmumist.
Ja noh, üldse - tähistada.
:o)
Tuul on täna vist kesklinna poolt, aknast kostub jälle rütmilist tagumist, arvatavasti toimub taas kuskil demonstratsioon.
Filosoofiat: kole kummaline, et riigiti on kuritegevuse tase nii erinev. Võrdluseks Island ja Uus-Meremaa ning USA ja Kanada. Islandit ja Uus-Meremaad ühendab saarestaatusega kaasnev mõningane isolatsioon, ometi on kriminaalsuse osas erinevus nagu öö ja päev. No hästi, rahvas (maoorid) on ehk erinev. Aga siiski...
Aga no USA (va Alaska) ja Kanada – kaks riiki, mis on täiesti kõrvuti, pea sama minevikuga, isegi vaat et sama suured ja ometi nii erinevad.
Kas tõesti ongi põhjamaalased lihtsalt... vähem pätid kui lõunamaalased?
Kummaline.
Ja homme on siiski kindel kavatsus hääletama minna. Nui neljaks. See võib meie käesoleva hooaja viimane sellelaadne ettevõtmine olla. Ilma lubab ok-d (kuigi lõunapaiku peaks lõunas sadama, aga eeldatavasti me sel ajal veel seal ei ole). Paari nädala pärast pakutakse küll ka tudengitele retke sinnakanti – kaks päeva, väiksed matkad + ööbimine, aga meie eelistame ikkagi omapäi toimetada. Esiteks on nii hea ja teiseks on nii odavam. Kes ei tööta, see ei söö, ja meie ei tööta.
Töövärgiga nüüd ongi nii, et restaureerimise osas tuleb mõte maha matta. Siit-sealt küsitu põhjal oli Siilil juba väike hämming ning eile taaskord ühte antikvariaati külastades sai hirm jälle kinnitust – antiigimüüjate andmetel siin ühtegi suuremat sellelaadset ettevõtet polegi, kõik on omaette nikerdajad. Teenindaja küll helistas ühele tegijale, aga sai ootuspäraselt eitava vastuse. Tõenäoliselt poleks nendel omaette restauraatoritel oma väikestes garaaž/kuurtöökojas veel ühele tegijale ruumigi. Seega – jääb vist ära. Aega hakkab kah väheks jääma, nii et väga lootust ei hellita. Samas oleks just nüüd hea tööd teha, kuna talve saabumisega me arvatavasti enam linnast suurt kaugele ei jõua. Seni sai just seetõttu passiivsemalt tööd "otsitud", et oli pisuke kartus, et töö jääb rändamisele jalgu.
Aga ega's midagi, ongi Eestisse naastes kõvasti puhatud ja motivatsioon laes :o)
Ilmad on muide viimastel päevadel väga head olnud. Temperatuur kukkus üsna järsult nulli lähedale, õhk on mõnusalt karge. Me oleme ikka külmainimesed, mõlemad naudime jahedat. Peaks siis Siberis ja Kanadas ära käima...
Vastavasisuline video – Siberisse
18.-19 okt, esm-teis
Nalja tegime, tegelikult olid Signel täna kooliasjad ja ei läinud me hääletama miskit.
Eile õhtul tõmbas ilm veel kargemaks ja kui Siil öösel ühepaiku filmivaatamiselt tuppa naasis, oli ta sunnitud nohuse ja unevaeguses Signe üles ajama – virmalised olid tagasi. Ja vihaselt. Säärast möllu poleks osanud ettegi kujutada. Seni olime loetu ja (telest) nähtu põhjal eeldanud, et virmalised toimetavadki kaunis pikaldaselt, aga eileõhtused olid juba üsna lõunamaise temperamendiga. Signe keeldus siiski katusele ronimast, nii pidi Siil sinna üksinda külmetama ronima. Meenus viimati Bill Brysoni raamatust loetu, kus kirjanik oli hädas virmaliste jälgimisega, kuna tegevus käis üle terve taeva. Meil küll midagi NII võimast polnud, aga seninähtust oli see siiski ulatuslikem – kesklinna betoonkiriku kohal väänles kord kahvatuv, kord ergav spiraal, mille üks väljahargnev lint sirutus üle lahe Esja kohale. Vahel lint kustus ning alles jäid vaid üksikud tombud, mis ühtäkki salenesid ning omandasid nooljad kujud, et siis viis minuti hiljem jälle sakilise või lainja servaga roheliseks kardinaks moonduda. Sealjuures ei suutnud ka linnatuled efekti nõrgendada. Taevas oli täiesti selge, isegi Linnutee oli näha. Ja Kuu loob jälle.
