Mõlema rajaga on omad hädad. Jäneserada kulgeb piki Emajõe paremkallast, see on kunagi EAS-i rahadega rajatud, aga nüüd ei taha maaomanikud inimesi sealt enam läbi lasta. Iseenesest pole neil õigust kallasrada (10 m) blokkida, aga nad teevad seda siiski. Teine matkajate takistamise vahend on kuivenduskraavid, mida jagub sellele rajale ohtralt. Kunagi tehti nendele purded, aga nüüd on need suuremalt jaolt lõhutud. Talv on aga teada-tuntud sillameister ning seetõttu me vee sulistama või väga suuri ringe tegema ei pidanudki.
Supilinna kodust astumist alustasime kell kolm arvestusega, et Jäneseraja läbiksime päevavalges, mil veel kehtib igameheõigus. Enam-vähem mahtusime kavandatud graafikusse, aga Luharaja alguses oli juba pealampe vaja. Jäneserajal saime loojuva päikse valgussammast pildistada.
Ootuspärane tähelepanek: Jäneseraja alguses olevad vanemate majade elanikud kallasrada ei bloki, nemad on oma aia jõest sips eemale teinud ja sealt pääseb kenasti mööda; uuemad „põllupealsed küprokkülad” ihkavad aga nii kramplikult privaatsust, et tõmbavad oma aiad kasvõi poole jõe peale. Igal juhul oli suurem osa rajast siiski normaalselt läbitavad, alles lõpus, kõrtsivaremete juures, kui raudteeni jäi veel tühised 80-100 meetrit, tekkis me teele tõsisem takistus – uusküla, mille vahel lahti lõata rotveiler, kes rõõmsalt/verejanuliselt me peale klähvis. Pussi ei tahtnud pruukima hakata ja suuremat malakat kaasas polnud, seega olime sunnitud mööda aasa ja raudteed ääristavat hooldusteed umbes kilomeetrist ringi tegema. Saime miniatuurset daatšade kogumikku imetleda. Silla juures ületasime raudtee ja jõudsime kohe suurema kraavi juurde, mille langenud puu tõhusal toel ületasime, et teisel pool avastada, et oleks ka lihtsamini saanud – raudtee juba varem ületanud ja lihtsalt mööda sissesõiduteed otse Luharaja algusse kõmpida.
Luharaja kohta kuskilt netist me asjalikku kaarti leida ei suutnud, teada oli, et seda eriti ei hooldata. Raja alguses oli siiski infotahvel olemas, nii et tegime järeltulevate vandersellide jaoks mõned klõpsud mu hädise fotokaga.
Too rada oli Jäneserajast märksa hüljatum, inimeste jälgi nägi harva, vaid seal, kuhu ka autoga ligi pääses, enamjaolt silmasime vaid kitse, jänese, rebase ja koera jälgi. Koprategevusest oli samuti vingeid märke, üks pesakuhil oli tõeline loss. Kunagised rajarajatised on endiselt alles, säilinud on nii lõkkekohad kui ka katustega piknikulauad, üks neist oli kilede-koormakatete lisamisega varjualuseks ümber ehitatud ja madratsid pinkidele paigutatud. Tõenäoliselt käivad seal kalamehed.
Eelnevalt oli ka üks vitstest ja traadist punutud sõrestik, millele siis paadimatkajad või kalastajad katte peale viskavad ja ongi telk valmis. Signe represents:
Kuskil pärast Vorbuse rada, Kraaviääre tee juures tuli järjekordne lai kraav, millel polnud purret ja mille jää oli ohtlikult õhuke ning habras. Kuna olime neli tundi matkanud, tagasi oli veel samuti vaja astuda, natuke väsinud ning kodus vajas ahi veel mõistlikul ajal kütmist, otsustasime selle koha peal katkestada ja tsivilisatsiooni naasta. Mõne kilomeetri pärast olime kohalikul maanteel ja vantsisime Tartu suunas. Lahtiseid koeri õnneks polnud, üksikuid majapidamisi jagus, liiklus oli algul hõre, hiljem tihenes. Riputasime helkurid välja ja panime pealambid põlema. Seitsme paiku tõusis kuu, mis oli muna kujuline:
Ma polnud nii ammu enam pikemat maad matkanud, et unustasin saapad tihedamini jalga siduda, seetõttu said päkad Luharaja küngastel, künkaharjadel, mätastel ja kividel omajagu väntsutamist ning hakkasid nüüd maanteel tunda andma. Vantsisime siiski kenasti, kõrvalise abita Maaülikooli juurest Supilinna sisse ja joonelt koju. Signe juuksed olid härmalõngas ja mu kott oleks nagu veskist tulnud:
Panime ahju kütte, pugesime teki alla sooja ning asusime matkast alles jäänud hõõgveini hävitama.
Millalgi suvel, nt jaanipäeval võiks sama rada uuesti üritada.
