bEST of the pEST

  Mullu käivitunud pandeemiaperioodil panin kõik muu pausile, vältisime kontakte ja mullistusime. Välireisimine ei tulnud kõne allagi (mul siiamani ei pähe, et on inimesi, kellel reisinälg nii suur, et enda ja teiste tervist ohtu seades on tappev vajadus ikka välja tikkuda), õnneks oli ka kool läbi ja välisõpe polnud teema. Teisalt: kaua sa siin metsas ikka järjest istud? Eesti pakub oma väiksusele vaatamata tohutult mitmekesist keskkonda ja kuna olin 2020 sügisest vikitama hakanud, on andnud see hobi küllaga põhjust ringi käia, kohti, objekte, inimesi jäädvustada.

Kusjuures jõle vähe on abi googeldamisest või "puhka eestis" lahendustest, sest sealt leiab vaid väga ilmseid, stereotüüpseid ja igavaid sihtkohti. Seepärast soovitangi võtta endale mingi hobi või huvi, mis sunnib suvakohti sihtima, teel sinna näeb ja kogeb sageli muudki põnevat, olgu selleks viki või geopeitus või muu. Autoorienteerumist ei soovita, sest pärast ühe sellise ürituse me kodumetsas toimumist oli metsavahe prügi täis. Samuti ei soovita Harjumaad, meil pole oma kodusohu kevadest sügiseni suurt asja, sest sel perioodil on see pidevalt rahvast täis. Minge ometi kodumaakonnast kaugemale, jumal küll.

Pandeemiast võiksin lõputult ulguda ja hambaid kiristada, aga püsides reisiteemas, on äärmiselt silmatorkav, kui kuradi vähepaindlikud me inimesed, ärid, kogukonnad ja ametkonnad on. Kriisi alguses lootsin, et nakkusoht sunnib inimesed õue, aga ei – ei toitlustajad, ei meelelahutajad, ei KOV-id ega ka kodanikud ei arene. Kõik istuvad oma umbsetes tubades, läkastavad üksteisele näkku ja hädaldavad, et neid sulgema sunnitakse. Nagu juba Norra ja muude kogemuste juures mainitud, osatakse seal väljas olla ja tegutseda ja põhjamaade õuelembus võtab eestlastelt selle hädise mantra "aga ilm!" õigustuse ära. Ma ei ole näinud, et me KOV-id püstitaks elanikkonnale vabaõhu katusealuseid, toidukohad looks soojustatud vabaõhukohvikuid või kaaskondsed avastaksid, et saadaval on soojuskiirgurid, elektritekid, akusoojustusega tallad, vestid, joped jne, millega saaks rõõmsalt õues hängida ka tiba jahedama ilmaga. Kevad-talvel käisime sõpradel külas, istusime terrassil, soojuskiirgurid sees, tekid ümber, tuul oli üle 5 m/s ja sadas lund. Kusjuures üks sõpradest on paadunud külmavares. Me olime seal üle kahe tunni ja kõik olid rahul, keegi ei külmetunud. See eestlaste õuepelgus on lihtsalt üle mõistuse. Meil pole mingit vajadust valida kahe kehva võimaluse vahel – nakatumine või isolatsioon –, meil on terve pinu vahepealseid variante, aga era- ja ühiskondlikus arutelus kuuleb vaid binaarseid versioone.

Jeerum.

Kool, koolja, koole (10. juuni)

RIIGIST

Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud. Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu. 

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST

Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse. Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa. Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST

Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS

Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ

Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST

Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda. 

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Tartu Jäneserada + Luharada

Algne idee oli üldse kuuvalgel üks järvering teha, aga kuna lähimatel järvedel pole radu ja pealegi märksa mugavam on mitte autoga sõita, vaid otse kodust, Supilinnast astuma hakata, otsustasime nende radade kasuks.

