12. juuni, reede, Freiburg

Siin hommikul ärgates nägime täpselt seda, mida lootsime siiapoole suunda võttes näha - päike, puud ja mäed. Ok-ok, maju näeme kah. Põmst terve hommik kulus blogi sissetoksimiseks, kokku ligi neli tundi, kuna ei tule ju kohe kõik meelde ja noh... tegelikult meenub praegugi asju, mida tuleks lisada, eks neid siis jõudumööda hiljem lisamegi.
Kuskil lõunaks ajasime siiski kargud alla ja läksime linnapeale tatsama. Siilil on Salomoni amfiibtossud parema jala väikse varba villi hõõrunud, seega laatsis tema täna plätadega ringi. Plätad olid üldse hea mõte - kerged tassida, samas on olemas alternatiivjalats väga soojaks või väga märjaks ilmaks (nagu Flensburgis nt), mil pole mõtet oma põhijalatseid läbi leotada vaid on mõttekam plätadega tatsuda. Signe otsustas sandaalide kasuks ja on seni igaks juhuks ka tenniseid seljas tassinud. Tõenäoliselt lähitulevikus aga hülgab need.
Igatahes.
Freiburg on tore. Armas väike vanalinn, mis pilgeni ratastavaid, õlletavaid, kohvitavaid, õppivaid ning jalutavaid tudengeid täis (ülikoolihoone on kohe vanalinna serval). Siin ongi ligi 200 000 elanikku, kellest 50 000 on tudengid. Vanalinna muudab omapäraseks see, et kõikjal jooksevad kahel pool sõiduteed, eraldades nii sõidutee kõnniteest, väikesed veekanalid, läbimõõduga u 30 cm ja sügavusega u 15 cm. Munakivist põhjaga, nagu tänavad isegi. Keili jutu kohaselt olla mitmeid teooriaid nende kanalite tekkepõhjuseks, üks nt seotud tulekahjudega. Meie mõtlesime, et ehk on pistmist ka nt prussakatõrjega või kanalisatsioonijäänukiga. Jumal teab. Ehk leiame esmaspäeval aega nt turismiinfos täpsemalt uurimas käia.
Reedel piirdusime tagasihoidliku vanalinnatuuri, poodlemise ja ülikooli ees murul päevitamise ning õlletamisega (läheduses punkarid kilkamas, neid on siin kah parasjagu). Poest leidsime hea ülikerge pisiseljakoti, millega kuskile ankurdudes hea vähemaid asju kaasas vedada. Lisaks nägime Petzli pealampe 44 euriga müügis - sama mudelit müüakse Eestis Matkaspordis ligi tonniga.
Vahepeal saime Keiliga kokku ja kuulsime, et õhtuks on kavandatud üks grilling. Sobis hästi. Kinno jõuame ehk esmaspäeval.
Kuid grillipaika jõudmiseks sunniti meid siiski trammi kasutama. Oi oleme nõrgad. Oi-oi. Istung toimus mõnusas vaikses rajoonis (kui lindude röökimine välja arvata) ühe elumaja tagahoovis. Sealsamas läheduses oli keset muruplatsi kuldne hobune, keda pidavat iga päev värvimas käidama st igaüks, kellel on tuju ja värvid, võib minna seda värvima - kirjuks, triibuliseks, lapiliseks, kuidas aga juhtub. Praegu oli ta siis üleni kuldne.
