Samas oli sulaeelne ootuspärane tuul oodatust tugevam, metsas toimus korralik puude õõtsumine, lumelasude vabanemine, lokaalsed purgaad ja oksalangused. Sellest johtuvalt ei tihanud me siiski päris metsa tungidagi, piirdusime kraami metsaservale riputamisega. Kelk tundus enamvähem toimivat. Põhihirm oli seotud laskumiste ja selle käigus kelgu selga sõitmisega, aga põhiprobleemiks osutusid hoopis tõusud, milledest isegi väikseimate juures muutus kelk parajaks piduriks. Sellegipoolest leidsin, et pigem punnitan need paar tõusu, kui et tassin kogu kremplit seljas, vajudes seetõttu rohkem lumme ning higistades selja märjaks.
Sixil oli reedel pidulik paberisaamine ja õhtul Kristiga, kes jagas sama saatust, korraldatud suurem istung.
Seetõttu ei olnud ma laupäeva hommikul kõige krõbedam kuklike, aga seda enam võisin loota, et õhtul metsas mekib uni hea. Toppisin igatahes kell seitse paki pelmeene sisse ja läksin Kaubamaja kõrvale Indrek1-e ootama. Autosõit toimus sündmustevaeselt, eile õhtul langenud kümmekond sentimeetrit lund ei osutunud eriliseks probleemiks, tegime kiire läbisõidupeatuse kodus, võtsime eelnevalt pakitud koti-kelgu-suusad kaasa ja kütsime Kõrvemaa matkakeskusse. Parkimistasu 2 eurot.
Üllatuslikult olime esimesed. Õnneks ei jäänud teisedki eriti hiljaks, startisime plaanitust vaid tund hiljem. Stardile eelnevalt tegin veel viimase kelgutesti ja loobusin sellest siiski – too kippus seljakoti tekitatud kõrgema raskuskeskme abil koheva lumega kurvides jõudsalt uppi minema. Kellelgi kahjuks matkasuuski polnud, mina olin niipalju matkaks varustust kohandanud, et läksin riskile ning võtsin eelnevalt järele proovimata Sixi Visu suusad, mis sips lühemad, veidi laiemad ja pidamismustriga. Teistel mustrit polnud, määrisid lihtsalt pidamist.
Ilmaga oli vedanud, kartsin varem, et lubatud sula algab juba laupäeval, aga esialgu nautisime päikest ja mõnusaid miinuskraade.
Esimesed kilomeetrid olid ka kogu retke tõsisemaks proovikiviks: siht oli otsast-otsani täis langenud puid. Täielik dežavuu, kodumetsas radu tehes oleme juba käega löönud raja sissesaagimisest ning ronime pidevalt üle ja ümber puude. Teised loobusid kohati koguni suuskadest, aga ma põlgasin kubemeni lumes sumpamise siiski ära ning ületasin puud ikkagi suuskadel.
Meist veidi varem olid startinud räätsamehed, kellele me pärast sihi läbimist metsateel ka järele jõudsime. Soovisime hingetutele meestele jõudu ja sahisesime rõõmsalt edasi. Tee oli kaunis korralikult sissetallatud, lumikatteks vaid mõneteistsentimeetrine vaip.
Olime vaevalt Kõrvemaa suusaradadelt kõrvale pööranud, kui meist möödus seitsmesaaniline konvoi. Rõõmustasime, et nüüd on kõva pind ettetambitud ja meil jääb rajategemisvaeva vähemaks. Rõõm oli siiski ennatlik, sest mõnesaja meetri läbimisel mätsis kõigil üks või teine suusk lume kinni. Kõige tüütum oli see laskumisel, kus paraja hoo pealt tundus nagu tõmbaks üks suusk justkui järsult käsipidurit. Häda oli selles, et saanidel kogunes kuhugile (tõenäoliselt sooja mootori juurde) lumeklomp, mis sealt hiljem jälle eraldus ja meie suuski varitsema jäi. Tegime siis regulaarselt suusakaapimispeatusi.
Laudadel olid korralikud platvormid all. Lõpuks hülgasime saanijälje ja tegime selle kõrvale oma raja.