Mõlema rajaga on omad hädad. Jäneserada kulgeb piki Emajõe paremkallast, see on kunagi EAS-i rahadega rajatud, aga nüüd ei taha maaomanikud inimesi sealt enam läbi lasta. Iseenesest pole neil õigust kallasrada (10 m) blokkida, aga nad teevad seda siiski. Teine matkajate takistamise vahend on kuivenduskraavid, mida jagub sellele rajale ohtralt. Kunagi tehti nendele purded, aga nüüd on need suuremalt jaolt lõhutud. Talv on aga teada-tuntud sillameister ning seetõttu me vee sulistama või väga suuri ringe tegema ei pidanudki.


Supilinna kodust astumist alustasime kell kolm arvestusega, et Jäneseraja läbiksime päevavalges, mil veel kehtib igameheõigus. Enam-vähem mahtusime kavandatud graafikusse, aga Luharaja alguses oli juba pealampe vaja. Jäneserajal saime loojuva päikse valgussammast pildistada.





Ootuspärane tähelepanek: Jäneseraja alguses olevad vanemate majade elanikud kallasrada ei bloki, nemad on oma aia jõest sips eemale teinud ja sealt pääseb kenasti mööda; uuemad „põllupealsed küprokkülad” ihkavad aga nii kramplikult privaatsust, et tõmbavad oma aiad kasvõi poole jõe peale. Igal juhul oli suurem osa rajast siiski normaalselt läbitavad, alles lõpus, kõrtsivaremete juures, kui raudteeni jäi veel tühised 80-100 meetrit, tekkis me teele tõsisem takistus – uusküla, mille vahel lahti lõata rotveiler, kes rõõmsalt/verejanuliselt me peale klähvis. Pussi ei tahtnud pruukima hakata ja suuremat malakat kaasas polnud, seega olime sunnitud mööda aasa ja raudteed ääristavat hooldusteed umbes kilomeetrist ringi tegema. Saime miniatuurset daatšade kogumikku imetleda. Silla juures ületasime raudtee ja jõudsime kohe suurema kraavi juurde, mille langenud puu tõhusal toel ületasime, et teisel pool avastada, et oleks ka lihtsamini saanud – raudtee juba varem ületanud ja lihtsalt mööda sissesõiduteed otse Luharaja algusse kõmpida.

Luharaja kohta kuskilt netist me asjalikku kaarti leida ei suutnud, teada oli, et seda eriti ei hooldata. Raja alguses oli siiski infotahvel olemas, nii et tegime järeltulevate vandersellide jaoks mõned klõpsud mu hädise fotokaga.



Too rada oli Jäneserajast märksa hüljatum, inimeste jälgi nägi harva, vaid seal, kuhu ka autoga ligi pääses, enamjaolt silmasime vaid kitse, jänese, rebase ja koera jälgi. Koprategevusest oli samuti vingeid märke, üks pesakuhil oli tõeline loss. Kunagised rajarajatised on endiselt alles, säilinud on nii lõkkekohad kui ka katustega piknikulauad, üks neist oli kilede-koormakatete lisamisega varjualuseks ümber ehitatud ja madratsid pinkidele paigutatud. Tõenäoliselt käivad seal kalamehed.

















Eelnevalt oli ka üks vitstest ja traadist punutud sõrestik, millele siis paadimatkajad või kalastajad katte peale viskavad ja ongi telk valmis. Signe represents:
















Kuskil pärast Vorbuse rada, Kraaviääre tee juures tuli järjekordne lai kraav, millel polnud purret ja mille jää oli ohtlikult õhuke ning habras. Kuna olime neli tundi matkanud, tagasi oli veel samuti vaja astuda, natuke väsinud ning kodus vajas ahi veel mõistlikul ajal kütmist, otsustasime selle koha peal katkestada ja tsivilisatsiooni naasta. Mõne kilomeetri pärast olime kohalikul maanteel ja vantsisime Tartu suunas. Lahtiseid koeri õnneks polnud, üksikuid majapidamisi jagus, liiklus oli algul hõre, hiljem tihenes. Riputasime helkurid välja ja panime pealambid põlema. Seitsme paiku tõusis kuu, mis oli muna kujuline:

Ma polnud nii ammu enam pikemat maad matkanud, et unustasin saapad tihedamini jalga siduda, seetõttu said päkad Luharaja küngastel, künkaharjadel, mätastel ja kividel omajagu väntsutamist ning hakkasid nüüd maanteel tunda andma. Vantsisime siiski kenasti, kõrvalise abita Maaülikooli juurest Supilinna sisse ja joonelt koju. Signe juuksed olid härmalõngas ja mu kott oleks nagu veskist tulnud:

Panime ahju kütte, pugesime teki alla sooja ning asusime matkast alles jäänud hõõgveini hävitama.