Istumine oli mõnus. Nagu me aru saime, tegeles meie võõrustaja söömakohtadele hinnangute andmisega ja kokata oskas ta küll. Liha oli ideaalne. Keili salat maasikate, oliivide ja kitsejuustuga lõi laineid. Lõpetuseks maiustasime grillitud shokolaadibanaanidega. Seda kõike muidugi ohtra õlle, veini ja jägermeistri juurde. Teemad kõikusid seinast seina aga omajagu sai erinevate stereotüüpide üle lõõbitud, kuna kohalolijad olid (ühe erandiga) tulnud erinevatest riikidest - Eesti, Türgi, Argentiina, Saksa - ning saanud eelarvamusi omal nahal tunda (kahtlustav suhtumine usa piiril, kus viimase ohutule süttimisest lahutas veel vaid eitav vastus küsimusele "Kas olete Pakistanis käinud?" (eelnevad tuled süttisid märksõnade peale "egiptus", "türklane", "elektroonika", "lennukipiloodikoolitus")). Meie siis üritasime täie auga oma vastutusrikast tagasihoidlike, kuid sügavate eestlaste mainet alal hoida. Vist mitte eriti tulemuslikult. Õhtu alguses lepiti küll kokku, et räägitakse inglise keeles, kuna Signe pole saksakeelses eneseväljenduses kuigi tugev, kuid õnneks nihkuti sujuvalt siiski saksa keelele ja Signe sai jälle keelepraktikat. Vahepalaks ilmutas end ka helendav lendav jaanimardikas, kes külaliste vahel meelalt flirtis: "Vaadake mind, vaadake mind- ma helendan!"
Õhtu lõpetuseks läksime Keili ja tema saatjaga kesklinna pubisse, kus sai tavalise liialdusena üks lisaõlu tehtud ja valju käraga võideldes suhtlemist üritatud. Lõpuks andsime alla, läksime õue ja mõne aja pärast ka koju.
Kokku sai lepitud, et hommikul helistab Keili sõber ja läheme lähedusse mägedesse matkama. Ahjaa, teda hämmastas, et eesti tähestikus pole Q-tähte ja et meil on talviti jääteed. Tahab ainuüksi sellepärast Eestisse tulla, et MEREL AUTOGA sõita :o)

11. juuni, neljapäev, Göttingen-Ulm-Freiburg

Siil ärkas jälle enne seitset. Signe jäi uuesti magama. Werner ei teinud teist nägugi - nohises ja võpatas vaid vahetevahel. SS said oma sahmimised enne üheksat tehtud - söögid, joogid, hambapesud, pakkimised. Sadas. Kuna meil oli vaja kindlalt enne laupäeva Freiburgi saada, sest Keili pidi matkama minema, oli Siil hilise stardi pärast nats närvis (nagu ikka tähtaegade puhul). Sellepärast sai ju ka selle treti ajakava võimalikult avar võetud, et oleks vähem närveldamist.
Igatahes saime kümnest liikuma. Werner viis meid järgmisse autohofi (suured puhkekohad, iga 30 või 50 km järel kiirtee ääres), jätsime soojalt hüvasti. Hiljem turgatas, et oleks võinud kontakti võtta ja ehk hiljem Prantsusmaal trehvata. Damn.
Järgmisele autole saime üsna sivalt peale - tutika BMW roolis olnud keskealine naisterahvas (telefonijutu põhjal oletades mingi hotellijuht) tegi meile elusõitu, uus rekord: 180 km/h. Kuna tema oli teel Würzburgi ja meil oli kiirema kohalejõudmise pärast vaja Frankfurti läbiva autobahn nr 5 peale saada, hoidsime silmad punnis ja sihtisime optimaalset autohofi, kust sinna saada. Kahjuks osutus see kõige õigem suletuks ja olime sunnitud edasi sõitma, ning üritama järgmisest puhkekohast siiski viiendale saada. Tegime pisikese pausi, Siil sai oma kauaoodatud currywursti ära proovida ja Signe sõi saiakest. Võttis peale üks (vist) Gögglingeni oma siklile järgiminev mersujuht. Jälle ei õnnestunud meil õigele teeotsale saada, et viiendale pääseda. Hakkas tekkima tunne, et mingid jõud tahavad meid vägisi Ulmi suunata, kust oli viimane võimalus enam-vähem normaalselt Freiburgi e läände pöörata. Lõpuks võttis peale üks rõõmsameelne u meie vanune paarike, kes olid teel Shveitsi. Mõtlesime, et kas see oligi äkki saatuse vihje, peaksimegi ehk siis Shveitsi juba minema. Otsustasime siiski natuke vastu punnida ning Ulmist Freiburgi saada. Ulmis oli kell juba tööpäeva lõpus ja katoliku saksas olid pühad.