Siil pikalt lõdiseda ei jäksanud ning taandus peagi tuppa voodist, teki alt aknast välja põrnitsema. Kilkasime ja lalisesime lapsikus rõõmus oma pool tundi.
Meenus kohaliku eestlase Heleri Gröönimaast räägitu: kui ta seal oli, siis sai virmalisi juba nii palju nähtud, et kui keegi tuli öösel kilkama, et virmalised-virmalised, siis ta oli vaid teki alt nohisenud, et mis värvi. Iga tavalise värvi pärast ei viitsinud enam väljagi ajada :o) Loodetavasti saame kah oma üledoosi kätte, nii et küll saab.
Argisemalt jätkates – Signe sai kooliteel natuke külmetada. Midagi hullu pole, räägib lihtsalt naljaka "peahäälega". Käisime eile ka pükse otsimas, kuna Signel on juba kaks paari maha kantud: ühed pesi väikseks ja teised kulusid katki. Nii et homme läheme ostame vist ühed väljavalitud ära.
Väike matš bürokraatiarindel kandis vilju, Siil sai täna hommikul migratsioonist meili teatega, et tal on nüüd kohalik isikukood olemas. Siin on selle nimeks "kennitala". Vastupidiselt Signe poolt varem kodulehelt väljaloetule ei pidanud Siil selle eest ka midagi maksma. Võibolla on teave kodukal aegunud, võibolla tehti näpukas, võibolla lahterdub Eesti Põhjamaaks. Kes teab. Meie surkima ei hakka, läheb veel jamaks.
Ja kodustele: Kadri/Kerly, tee emale Skype'i konto ära, siis saame helistada. Raul, Heiki või Heldy (kui tervis parasjagu lubab), teile sama palve/käsk.
Olgu olla. Heldy, pea vastu :o) Oleme mõtetes sinuga.
Islandil protestid jätkuvad, täna käisid 50 inimest Landsbankinni ees säärast müra tegemas, et pankurid ei suutnud raha kokkulugemisele keskenduda ning olid sunnitud kontori sulgema. Teemaks siis arvatavasti endiselt laenud ja kodudest ilmajäämised. Käesoleva aastaga on Reykjavíkis ligi 230 peret kodust ilma jäänud.
Meie küll neid proteste ei näinud, meie kesklinna jõudes oli rahvas juba laiali läinud ja pank endiselt kinni. Üldse oli kesklinnas harjumatult vähe rahvast, vist läks suurem osa turiste Airwavesi lõppemisega koju. Või võtab pidurahval toibumine lihtsalt natuke aega. Igatahes oli värskendav ilma manööverdamise ja slaalomita tänaval kõndida.
Eile õhtul tõmbas ilm veel kargemaks ja kui Siil öösel ühepaiku filmivaatamiselt tuppa naasis, oli ta sunnitud nohuse ja unevaeguses Signe üles ajama – virmalised olid tagasi. Ja vihaselt. Säärast möllu poleks osanud ettegi kujutada. Seni olime loetu ja (telest) nähtu põhjal eeldanud, et virmalised toimetavadki kaunis pikaldaselt, aga eileõhtused olid juba üsna lõunamaise temperamendiga. Signe keeldus siiski katusele ronimast, nii pidi Siil sinna üksinda külmetama ronima. Meenus viimati Bill Brysoni raamatust loetu, kus kirjanik oli hädas virmaliste jälgimisega, kuna tegevus käis üle terve taeva. Meil küll midagi NII võimast polnud, aga seninähtust oli see siiski ulatuslikem – kesklinna betoonkiriku kohal väänles kord kahvatuv, kord ergav spiraal, mille üks väljahargnev lint sirutus üle lahe Esja kohale. Vahel lint kustus ning alles jäid vaid üksikud tombud, mis ühtäkki salenesid ning omandasid nooljad kujud, et siis viis minuti hiljem jälle sakilise või lainja servaga roheliseks kardinaks moonduda. Sealjuures ei suutnud ka linnatuled efekti nõrgendada. Taevas oli täiesti selge, isegi Linnutee oli näha. Ja Kuu loob jälle.