Millalgi suvel, nt jaanipäeval võiks sama rada uuesti üritada.

Kevadhääletus

Hommikusele lumesajule vaatamata otsustasime ema juubelile häälega minna.
Esmalt võttis peale noormees suuskadega.
Pärast Tabasalut saime autole, mille juht töötab pool aastat Eestis, „teeb ja kasvatab lapsi” ning käib suvekuudel Venemaal, Siberis, Baikali kandis, Mongoolia piiril missionitööd tegemas. Võttis naisegi sealt.
On ikka elu kirev.

Suuskadega sahistamas

 

Kodu-Tartu

Saime reedel Tartust koju sõites esimest korda küüti FB Tartu-Tallinn-Tartu grupi kaudu. Visati Kosele ära, sealt tuli juba äi vastu.
Laupäeval hakkasin jälle nii eelmainitud kui ka KesKuhu lehte lappama - ei miskit, kõik tahavad vaid Tallinn-Tartu maanteed mööda uhada. Meil on sinna pääsemine esiteks tülikas ja teiseks on Piibe rahulikum. Lõpuks lõime käega, tühja kah, proovime esmaspäeval kõigepealt häälega ja kui ei näkka, siis läheme rongiga. Kümme läbi astusime majast välja, temperatuur oli ligi miinuskaksteist. Pole veel tegelikult talvega täielikult kohanenud, isegi see suhteliselt mõõdukas külm tundus kaunis krõbe.
Kõndisime poole kilomeetri kaugusele hüljatud bussipeatusse ja hakkasime “Tartu” sildiga hääletama. Ei miskit. Liiklus on üsna hõre, vist peavad kõik juba lõunat. Samuti on ehk liiga palju tahetud juba metsavahelt Tartusse saada. Meil hakkab külm ja otsustame koju sooja minna, kuid samas kõndimise pealt hääletada. Täpselt kodutee otsal peatub auto ja pakutakse Jänedale sõitu. Kõhkleme küll natuke, kuna mõte oli selles, et kohe ühe autoga Tartusse saada, aga arvame, et kui muud ei saa, siis jõuame nii vähemalt Jänedalt rongile, ei pea äi meid ekstra sõidutama hakkama.
Sõidutaja osutub Väike-Maarja päästekooli kursandiks. Räägib natuke paberi vajalikkusest karjääri edendamisel.
Jänedal ilmneb, et lagedal on tuul, mille jahutusfaktorit ei suuda ka päiksepaiste kompenseerida. Paigal seista pole kindlasti võimalik, hakkame soojenduseks Aegviidu suunas astuma, saab ju ka sealt rongipeale. Kilomeeter astutud, peatub vana VW – siht Tartu.
Juht on Tartus kiirtoidurestorani ehitusel tegev, räägib, kuidas on kolm korda oma elu nullist alustanud, varad naistele jätnud; jutustab raskustest oma tütre elust osa saamisel, kunagistest kõvadest palkadest (30 000 krooni?!); praegu töötab lisaks ehitusele tuttavate turvafirmas ja käib nädalavahetuseti ööklubides ust hoidmas – sellega seoses on järgmine siht Somaalia rannikuvetesse laevu turvama minna, et saab 4000 dollarit palka ja isegi puhkusel olles antakse 2000 dollarit. Elu kindlustatakse aga 3 miljonile. Täitsa ulmelised numbrid :)
Aga sõit sujub viperusteta ja juttu jätkub Tartuni välja. Eks juhtidel vist ongi võõrale lihtsam südant puistata, võõrast ta tõenäoliselt enam ei näe ning sellest avameelsusest talle mingit häda ei sünni. Tuttavale kõike rääkides muudad end ju haavatavaks, kus siis kahju ots.
Igatahes kaks läbi oleme Tartus. Juhu. Esimene tõsisema talvega tehtud hääletus edukalt sooritatud. Toas on 11 kraadi sooja ja kukume kütma.

