Määääd [Zugspitze (18. juuni)]

Igal neljapäeval on mul loengud kõrghoones, kust selge ilmaga paistavad Alpid kätte, iga kord vahin igatsusega ja nuuksatan sisimas, et miks, oo miks pole Eestis vähemalt üht neist. Väga lähedal paistavad olema. Tegelikult kulub ikka paar tundi rongisõitu.

 Lõpuks tihkasin muude kohustuste vahele selle pausi võtta, et korraks ka linnast väljas käia, terve päeva trillatrullale kulutada. Six mitu päeva kavandas ja otsis marsasid, viimaks valis sellise, kus ühe päevapiletiga saime mitu korda ümber istuda, rongide ja bussiga sõita. Austria külade vahet orupõhjades manööverdamine ajas päeva lõpuks juba natuke iiveldama.

Nää, küngas.

Ilgelt palav oli ja mäkke ronimine ikka tiba teine tegu kui mööda lamedat vantsida. Viimasega meil probleeme pole, aga tõus võttis kiirelt võhmale. Mõni jõukam oli seks tarbeks hobuse võtnud.

 Milleks aknale liistuda panna, kui need saab maalida.

Seda juhtub meil ühtevalu, et kõht on tühi või tekib janu ja tahaks kosutamiseks pausi teha, aga parasjagu pole kõige kaunimas kohas. Nii juhtubki, et kappame mitmeteistkiloste seljakottidega pea tund aega, kõhud korisemas ja jaks lõpukorral, mööda lõõskavat, tolmust ja lärmakat Milanot ringi, et söömiseks-joomiseks just see kõige esteetilisem nurk leida.
Või siis ronime mäkke, kõht tühi, võikud kotis kõlkumas, aga "see koht pole veel see". Viimaks ikka leidsime "selle".

"Mine tee minust ja TÜ pudelist kah pilti."

Teine asi mägedega on see, et laskumine on veel kurnavam kui tõus, trepist üles ju satud ikka Eestiski kõndima, aga pikk laskumine võtab lamemaalasel pahkluu behmegs ja reie värisema. Üks nipp on – kui maastik lubab, siis saab jala puhkamiseks vahepeal selg ees kõndida. Oht on muidugi kukkuda.

Külake mäe jalamil oli täielik klišee, alpimajad, alpijõgi, alpipark ja alpihinnad.



Parki loodud geoloogiarajalt leidis kõiksuguste rahvaste ütelunge kivide kohta, Eesti omad olid sellised, mida me polnud kuulnudki.


Siia jõudsime bussiga, napilt, enne kui Sixil süda pahaks läks. Purilennukid tiirutasid läheduses asuva mäetipu ümber, teises tipus troonis mingi klooster ja linnakeses oli palav, vahepeal piserdas üksikuid piisku, mis tänav-kerisel kohe aurustusid, ja poed olid kinni. Kebabirestost saime siiski külma õlle ja lõdvestusime selle saatel rongi saabumiseni.
Tagasisõidu viimane ots oli kõige tüütum, istusime küll vaiksesse vagunisse, aga üks perekond ja paar hispaanlast ei pidanud toda piirangut mikski, nii et said kõik vagunikaaslased nende mölast osa.

Selline väike päevane seiklus, mõnisada kilomeetrit ühistransporti ja kakskümmend kilomeetrit jala vantsimist. Täitsa paras.