Siil pikalt lõdiseda ei jäksanud ning taandus peagi tuppa voodist, teki alt aknast välja põrnitsema. Kilkasime ja lalisesime lapsikus rõõmus oma pool tundi.
Meenus kohaliku eestlase Heleri Gröönimaast räägitu: kui ta seal oli, siis sai virmalisi juba nii palju nähtud, et kui keegi tuli öösel kilkama, et virmalised-virmalised, siis ta oli vaid teki alt nohisenud, et mis värvi. Iga tavalise värvi pärast ei viitsinud enam väljagi ajada :o) Loodetavasti saame kah oma üledoosi kätte, nii et küll saab.
Argisemalt jätkates – Signe sai kooliteel natuke külmetada. Midagi hullu pole, räägib lihtsalt naljaka "peahäälega". Käisime eile ka pükse otsimas, kuna Signel on juba kaks paari maha kantud: ühed pesi väikseks ja teised kulusid katki. Nii et homme läheme ostame vist ühed väljavalitud ära.
Väike matš bürokraatiarindel kandis vilju, Siil sai täna hommikul migratsioonist meili teatega, et tal on nüüd kohalik isikukood olemas. Siin on selle nimeks "kennitala". Vastupidiselt Signe poolt varem kodulehelt väljaloetule ei pidanud Siil selle eest ka midagi maksma. Võibolla on teave kodukal aegunud, võibolla tehti näpukas, võibolla lahterdub Eesti Põhjamaaks. Kes teab. Meie surkima ei hakka, läheb veel jamaks.
Ja kodustele: Kadri/Kerly, tee emale Skype'i konto ära, siis saame helistada. Raul, Heiki või Heldy (kui tervis parasjagu lubab), teile sama palve/käsk.
Olgu olla. Heldy, pea vastu :o) Oleme mõtetes sinuga.
Islandil protestid jätkuvad, täna käisid 50 inimest Landsbankinni ees säärast müra tegemas, et pankurid ei suutnud raha kokkulugemisele keskenduda ning olid sunnitud kontori sulgema. Teemaks siis arvatavasti endiselt laenud ja kodudest ilmajäämised. Käesoleva aastaga on Reykjavíkis ligi 230 peret kodust ilma jäänud.
Meie küll neid proteste ei näinud, meie kesklinna jõudes oli rahvas juba laiali läinud ja pank endiselt kinni. Üldse oli kesklinnas harjumatult vähe rahvast, vist läks suurem osa turiste Airwavesi lõppemisega koju. Või võtab pidurahval toibumine lihtsalt natuke aega. Igatahes oli värskendav ilma manööverdamise ja slaalomita tänaval kõndida.
15.-18. okt, reede-esmasp
Ahoi, ristirahvas.
Hiina filmi vaatasime ära, Signel oli omajagu äratundmisrõõmu – ta nüüd oskabki siis vist hiina keelt. Vorbib õhtuti kah Siili kõrval tähemärke (sinogramme), mida lihtrahvas kipub hieroglüüfideks kutsuma, mida need aga ei ole, hieroglüüfid on piltkirjad. Siil vaatab kõrvalt ja peab nentima, et see kõik on talle segane nagu... noh, hiina keel. Selle eest teeb Siil vahet hiina, korea ja jaapani keelel. Hah.