Kuusk, kuuse, kusi

Vähkresin Gervo pool nii- ja naapidi, aga und ei kuskilt, läksin siis hoopis jalutama, pole ju hea mitu kuud Edgartownis ringi vaadanud.
Linn oli esmaspäeva ööle omaselt vaikne, lausa harjumatult vaikne, ma pole nii vagusat Tallinna vanalinna vist veel näinudki. Siiski-siiski – raekojaplatsil olin just jõululinnakut ja kuuske piidlemas, et kas kukub või kukub, kui märkasin, et kuusel oli seltsiks üks kuseja. Kergendusele järgnenud rõõmukilgedest võis järeldada, et prantslane.
Vaatan nüüd kõigi linnade jõulukuuski kohe teise pilguga.
Uitasin vanalinnas edasi ja silmasin ka Musta Puudli juures samase vabaõhutegevusega hõivatud turiste, üks veel kiitis lahina taustal, et "Medieval style".

Igatahes öömaja poole vantsides ning möödaminnes narkolaksus mustlasneiut kõõritades meenus jälle meie euroseiklus, kus me mõned korrad suurlinnades parkides ööbima sattusime ja kuidas me siis ära arvata üritasime, kas kohalikud või vähemkohalikud käivad seda konkreetset flooralapikest kastmas või jaa. Lõplikku kindlust meil muidugi ses osas polnud, aga vähemalt suutsime end loogiliste argumentidega veenda ja rahulikult õiglase und magada.