Otsisime tükk aega kaarti, et natukenegi orienteeruda ning õigele teeotsale saada. Hotellist saime ühe hädise kesklinna kaardi, millelt kõndisime üsna ruttu välja. Õnneks olime rongijaamas suuremat kaarti näinud ning oli mõningane aimdus õigest suunast. Tegime ühes bussipeatuses puhkepausi ja Siil ei tahtnud ka seda momenti raisku lasta ning kasutas seda hääletamiseks - kes ei soovi, see ei proovi. Ja no saimegi 5 minutiga autole, mis viskas meid tubli 40 km edasi, juht rõõmustas ka teatega, et täitsa õigel teel oleme. Järgmisena võttis peale ülientusiastlik ja rõõmsameelne nääpsuke, rätti mähitud tõmmunahaline neiu, uue volkswagen scirocoga, kes oli isegi mõne aasta eest sõbrannaga aasias ringireisinud. Eriti haardkoor. Kiitis ka heaks meie Stockholmis tekkinud idee ehk Berliini külastada. Pidavat tema nähtud (ja ta on palju näinud) linnadest üks energilisemaid ja kosmopoliitsemaid linnu olema. Meile räägiti Rootsis sealsetest ida-berliini mahajäetud hoonetest, kus on terved squatterite kommuunid, klubid ja teatrid. Välimuselt tavaline mahajäetud hoone, sees aga tõsine teater. Vinge.
Neiu ise läks meie reisujutust hullult õhinasse ja põlema ning kurtis, et ta ei saa oma mitmemiljonilisest Siemensi IT-projektist kuidagi enne esimest oktoobrit eemale aga peale seda pidi kindlalt trippima minema. Otsis meile head hääletuskohta, sõites oma sihtkohast jälle omajagu kaugemale. Hakkas juba ära sõitma, kui hüppas veel autost välja ning andis oma numbri juhuks, kui peaksime Münchenisse sattuma, et saaksime temaga ühendust võtta ja külla minna. Väga positiivne kogemus ja hakkasime juba aru saama, miks Saatus meid sellele provintsiteele tõi...
Järgmisena võttis peale keskealine opeli mahtuniversaaliga. Kuna senimaani olid eranditult kõik pealevõtjad kuulanud rokki, siis oli eriti tore vaheldus kuulata 50-ndate smoot jazzi, vaadata päikseloojangut ja kulgeda vaikselt mööda künkaid ja kurve. Kahjuks saime temaga samuti vaid 30 km edasi. Ja siis hakkas jamaks minema. Päike juba loojus, ilm hakkas pimedaks kiskuma aga Tutlingenis ei tahtnud keegi meid peale võtta, pidevalt sõitsid mingid kohalikud räuskavad ja nõmedad rullnokad mööda. Kaks korda pakuti võimalust 10 km edasi saada aga ütlesime ära. Lõpuks võttis üks mees peale, kes lubas 20 km ja head hääletuskohta, kus autobahnilt maha keeravad autod Freiburgi suunduvad. Ütles veel Signele, et ta peab tagaistmel olevate lastetoolide vahele istuma. Signe noogutas "Jajah" ning hiljem üle õla kiigates avastasin, et Signe istus rõõmust roosalt lastetoolis. Sai valesti aru noh. Hääletuskohas ei näkanud muffigi. Ühtegi autotki ei tulnud selle ärapöörde kohalt. Kõndisime mõnisada meetrit tagasi. Hämarik hakkas pimeduseks muutuma. Hakkasime riideid selga tõmbama, helkureid külge panema ja tuld vilgutama. Ikka läks jahedamaks. Panime just villasokke jalga, kui üks rekka, mida me isegi hääletada ei tihanud, kuna kahe reisija sõidutamine on neil trahvitav, seisma jäi, ja juht tahapoole meie suunas hõikas, et kuhu soovime. Suunda kuuldes ütles, et viskab meid vabalt ära. Signe puges taha "magamistuppa" (see oli tal üldse elu esimene rekkasõit) ja mina istusin ette. Terve sõit sai enamvähem stabiilselt vesteldud. Mees käib tavaliselt kuu aega sõidus ja puhkab kuu aega. Siis istub tema vend selle auto roolis, seni pikim sõit oli Ameerikas käik - 1,5 kuud, sellest 2,5 nädalat laeval. Vahel veab ka sellist kallist metalli, et terve tee sõidab politsei eskordi saatel - üks masin ees, teine taga. Rada vaba ja ainult vajuta pedaali. Hoolimata oma trahviohust tõi meid otse kesklinna, väljumine oli küll nagu terroristifilmis ala hõivamine: "Go, go, go!", et võmmid jaole ei satuks.