Puhkus jätkub. Reedel võttis Siil end kokku ja sibas migratsiooniametisse. Kontor oli värskendavalt inimtühi, vaid üks ametnik ja üks "klient" pakkusid mööblile seltsi. Nojah, reede pärastlõuna kell 15.00 pole suuremat liiklust oodatagi. Ootuspäraselt ei osatud ka Siilile miskit asjalikku öelda, sest vastutavaid isikuid ei saadud enam kätte. Kõik koju kadunud. Et külastage meid jälle.
Nädalavahetus oli selline nagu ilmateade lubas – vihmane ja udune, üksikute selgushetkedega. Selline ilm väga välistegevusele ei õhutanud ja piirdusimegi poes ning raamatukogus käimisega. Üks õhtu käisime ka Airwavesi rahvast kaemas, aga kell oli veel liiga 21.00, seega väga suurt möllu polnud. Paaris kohvikus siiski juba esineti ja need kohad olid ka rahvast puupüsti täis.
Ühiselurõõme saime eelmisel nädalal kah mekkida. Ühel ööl tegid mõned peolt naasnud "nalja", tassides alumise korruse ühisruumist laua, tehispuu ning tänavalt teedeehitajate liiklustsuunavad helkurkoonused meie koridori. Lisaks loobiti mandlilaastud laiali.
Paar päeva hiljem hakkas pühapäeva hommikul kell kümme, kui kõik festivalilt tulnud alles magasid, rumeenia poiss koridoris räuskama "fucking polish bitch", vahepeal naeris oma plikalikku naeru ja siis laamendas edasi. Hiljem leidsime jälle koridorist igasugu sodi, lisaks oli poola poisi uks salli abil vastasoleva ukse külge seotud, nii et seda ei saanud seestpoolt avada. Ei teagi, kas läksid tülli või oli see mingi huumor. Igatahes oma toa ust ei söanda lukust lahti jätta, mine tea, millal keegi sisse kakerdab ja tüli norima kukub.
Eilasel kaubaretkel leidsime taas ühe keelepärli – oksepuljong.
Inglise keeles on "ox" härg, eks "okse" ole siin siis sama loom. Aga no pisike huumor ikkagi.
Eile öösel lükkas taeva lõpuks selgemaks, õhus oli tunda kargust. Täna hommikul oli jälle päike väljas ning mäed esimest korda lumised. Siili tabas ootamatu nostalgialaks ja jalad hakkasid laua järgi sügelema...
(pildil Slovakkia, Lomnica, mmm...)
Signe käis hommikul koolis, kuid lõunaks tuli koju. Sai köögis mehhiklase Omariga rääkida. Omar on välimuselt ligi kolmkümmend, teeb siin majandusmagistrit, Mehhikos on naine ja lapsed ootamas, vanim laps 8-aastane. Lisaks õppimisele käib siinses Mehhiko söögikohas täiskohaga nõusid pesemas. Kui sinna tööd otsis, siis valetas, et tal on eelnev töökogemus. Palka saab 20 000 EEK. Kavatseb oma pere kah siia tuua just sellel kaalutlusel, et siin on turvaline. Siin saab lapse rahumeeli üksi kooli saata, Mehhikos ei tuleks see kõne allagi. Kahetoalise korteri üür oleks 10 000. Ta kaalus ka Kanadasse minekut, samuti turvalisusest lähtudes, aga seal olla juba niigi päris palju mehhiklasi, seega jättis selle varuvariandiks. Imelik ikka, kuidas riigiti see kuritegevus nii erinev on...
Hakkavad siin endalgi kohati "ebapatriootlikud" mõtted mõlkuma. Eesti loodus tõmbab endiselt, aga siit eemalt me ühiskondlikku ulgumist ja hammaste kiristamist jälgides kipub viimane seda esimest varjutama. Mis ei tähenda, et me tagasi ei tuleks. Ja inimlikku nõmedust jagub kõikjale, ka siia.