Tartu–Kodu 2. nov

Nädala keskpaigast peale olime kahevahel, kas minna nädalavahetusel koju või jääda Tartusse. Kempsutorustikku meil endiselt pole - kiirustasime küll eelmine nädalavahetus Tartusse, et saaks esmaspäeval linnavalitsusse pabereid krabistama minna, aga loomulikult ilmnes, et ei saa. Ei piisa ainult meie koridori elanike toetusallkirjadest, on vaja terve KINNISTU allkirju. Puhas bürokraatia, sest keda kõrvalkoridoridest huvitab meie sitatoru, kuidas see nendesse puutub? No neljapäeval jõudsime lõpuks linnaarhitekti manu, kes õnneks väga ei pidurdanud, aga üsna tüüpiline ametniku üleolev "te olete kõik lollid ja ei tea paberitest midagi, mina otsustan sinu saatuse" irooniline hoiak oli tal küll.
Noh, reedel pidime vastuse saama. Pärastlõunal ei olnud endiselt kostunud kippu, veel vähem kõppu, ja lõime käega - ei jää Tartusse vahtima ja lootma, et ehk tehakse nädalavahetusel toru ära, ja kui ka tehakse, vast pole siiski meiepoolset valvet vaja.
Nii et pakkisime kella kaheks asjad kokku ja sibasime läbi uduvihma Tartu-Jõgeva mnt otsale. "Tänu" talveajale üleminekule oli valget aega veel vähemaks jäänud, st mõistlikku hääletusaega oli alustades alla kolme tunni. Loomulikult oli hääletuspaika jõudes mul jälle selg märg. Pikalt siiski seal vihmavarju all valvama ei pidanud, mõne minutiga võttis üks Rakverre sõitev Raivo peale, kelle näol oli tegu lausa kolleegiga. Õpetab keeli ja pakub (notariaalset) tõlketeenust – kui tõlget sisse ostab, siis pakub tõlkijale 8-14 eurot leheküljelt, mis muutis mu kaunis nukraks, või, noh, kadedaks, sest raamatute eest ma seni üle 7 pole saanud. Samas on kirjastamisel ka rohkem rattaid, mis kõik tahavad "määrimist". Vahetasime kontakte, võibolla läheb kunagi kellelgi kellegi abi vaja :o)
Pärast Vägevat tulime autolt maha ja varsti hakkas jahe. Koorisin lagedal välul niisked riided ült, lõdisesin tuules ja vihmas, ning kuhjasin kõik seljakotis olnud hilbud selga. Kõndisime veel hääletades edasi-tagasi, et vere käima saaks (sinna metsavahele, pikale sirgele pole kõndida mõtet, seal vajutavad kõik pedaali põhja, selle "surnud" lõigu teine ots asub Koeru kandis) ja peagi hakkas hämarduma. Võtsin seljakotist pealambi, lülitasin selle vilkumisrežiimi ja suunasin vihmavarjule, et see autojuhte ei pimestaks, samas peaks aga vilkuv vihmavari piisavalt tähelepanu köitma. Tuli siiski arvatavasti ligi 45 minutit passida, sest sellest ristist pööravad kõik valdavalt Rakvere või Tartu suunale. Viimaks võttis üks biogaasijaamu ehitav ärimees peale, kellega saime kuni Jänedani energiapoliitikast ja -probleemidest rääkida. Väga huvitav oli
Jänedale jõudes oli juba pime. Six otsis oma lambi kah välja, kinnitasin hiljuti energiatõhususekonverentsilt kaasa kahmatud helkuri talle koti külge (mul on nii kott, kindad kui tuulekas helkurdatud) ja jätkasime koduteed. Arvestasime võimalusega, et pimedas ja vihmas meid keegi peale ei võta, viimased 15 kilti peame ehk jala läbima või tuleb ämm järgi, kuid õnneks viskas üks kohalik meid mõned kilomeetrid edasi. Ka järgmisest ristist tuli veel mõnisada meetrit kõndimist-hääletamist ja peatus viimane auto, mille juht rääkis, et helkuritest ja tuledest hoolimata märkas ta meid viimasel silmapilgul. Ma ei tihanud hääletades lampi otse autole suunata, järgmine kord peab seda vist paar korda ikkagi tegema. Küllap raskendas meie märkamist ka talle vastutulev masin - tuuleklaasile langevad sademed ja autotuled piiravad tugevalt nähtavust. Kõigele vaatamata peale me saime ja varsti ilmnes, et ma olen suvel sellele mehele mustikaid müünud. Ta ise küsis, kas ma olen too. Toosama neh :o) Ta ostis need mustikad suvel moosi jaoks, aga lapsed olla kohe kõik pintslisse pistnud. Ma siis andsin talle ämma numbri, saab järgmine suvi otse ja rohkem neid tellida. Samas hakkas mul hakkas kohe mõte selles suunas mõlkuma, et kui ma oleks talle suvel nt vanu-riknenud mustikaid müünud ja tal lastel kõhud lahti löönud, kuidas ta siis mind peale võttes oleks käitunud :P Nõudnud mähkmete/pükste hüvitamist vms :o)
Igatahes koju me jõudsime, tegime veel eelnevalt väikse põike sisse, Sixi vennanaine helistas juba lõunal, et koogid on ootel. Kokkuvõtteks – tasus sademetest ja varajasest hämardumisest hoolimata hääletusriski võtmine ära, sest siis, kui meie koju saime, polnud rong veel Tartust tulemagi hakanud, meil kulus sõiduks aga kolm tundi, mis on täiesti normaalne, keskmine ajakulu. Nii et saab Eestis ka vihmavarjuga ja pimedas hääletada :o)