Hakkasime Keili asukohta otsima. Peale ühelt kohalikult tee küsimist ja mõningaid telefonikõnesid Keiliga õnnestus siiski vanalinna värav üles leida (kõhutunne vedaski meid juba sinnapoole), kus seisis endiselt harjumatult blondi peaga Keili, ratas käekõrval (kunagi rääkis, et ta kukub rattaga sõites ümber). Oh seda rõõmu, olime vahesadamasse jõudnud. Jalutasime läbi suvesumeda ja pimeda vanalinna ühikasse. Keili arvas et me tema tuppa kolmekesi ära ei mahu ja ta jätab oma toa meile ning läheb sõbra juurde nii kauaks ööbima, kui me tema külalislahkust tarvitame. Ta oli arvestanud meie vähemalt nädalase jäämisega. No vast nii hullult teda ei kiusa. Kusjuures meie arvates mahuksime siia ka kolmekesi edukalt ära. Eriti peale Levi pakutud varianti neljakesi tema kapptoas magada. Sahmisime oma asjad ära, õnnis dush võetud, pool pudelit rieslingut joodud, nektariinid kõhus ja uni silmas. Jess. Mõnus on vahelduseks "off-road" olla :o)

10. juuni, kolmapäev, Flensburg-Göttingen

Siil jälle kuuest ärkvel. Kuna tema puusadel polster puudub, siis hakkavad need kõval pinnal külitades valutama. Lahkusime metsast jälle aeda ületades. Siil ronis üle ja muretses oma munade pärast ning avastas teisele poole jõudes, et kohe kõrval olev värav käib lahti. Signe väljus viisakalt värava kaudu.
Trampisime siis kesklinna poole, et tsiviliseeritud inimeste kombel kohvikus frühstückitada, leidsimegi koha. 1 tartar liha ja sibulaga leib+ saiake + kohv + kakao = 5 EUR. Käisime veel peldikus ja pesime sakslaste ehmatuseks seal hambaid. Ja nüüd, kus kõhud täis, olemegi plindris - mis saab edasi? Kuhu minna? Seni oli vaid siht Rootsist Saksa jõuda - lihtne. Nüüd on aga terve Euroopa valla. Signe saatis sõnumi Helinale ja Siil Keilile - ootame vastuseid...
Tillasime kolmeni raamatukogus ja ootasime asjatult vastuseid. Jalutasime ka linnas. Flensburg on väga muhe mereäärne piirilinn küngaste, parkide ja rohelusega. Inimesed sõbralikud ja abivalmid (tuldi kohe abi pakkuma, kui nähti meid nõutute nägudega rampsi otsimas). Olid ka mõned venelased ja sihvkad. Sitta umbes sama palju kui Kopenhaagenis. Lõpuks otsustasime lihtsalt lõunasse hääletada.
Umbkaudu võtsime sihi kiirteega 7 ühinevale 200-le. Olime 45 min hääletanud ning otsustasime paremat kohta otsida. Meie senisest seisukohast 500 m kaugusele jõudes keeras meile pisike Fiat ette, mille juht ütles, et oli meid juba enne näinud aga ei jõudnud siis veel tee serva keerata, nii et tegi uue ringi ja tuli tagasi. Istusime peale. Küsisime tema sihtkohta. Flensburg. Imestuse peale vastas, et ta viskab meid kiirtee puhkekohta (rastplatz) ära. Ta ise oli kavandanud kunagi Vespa motorolleri ja järelkäruga Lissaboni sõita aga mootor läks p-sse.
Sõidutas meid hullumeelse kiirusega (spidomeeter oli põhjas, 160 km/h vms) ülikitsastel kiirtee lõikudel 60 km sinna puhkekohta. Tal olla aega küll - puhkus ju.