Nõmedusest rääkides: Siil läks täna hommikul taas uurima, mis ta staatus nüüd Islandil siis on, kas on juba tagaotsitav-väljasaadetav, või lubatakse detsembrini jääda. Bürokraatia näitas hambaid – ametnik sahmis veidi ringi ja tuli tollesama blanketiga, mille Siil enam kui kaks kuud tagasi täitis, tagasi. Taheti eelmise Eesti elupaiga TÄPSET aadressi. Kui Siil augustis ametniku valvsa silma all pabereid täitis ja üle küsis, kas on tänavanime ja postikoodi vaja, siis vastati, et piisab linnast. Kuna viimane ametlik üürikorteri aadress oli meil veebruaris kasutuses, siis ei olnud Siilil see loomulikult meeles. Signe mobiil oli ummistunud võrgus ja arvuti jäi seekord loomulikult koju, seega polnud muud võimalust, kui ametnikule lehvitada ja lubada peagi tagasi tulla, kirudes 20 minutit koju lipata, Signega konsulteerrida, veebis surfata ning märja seljaga tagasi migratsiooniametisse silgata. Aadress kirjas, e-maili aadress kah ning lubadus taskus, et homme antakse teada. No näis. Senist kogemust usaldades ei julge hästi uskuda, et juba homme (või üldse millalgi) mingi vastus meilile tuleks. Niikuinii peab ise kohale minema.
Reisimisest: soomlane planeerib järgmine nädalavahetus autotrippi, aga nende autol on vaid üks koht vaba. Samas itaallased tahavad liustiku laguuni minna ning neil on kaks vaba kohta. Autorendihind oleks 250 EEK nina, pluss bensiin. Ahvatlev pakkumine, aga me ütlesime esialgu ära – proovime, ehk saame tolle autojagamise veebi kaudu soodsamalt, ilma rendirahata.
Ja võibolla proovime üldse homme hääletamist jälle.
Hiina filmi vaatasime ära, Signel oli omajagu äratundmisrõõmu – ta nüüd oskabki siis vist hiina keelt. Vorbib õhtuti kah Siili kõrval tähemärke (sinogramme), mida lihtrahvas kipub hieroglüüfideks kutsuma, mida need aga ei ole, hieroglüüfid on piltkirjad. Siil vaatab kõrvalt ja peab nentima, et see kõik on talle segane nagu... noh, hiina keel. Selle eest teeb Siil vahet hiina, korea ja jaapani keelel. Hah.
Puhkus jätkub. Reedel võttis Siil end kokku ja sibas migratsiooniametisse. Kontor oli värskendavalt inimtühi, vaid üks ametnik ja üks "klient" pakkusid mööblile seltsi. Nojah, reede pärastlõuna kell 15.00 pole suuremat liiklust oodatagi. Ootuspäraselt ei osatud ka Siilile miskit asjalikku öelda, sest vastutavaid isikuid ei saadud enam kätte. Kõik koju kadunud. Et külastage meid jälle.
Nädalavahetus oli selline nagu ilmateade lubas – vihmane ja udune, üksikute selgushetkedega. Selline ilm väga välistegevusele ei õhutanud ja piirdusimegi poes ning raamatukogus käimisega. Üks õhtu käisime ka Airwavesi rahvast kaemas, aga kell oli veel liiga 21.00, seega väga suurt möllu polnud. Paaris kohvikus siiski juba esineti ja need kohad olid ka rahvast puupüsti täis.
Ühiselurõõme saime eelmisel nädalal kah mekkida. Ühel ööl tegid mõned peolt naasnud "nalja", tassides alumise korruse ühisruumist laua, tehispuu ning tänavalt teedeehitajate liiklustsuunavad helkurkoonused meie koridori. Lisaks loobiti mandlilaastud laiali.