Millalgi 2-e paiku turgatas, et võiks nüüd väikse sööma kah teha, ega me siia sporti tegema tulnud. Mina olin sinnamaani endiselt oma pelmeenide jõul sõitnud. Linnas jäi mu proviandivarumine kah fantaasiavaeseks (lihakonserv ja šokolaad), aga teistel oli varusid see eest topelt, mida lahkelt jagati, seega kujunes lõuna oodatust mitmekesisemaks.
Indrekul ilmnesid klambriprobleemid - saabas ei tahtnud irduda. Pärast ei tahtnud jällegi hästi klammerduda.
Edasi läks jälle nagu lepse reega – ma kipun matkadel ära unustama, kui hästi väikseimgi paus energiat annab. Millalgi jõudsime parklasse, kust edasi ühtegi sõiduteed ei viinud, oli vaid imaginaarne matkarada. Algas tõsisem sumpamine. Õnneks sealt Paukjärveni väga palju maad ei olnud, kõigest mõned kilomeetrid.
Paukjärve ääres vaatasime läänekalda lõkkeplatsi, mida pidasime siiski kesiseks ja otsustasime põhiplatsile, põhjakaldale minna. Proovisin oma kaasavõetud labidaga järgi, kas järvejääle, lume alla on vesi tulnud. Oli küll, aga ümber järve siiski minna ei viitsinud, seega esialgu suustasin ja hetk hiljem kõndisin suuskadega üle järve, korralikud lumeplatvormid taas laudade all. Paar korda vajus jalg ka ülemisest jääkihist läbi, aga sellest tõsisema probleemi kujunemist aitas vältida tempo tõstmine.
Läbisime esimese päeva marsruudi üllatavalt kiiresti, keskmiseks liikumistempoks kujunes 5,6 km/h, tõenäoliselt tänu mitte liiga lumme mattunud teedel tehtud laskumiste arvel.
Kunagisse skautide, hilisemasse pinoneerilaagrisse maasse süvendatud lõkkeplats ei soosinud lõkke tegemist: tuli ei tahtnud kuidagi vedu võtta ja kippus pidevalt suitsema ning kustuma. Lõpuks turgutas Elerin seda siiski piisavalt, et leek muutus jõuliseks, saime paja tulele ja asju kuivatama hakata. Matkasaapad oli lisaks mulle vaid Elerin kaasa võtnud. Teised müttasid märgade suusasaabastega ringi. Indrek2-l kulus saabaste kuivatamisele umbes 6 tundi.
Söögiks oli makaronisupp, joogiks tee ja kuumutatud õunamahl, muusikaks tõusvas tuules metsa kohin, lumemätaste mütsatused, murduvate okste ragin ja parmupill.
Magamisvarjuks kohandasin "puukuuri": kolmnurkse, kahe viilseinaga katusealuse, mille kaks lahtist otsa said telkmantliga tuulekaitseks varjatud. Keegi hea hing oli juba ennetavalt põranda kuuseokstega katnud. Liigse lume loopisin välja, oksad sopsutasin kohevaks ja valmis.
Indrek1 mõtles samuti ümber oma esialgse kava osas ööbida istumiskatusealuse laual , sest tuul aina kasvas, puude ümberkukkumise ja murdumise oht oli reaalne ning tolle katusealuse konstruktsioon oli natuke vähem julgust sisendav kui "kuuri" oma.
Indrek2 ja tema kaaslane ei lasknud end aga heidutada ning pugesid telki.
Olin arvestanud, et ärkan tavapäraselt vara, 7 või nii, aga tegelikult pugesin kotist välja alles 9. Väga sügavalt ma siiski maganud ei olnud, sest öösel läkski sulaks ja niiskus puges magamiskotti, muutes olemise kohe tunduvalt jahedamaks. Järv oli udus, naabrite telk endiselt alles, vaid üks väiksem oks oli peale langenud. Lumemütsatused olid veelgi sagenenud ja ümbritsev mets tugevamas tuules juba kaunis rahutu. Kuna õhtul olime mõned puud valmis saaginud, need süte kohale grillrestile jätnud ja pappkastiga katnud, oli hommikune tuletegemine juba natuke lihtsam. Seekord raskendas leegitsemist tuul, mis keeldus jonnakalt ühest suunast puhkumast ning väänas lõkkesuitsule enne selle
lagendikule lükkamist vähemalt kolm keerdu sisse.