Puhkekohas oli vahelduseks jälle päike, tuul ja daam puudliga.
Võtsime sisse positsiooni väljasõidukohas. Foorumites soovitati küll käia mööda puhkekohta ringi ja inimestelt nende sihtkohta küsida ja end autole kaubelda, kuid meie viisakate ja mitte niivõrd avalate eestlastena leidsime, et meie variant on vähem pealetükkiv ja jätab autojuhile võimaluse valida.
Kaks korda pakuti sõitu Kieli (mõnikend kilti itta). Lõpuks tuli suure Mersu ja karavaniga norrakas, kes seletas oma pehme ing keelega, et sõidab Leipzigi, hiljem Prantsusmaale. Võtsime võimalusest kinni. Werner oli suur rokisõber (28a), kes käib pidevalt festivalidel, leiab seal sõpru (ühed neist olidki teda Leipzigis ootamas) ja oli ka nüüd prantsuse festivalile minemas. Tal oli sõber kah muidu kaasas olnud, aga varasem luumurru koht oli valutama hakanud ja sõber lendas Norra tagasi. Werneril oli aga gps üles lennanud ja meie olime teretulnud abilised, kes kahepeale kaarti lugesid. Esimese teeotsa magasime siiski maha. Meile oli see kasulik, kuna vahepeal oli Keililt sõnum tulnud ja meil oli tema juurde mööda seitsmendat autobahni lihtsam sõita. Werner hakkas ära väsima, sest oli hommikust peale Kop-st sõitnud. Otsustasime järgmises peatuskohas ööbida. Werner pakkus oma karavanis öömaja. Võtsime heal meelel pakkumise vastu, kuna ilm oli kahtlane ja taevas pilves. Peatuskoht (sips enne Göttingeni) oli vinge - vaade metsade ja põldudega kaetud küngastele ja orgudele. Tegime karavanis jutu kõrvale mõned Werneri pakutud õlled ja lasime silma(d) looja.

9. juuni, teisipäev, Kopenhaagen- Flensburg

Hommikul ärkasime jällegi varakult. Tarin, meie host, magas hambad laiali edasi. Me siis kirjutasime väikese tänukirja ning hiiliseme korterist välja- linna serva poole. Vahepeal otsustasime ka ühes võsamüüriga ümbritsetud pargis hommikust süüa. Seal oli olemas isegi grillimisahjud ja lauad-pingid. Meie jäime siiski oma priimusele truuks. Valmimas oli üllatus, üllatus- kaerahelbepuder.
Kõht helbeline ja asjad koos hakkasime astuma suunas, mis pidi viima kiirtee poole. Mingi hetk taipasime, et oleme kaardilt väljas ja kiirteele jõudmise koht oli lootusetult kadunud. Küsisime teed auto esindusest. Tüüpidel läks ka hulk aega, et meie kaardilt mingeid tuttavaid teelõike kokku panna. Üsna lärmaka vaidluse (taani keelse) tulemusena juhatati meid umbes nii, et kõndige otse-otse-otse, siis kui tuleb suur ristmik, pöörake vasakult. Meile aga ilmselt tundus mitte nii väga suur ristmik ka suurena ja jällegi pöörasime valest kohast ära. Ja jälle teadmata kadunud. Tahtsime raamatukokku minna, et siis googeldada, kus me olema, aga need raiped (loe taanlased) avavad ju alles kell 12 päeval enamus asju... Lõpuks saime aga bensukast abi ja kiirtee otsa kätte.