Paar päeva hiljem hakkas pühapäeva hommikul kell kümme, kui kõik festivalilt tulnud alles magasid, rumeenia poiss koridoris räuskama "fucking polish bitch", vahepeal naeris oma plikalikku naeru ja siis laamendas edasi. Hiljem leidsime jälle koridorist igasugu sodi, lisaks oli poola poisi uks salli abil vastasoleva ukse külge seotud, nii et seda ei saanud seestpoolt avada. Ei teagi, kas läksid tülli või oli see mingi huumor. Igatahes oma toa ust ei söanda lukust lahti jätta, mine tea, millal keegi sisse kakerdab ja tüli norima kukub.
Eilasel kaubaretkel leidsime taas ühe keelepärli – oksepuljong.
Inglise keeles on "ox" härg, eks "okse" ole siin siis sama loom. Aga no pisike huumor ikkagi.
(pildil Slovakkia, Lomnica, mmm...)
Signe käis hommikul koolis, kuid lõunaks tuli koju. Sai köögis mehhiklase Omariga rääkida. Omar on välimuselt ligi kolmkümmend, teeb siin majandusmagistrit, Mehhikos on naine ja lapsed ootamas, vanim laps 8-aastane. Lisaks õppimisele käib siinses Mehhiko söögikohas täiskohaga nõusid pesemas. Kui sinna tööd otsis, siis valetas, et tal on eelnev töökogemus. Palka saab 20 000 EEK. Kavatseb oma pere kah siia tuua just sellel kaalutlusel, et siin on turvaline. Siin saab lapse rahumeeli üksi kooli saata, Mehhikos ei tuleks see kõne allagi. Kahetoalise korteri üür oleks 10 000. Ta kaalus ka Kanadasse minekut, samuti turvalisusest lähtudes, aga seal olla juba niigi päris palju mehhiklasi, seega jättis selle varuvariandiks. Imelik ikka, kuidas riigiti see kuritegevus nii erinev on...
Hakkavad siin endalgi kohati "ebapatriootlikud" mõtted mõlkuma. Eesti loodus tõmbab endiselt, aga siit eemalt me ühiskondlikku ulgumist ja hammaste kiristamist jälgides kipub viimane seda esimest varjutama. Mis ei tähenda, et me tagasi ei tuleks. Ja inimlikku nõmedust jagub kõikjale, ka siia.
Nõmedusest rääkides: Siil läks täna hommikul taas uurima, mis ta staatus nüüd Islandil siis on, kas on juba tagaotsitav-väljasaadetav, või lubatakse detsembrini jääda. Bürokraatia näitas hambaid – ametnik sahmis veidi ringi ja tuli tollesama blanketiga, mille Siil enam kui kaks kuud tagasi täitis, tagasi. Taheti eelmise Eesti elupaiga TÄPSET aadressi. Kui Siil augustis ametniku valvsa silma all pabereid täitis ja üle küsis, kas on tänavanime ja postikoodi vaja, siis vastati, et piisab linnast. Kuna viimane ametlik üürikorteri aadress oli meil veebruaris kasutuses, siis ei olnud Siilil see loomulikult meeles. Signe mobiil oli ummistunud võrgus ja arvuti jäi seekord loomulikult koju, seega polnud muud võimalust, kui ametnikule lehvitada ja lubada peagi tagasi tulla, kirudes 20 minutit koju lipata, Signega konsulteerrida, veebis surfata ning märja seljaga tagasi migratsiooniametisse silgata. Aadress kirjas, e-maili aadress kah ning lubadus taskus, et homme antakse teada. No näis. Senist kogemust usaldades ei julge hästi uskuda, et juba homme (või üldse millalgi) mingi vastus meilile tuleks. Niikuinii peab ise kohale minema.
Reisimisest: soomlane planeerib järgmine nädalavahetus autotrippi, aga nende autol on vaid üks koht vaba. Samas itaallased tahavad liustiku laguuni minna ning neil on kaks vaba kohta. Autorendihind oleks 250 EEK nina, pluss bensiin. Ahvatlev pakkumine, aga me ütlesime esialgu ära – proovime, ehk saame tolle autojagamise veebi kaudu soodsamalt, ilma rendirahata.
Ja võibolla proovime üldse homme hääletamist jälle.
Subscribe to:
Posts (Atom)