Kohmitsesime, pakkisime, jõime kohvi-teed, sõime ja määrisime suuski kuni 11-ni välja. Niipalju siis 9 startimisest, kell kolm lõpetamisest ja varakult koju sauna jõudmisest :o)
Nüüd oli minu kord rada teha. Esialgu saime veel eilseid jälgi kasutada. Nüüd oli suuskade pidamine isegi kehvem kui eile, Indrek2 tegi pausi ja üritas teibiga pidamist parandada. Jussi järvede poole suunda võttes sain sahkamist pisut leevendada vanu räätsajälgi järgides, hiljem juba seajälge ajades.
Saime jälle puudest üle ja ümber ronida. Elerin kukkus korra seisupealt ümber ja lõhkus natuke oma klambrit. Õnneks sai ta siiski suuskadel jätkata. Sigadele lisaks sahmasid metsas ka põder, kits, rebane ja arvatavasti kährik ringi. Jussi järvede vahelisel sürreaalsel, kunagi segipommitatud ja põletatud küngastel ja lagendikel polnud enam mingeid radu.
Ühe künka tippu tõustes silmasin mõnesaja meetri kaugusel askeldavaid inimesi. Räätsamatkajad, arvasin. Enne kui nendeni jõudsime, kõndisid nad taas läände. Nende askelduskohta jõudes nägime jäljerida, mis tuli läänest, peatus matkaradade suunaviida juures, ja naases taas läände. Maha jätsid nad endast sellise taiese:
Indrek2 näitas oma orienteerumisvõimeid ja trumpas Indrek1-e GPS-gi üle.
Juhendas meid üpris täpselt üle küngasmaastiku kuhugile metsaserva mingile väiksele teeotsale. Tee küll liikumist lihtsamaks ei teinud, vastupidi, kohati on metsas liikumine lihtsam, sest seal pole puudel nii palju ruumi ümber kukkuda ja lisaks suruvad seal puudelt allalangevad lumemassid kukkudes koheva lume kokku, mistõttu ei vaju suusataja seal nii palju läbi kui teel oleval lumel.
Kilomeeter või paar enne suuskade kindlamale matkarajale asetamist, umbes pool marsruuti läbinuna sai minu võhm otsa ja Indrek1 võttis üle. Avastasin, et sulailmaga on kõige taga veelgi parem sõita kui miinuskraadidega – teiste sissesõidetud rada on tunduvalt kandvam ja libedam. Anna ainult keppidele valu ja vaata et eesolijatele kannale ei sõida.
Lõpuks, Venemäe läheduses, jõudsime ka Kõrvemaa suusaradadele. Keskuseni jäi ligi 5 kilomeetrit. Udu aina tihenes, langenud puid polnud veel kõiki jõutud ära koristada.
Ühes kohas oli puu kõrvaldamisel unustatud laskumisel keset klassikarada lumest paarkend sentimeetrit väljaturritav oks eemaldada. Udu vaevu läbistava pealambi vihus jõudsin seda viimasel hetkel märgata ning ühel jalal sõites vältida. Taipasin ka järgnejatele üle õla midagi hoiatavat karjuda, tõenäoliselt "Kaigas!" vms. Oli hoiatusest abi küll, teine tulija sõnast aru ei saanud aga karjumiskohal hoidis silmad lahti ja jäi samuti püsti. 3 kilomeetrit enne keskust loobus Elerin pidamast keelduvate suuskadega maadlemisest ja jätkas jala. Mina olin oma otsusega rahul – Sixi pidamismustriga Visud tegid korralikku tööd ja kohtades, kus kaaslased rassisid käärsammul tõusudega, läksin mina sirge sammuga muretult otse üle. Pidamismuster toimis ka kohevas lumes, kus teistel polnud määrdest mõhkugi abi.
Enne keskust olid siiski eriti murdjad tõusud, kus pidin minagi konna kombel mäest üles ähkima ja seljakotti ning nartsu ilma kiruma. Finišeerisin eelviimasena.
Indrek2 läks oma kaasaga sealsamas Kõrvemaa keskuses sauna, Elerin ei tihanud end enne pikka Lõuna-Eestisse sõitu saunaga rammestada, seega tuli vaid Indrek1 meile sauna.
Saun, õlu, õhtu ...