Katsetasime erinevaid kohti, korra läksime isegi kiirteele välja (aga seal on autod ikka liiga kiired ja tee äärde naljalt ei võta). Sai proovitud ka siltidega (mingi vahepealse linna nimega), aga seegi ei aidanud. Lõpuks viskasime lihtsalt pöidla püsti ja kõpsti, auto peatus, mis oli nõus meid Fredericiasse viima (mandri Taani ida serva). Juht oli taanlane, kes tegeles terviseuuringutega ning oli töötanud professorina nii Washingtonis kui ka Tartus. Muidugi oli tegelane ka ise kunagi mööda (Ida)Euroopat häälega reisinud. Muhe sell. Saartelt mandrile sõites jäi sildade vahele saareke, kuhu 50ndatel, 60ndatel sõnakuulmatuid abielunaisi kasvatust saama viidi. Ehk, et mehed, kes polnud rahul oma naistega, viisid nad sinna ümberõppima. Siis mõistagi sildasid ei olnud... Veel pajatas juht meile Taani autode maksustamisest. Teadagi on need seal kõrged, aga süsteem on üsna veider. Nimelt, ostes endale auto, pead sa maksma 180% ostu hinnast riigile maksu. Seda mõtlesime juba enne, et huvitav, mis Taanis inimesed üsna eimidagiütlevate autodega ringi sõidavad- kus on heaoluühiskonnale omased luksautod. Vot sellepärast siis...
Kui sul veel maksud maksmata, sõidad ringi kollase numbrimärgiga ja tagaistmele sõitjaid võtta ei või. Kui sul on pool maksudest makstud, saad numbrimärgi, millest pool on kollane ja pool valge. Sellisel juhul võid sa tagaistmele võtta reisijaid ainult tööajal ehk siis 8st-5ni. Kui maksud makstud, saad valge numbrimärgi või kui kollast ümber vahetada ei taha, saad tagaaknale kleepsu, millel märge: maksud makstud! Kreisi.
Peale Odenseed pani ta meid ühes ristis maha. Sadas. Ühest tanklalähedasest putkast saime tasuta kohvi ja mõtlesime edasist tegevustkava. Tammusime mööda teede ristumiskohti edasi-tagasi ja otsisime hääletuskohta. Ideaalset kohta ei leidnudki, leidsime enam-vähem koha. Eelnevalt nägime veel kuidas kiirteele pealesõitval kurvilisel teelõigul üks auto teepiirdesse sõitis. Võtsime oma TO SOUTH sildi välja ja kukkusime hääletama. Sadas edasi. Hääletasime tunnikese, siis proovisime tunni ilma sildita. Sittagi. Ja vihma sadas kah edasi. Siis läks käiku silt KOLDING (kümmekond kilti edasi) ja saimegi sõitu. Sõidutaja ise oli kunagi 2 kuud Uus Meremaal hääletanud. Ta otsis meile ideaalset hääletuskohta Koldingis - sõitsime mitu korda edasi-tagasi. Ideaalses kohas oli liiklus kahtlaselt hõre, kuid Siil jõudis vaid kolm korda LONDON BRIDGE IS FALLING DOWN läbi törtsutada, kui juba pööras meie ette (nii suures õhinas, et sõitis üle jalakäijate saare) mahtuniversaal. Juht oli Ashabarin, tõmmunahaline jugoslaavlane Kosovost, kes elas Taanis ja oli käinud oma sport-Audit remonti viimas. Tegeles veoautode polstritöödega. Väga sõbralik ja suhtlusaldis ning nunnu inglise keelega tegelane. Tagaistmel oli kolmeaastane Medina, kes olla meie sisenemise peale hääletuks muutunud :o) Mees sõitis meie pärast ekstra Flensburgi, kuigi endal polnud passi kaasas. Alles pärast (kui Flensburgis nagu oavarrest kallama hakkas) mõtlesime, et oleks ehkt talt öömaja küsida. Flensburgis oli soe ja ei sadanud. Ostsime rahulolevalt maasikaid ja istusime kaile neid sööma. Ja jess, peldikud on tasuta! Oo, Saksamaa. Pärast asusime telkimiskohta otsima... ja kus siis hakkas sadama. Korralikult, koos äiksega. Liikusime linnas kaardilt nähtu järgi huupi metsapoole. Vahepeal jõudsime kaubanduskeskuse parklasse (vihm oli lõppenud) ja lõime rattaparklasse laagri üles. Tegime nuudleid ja kuivatasime riideid - nii hullu vihma käes polnud me seni veel olnud. Kaalusime sinnasamasse ööbima jäämist aga kuna Siil pelgas liiga avalikku kohta, jätkasime metsaotsinguid. Metsa pääses üle traataia, mis Siili raskuse all ümber vajus. Telgi püstitasime märga süngesse udusesse kuusikusse. Esimese hääle peale ehmus kuuskedel istunud tuviparv, mis tõusis lendu ja kostitas meid okstelt allalangeva vihmaga.