Neuigkeiten

Pika mõttevankumise, otsustamatuse ja vaagimise kulminatsioon saabus: kolisime Tartusse.
Talvel mõtlesime, et meie jaoks mõistliku hinnaga üüripindu pole, peame ikkagi ostma, aga kuna maaklerite ja teiste postitatavad kuulutused ning pildid on nii eksitava sisuga, et pidime mitu kulukat ning tulutut sõitu tegema, siis panime ostumõtted pausile, plaaniga, et seame end esmalt ikkagi kuidagi Tartusse või selle lähikonda sisse ja siis vaatame.
Suvehakul õnnestus sõbranaise tuttavaga üüri osas kaubale saada. Olime hästi rahul, sest korter oli Supilinnas ning vastas kõigile nõuetele (dušš, kemps, ahiküte, naabrid, sisehoov, hind). Kuid keset suve läks karauuliks – kõigepealt ei tahtnud omanikul kuidagi renoveerimine edeneda (Euroopa toetused riigihoonete energiatõhususe tõstmisele tõmbasid turu tühjaks, nagu teada), pidin isegi oma tuttavate tuttavaid välja ajama hakkama, et asi ikkagi liikuma läheks. Viimaks sai remont augusti lõpuks valmis. Nii. Ja siis lõhkes veetoru, mis sai rahumeeli terve nädalavahetuse "meie" ja alumist korterit ujutada. Märksõna - kindlustus. Korteriomanikul oli see küll õnneks tehtud, kuid vaid 6000 euro peale, omalt poolt tuli tal alumise korteri remondiks veel mõniteist välja käia. Ja meil oli vaja juba Tartusse tulla, kooli minna. Ja ometi hakkasime elukohaga juba talvel tegelema, et MEIL EI TEKIKS sellist olukorda, kus peame ülepeakaela sügisel elupinnaga sahmima. Paar tuttavat-sõpra meil Tartus siiski on, ühe sõbra venna keldris asuvasse saunaeesruumi saime ulualla. Polnud väga vigagi, lihtsalt teise eluruumi osaline hõivamine näris närve ja kibelesime oma pinnale. Samal ajal saime jooksvalt teateid rindelt – kõik eelnevalt renoveeritu tuli taas maha kiskuda, põrandaid mitu nädalat kuivatada, remontida. Hakkasime jälle üüri- ja müügikuulutusi jälgima. Nüüd oli selleks ilmselgelt kehv aeg, linn oli pesa jahtivaid tudengeid pungil täis.
Ja siis leidsime müügikuulutuse, mille hind klappis (olime vahepeal natuke latti tõstnud, sest puudus soov ise remonti teha), asukoht (Supilinn) sobis, mugavused (kemps, dušš, puuküte, teine korrus) passis kah. Lähemalt tutvust tehes ilmnes, et remont oli nii värske, et polnud veel korteris, kus varem vets puudus ja kuhu see nüüd oli tekitatud, jõutud kanalisatsiooni ühendada. Aga pidavat paari nädalaga olema lootus see ära teha - vaja olla projekteerija puhkuselt ära oodata (nädal veel), linnavalitsuselt kinnitus saada (nädal ehk), naabrite nõusolek saada (alumine naaber pidavat punnima). Võtsime riski ja ostsime ära, kuu aega juba võõrustaja kukil elatud, oma kodu on vaja.
Ja nüüd on Six hommikuti ülimotiveeritud kooli minema, popitegemine ei tule kõne allagi, sest põied-sooled vajavad tühjendamist. Samuti ei saa mina tervet päeva toas kopitada, hiljemalt ennelõunal tuleb ikka jalutuskäik linnaraamatukokku teha. Kempsuprojekt vist siiski edeneb, sest kinnisvarafirma omanik käis hiljuti allkirju võtmas ja ilmnes, et piisab 60 protsendi (või oli see 50?) nõusolekust ja mitu ülemist naabrit käis mult sel ajal, kui ma libedal kuuri katusel pragusid lappida ukerdasin, uurimas, ket kas juba saab kanalisatsiooni ja väljendasid üldse positiivset huvi selle vastu.
Kolimine toimus jupphaaval, iga nädalavahetusega võtsime autole järgmise hunniku, eelmisel nädalavahetusel jätsime auto aga maale, talvekorterisse.
Eile tulime esimest korda häälega maale. Esmalt võttis peale üks keskealine mees, kes teatas kohe alguses, et igal inimesel on elus oma ülesanne ja tema on jõudnud äratundmisele, et tema ülesanne on õpetada. Ja siis hakkas budistlikke tähendamissõnu ja filosoofiat edasi andma. Muidu oli tore, aga ega me midagi uut kuulnud. Ei mõtlemis- ega paarisuhte õpetuse osas. Kõike seda olen juba lugenud ja seda ka Sixiga arutanud.
Jõgeval võttis meid peale Väike-Maarjasse suunduv mees, kes oli Narvast pärit ja andis soovitusi, kus peaks lisaks mu suvel tehtud tipimatkale veel ringi seigelda.
Ja viimase otsa saime pärast Vägevat peale võtnud noormehega, kes õpib Tartu Lennukolledži viimasel kursusel lennujuhiks. On Türgis, maailma suurimas koolis (1,5 miljonit õpilast) tudeerinud ja sealkandis ka ringi hääletanud. Olevat tore.
Tõi meid otse kodutee otsale, mis oli väga tore, sest kuigi Tartust startisime kell kaks täies sügispäikeses, oli juba Vägeva kandis pilves ja Järva-Jaanis tibutas ning kohati lausa sadas. See on üldse kummaline tendents olnud, 95% kordadest, kus me oleme Tartust maale sõitnud, on algus olnud päikseline, keskosa pilves ja kohale jõudes sadanud. Põhja-Eesti on vist vihmakants :o)
Aga aitab küll. Kirjutame järgmisel poolaastakul :P