8. juuni, esmaspäev, Kopenhaagen

Saime vahelduseks 8 tundi magada. Ööbik märatses endiselt põõsas. Pärast putru ja kohvi ronisime uuesti tee äärde. Poole tunni pärast näkkas. Viskas meist kesklinnast 2 km kaugusele ja andis soovitusi, kuidas hiljem uuesti välja saada (metroo, Sydhavnen). Kopenhaageni teed on lapitumad, rattureid on endiselt metsikult, Siili lemmikud on kolmerattalised, millel on ees kahe ratta vahel kast, kus siis veetakse kotte, lapsi, naisi, koeri, ajalehte, puuvilju jne. Enamik rattureid kannab miskipärast mitte rattakiivrit, vaid rambisõitjate kiivrit. Võib olla korduvkasutatavuse pärast? Rattateed on kõnniteest eraldi, omal tasandil ja eraldi sõiduradade (suunavahetus nt) ja fooridega. Iga foori taga on argipäeval u sama suur hulk nagu meil keskmisel rattavõistlusel. Tohutu sagimine. Esimene siht pärast turismiinfost kesklinna kaardi saamist oli paljukuuldud Christiania. Vabalinn keset Kopenhaagenit, mis täis sitta, vohavat umbrohtu, kanaleid, kunsti, kirjut rahvast, kanepit ja uskumatuid "maju". Meie käisime seal tööpäeva hommikul, seega väga hullu sagimist polnud, enamik vist magas veel. Stockholmis me kaltsakaid ei näinud, siin neid ikka oli. Käisime linnaraamatukogus surfamas ja leidsime ka ühe võõrustaja, kes hoolimata olematust etteteatamisajast nõustus meid (2km kaugusel kesklinnast) ulualla võtma. Viskasime kotid tema juurde ja taarusime uuesti kesklinna. Linnaväljakul esinesid beatboxerid, jatsubänd ja kasinalt riietunud lastekamp, kelle laulurepertuaar ulatus pophittidest kirikulauludeni.
Peale shoppamist (Taanis on sips kallimad hinnad) ja parksurnuaias ning tiigiga pargis käimist ja frisbitamist läksime väsinult öömajja tagasi. Võõrustaja (USAst pärit tailane Tarin) meiega pikalt tegelda ei jõudnud, sest tal tuli sõber külla ja nad läksid "dumpsterdivima" (prügikastisukeldumine) :o) - ehk siis supermarketite prügikastidesse visatavaid aegunud, kuid täiesti söögikõlbulikke toiduaineid jahtima. Kaardi peal pandi sõjaplaan paika, Siil laenas neile oma rattalampi ja mindi jahile. Tarin oli väga positiivne, energiline, sõbralik ja laialdaste huvidega (meditatsioon, tai massaaz, rula, para-liuglemine Himaalajas) ning palju reisinud.

07. juuni, pühapäev, Stockholm-Kopenhaagen

Signel hakkas jahe ja Siilil oli juurikas p-s. 0600-st kolisime põõsast välja lagendikule päikese kätte suppi ja kohvi keetma ja magama.