1. jaanuar, Maal

Statistika näitab, et mõned käivad siin endiselt uitamas. Teile siis vahelduseks niipalju meelelahutust, et ühtegi matka ega reisi pole me veel teinud. Isegi aastavahetuse veetsime esimest korda üle kolme aasta mitte metsas ja magamiskottides vaid Linnas ja... magamiskottides.
Sealsest möllust sai nüüd tükiks ajaks isu täis, tõenäoliselt uuesti niipea seda kordama ei kipu. Linnamelu  tundub aina võõramaks muutuvat ja maaolu järjest omasemaks. Kuigi ka linnas on kohati tore.

Aga jah, nagu öeldud, pärismatka pole teinud, vaid kodumetsas müdistame ringi. Tambime Joosepi ja metsloomade rõõmuks suusaradu sisse ning saeme lumekoorma all ümbervajunud puudest käike läbi. Eelmine aasta oli suusarajale vajunud kaks puud, see aasta on neid aga kakskümmend ja ühe na-a-atuke tuulisema ööga vajus neid veel viis teele. Huvitav, kuidas mitmemeetrise lumekogusega piirkondades üldse metsad säilivad?
Murdmaasuuskadega radade trampimisest on kah kõrini, üritan juba kuu aega kuskilt vastuvõetava hinnaga matka- ehk jahisuuski leida. Seninähtud poehindu ei pea mõistlikuks, kuigi tasapisi hakkan leppima mõttega, et pean siiski kapitalistide kaugast oma veeringutega nuumama.

Uue aasta alguses on ka mõned ideed seoses suusa- ja uisumatkaga. Ehk läheb koguni asjaks.

Ol võttis taas vana teema üles – tahab mind matkajuhiks värvata. Väikesed kõhklused on, aga esialgu nõustusin ja eks paistab, mis edasi saab. Samas oli sellest juba aasta tagasi juttu ning toona jutuks see jäigi.
Praegu on õnneks aega kah laialt käes, võib ju uue huvi/hobiga proovi teha :o)

Ja Islandist tunneme hirmsal kombel puudust. Mõni suvaline pilv või ETV2-s silmatud Sigur Rosi filmijupp muudab mõlemad hoobilt härdaks.
2013 pidi virmalistel aktiivsem tsükkel algama, võibolla suudame end senikaua talitseda ja läheme alles siis tagasi.


Vot selline sissekanne sellest, kuidas ei ole midagi sisse kanda. Tegelege nüüd millegi asjalikumaga, tagasi pole mõtet tulla enne jaanuari lõppu. Kui siiski.

8. nov, kolmap, kodus

Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:

Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)

Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja  tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.

Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.

Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.

Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?

(Õhtul jätkan)

Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(

Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.

Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)