(2130, Kopenhaagen) Peale sööki ja väikest tukastust kõndisime läbi Södermalmi, otsides vett, peldikut, süüa ja kaarti, mis näitaks enamat kui Stockholmi kesklinna ning ka rohkem Rootsit kui meie Euroopa kaart. Leidsime need kõik (Mäkdoonalds 24h, bensukast kaart, poest vesi ja söögivarud ning tasuline peldik). Suts peale Liljeholmenit saime ühe tankla kõrval autole, mille juht ütles, et halb hääletuskoht oli. Ise võttis meid 5 mindiga peale :o) Viskas meid Södertälje (paarkend kilti edasi) tanklasse ja soovitas veokaid hääletada. Veokaid põld. Olid vaid sõiduautod, mille elanikud meid kas kivinägudega ignoreerisid või siis lehvitasid. Peale poolt tundi DENMARK sildiga hääletamist mõtlesime, et ehk on see tõesti liigoptimistlik (620 km) ja kirjutasime NORRKÖPING, kuna Harald eilselt peolt soovitas mitte lähemale hääletada, sest sealt olla raske edasi saada. Seisime oma sildiga ja naljatlesime, et nüüd ei võta need peale, kes Taani lähevad. 1 tunni järel hakkasime mõtlema, et peaks vist sildi hülgama ja ikkagi pöidlaga hääletama. Otsustasime enne veel ühe auto (täis autod ei lugenud) ära oodata. Siis jalutas meie juurde mees, kes oli 15 minutit tanklas oma pisibussi kapoti all sahkerdanud, ja ütles, et sõidab küll kaugemale aga et viskab meid ära. Me küsisime, et kuhu ta siis ise sõidab. Ta vastas, et Taani :o) ja sealt Saksa! Oh seda Õnne meie õuel! Signe hakkaski juba päikses ära praadima. Hüppasime bussi.
Selgus, et mehe huvid Saksa minemisel, olid (eestlaste jaoks) sips ebatavalised. (Vahemärkus: Ahto, sa valetasid, ei ole midagi, et Rootsis kulgevad kõik kiiruspiirangu sees või isegi alla selle, teedel käib sihuke rallimine, et anna olla, me nägime korra Smarti, mis pani vähemalt 150-ga, ime et lendu ei läinud). Nimelt läks ta Saksa, et sealt Rootsi õlle tuua. Saksamaal on õlu odavam, Rootsis aga kõvasti maksustatud. Seega sõidabki mees no nii kuu skorra Saksa, et seal 100 kasti rootsi õllega tagasi tulla. Autojuht arvas ka ise, et ta on alkohoolik. No arusaadavalt ei tarbi ta seda kõike üksi, vaid jagab väikese vahekasuga sõpradele. Igatahes oli väga muhe 7-tunnine sõit (kui Siili valutav perse välja arvata, tal pole ju seal pekipolstrit). Mehega (keskealine sadamatöötaja) sai jahutud igasugu teemadel: motikatest, uunikumidest (siil sai muidugi oma Minist rääkida ja mees polnud ka tunnustusega kitsi), juhil oli endal praegu 50ndate bmw tsikkel ja kunagi oli ka Siili unistuste auto 60-ndate Citroen olnud, pikalt räägiti loomadest - jutt sai alguse põtradest, kuna ühe asula sildil oli põdrapilt ja seal pidavat saksa turiste põtradega hullutama. Põdrad tassidel, lipsudel, alukatel, kempsupaberil. Järgnes jutt sakslastest, kelle kollast autot põdrad ühes loomapargis lakkuma hakkasid, kuna ka neid toitvatel talitajatel olla kollased autod. Ehmunud sakslaste nägusid oskas meie heategija väga veenvalt imiteerida. Siis tuli möödaminnes juttu tema nõbu abikaasast, kes suurepäraselt koristab ja puid lõhub. Korra käis ka tiigripuuris tiigrit paitamas. Ahjaa - see mees oli pime ;o) Kunagi kui me bussijuht Hollandis käis, kuulis ta iga päeva alguses raadiost uudistest, kus parasjagu kanepikilo kui palju maksab. Tema naine on kirglik kalamees, kes oma meest vastutahtsi kaasa veab - mehe ülesandeks on sõlme läinud õngenööre harutada. Mees ise kalastamist ei armasta.
Igatahes kell 2100 olime silla ületanud, tunneli läbinud ja otsapidi Kopenhaageni serval ning jätsime mehega hüvasti. Kõndisime kiirteed mööda edasi ristmikule, kust homme edasi hääletame. Täna pöörasime aga teekõrvale, vallist üles, puude-põõsaste vahele. Siil pani paljajalu läbi märja heina (sadas enne päris korralikult) kolmanda põõsasaluni. Murdsime sinna sisse, leidsime pisikese lagendiku ja lõime laagri püsti. Ööbisk, kurask, kolis naaberpõõsasse laksutama.

06. juuni, laupäev, Uppsala-Stockholm

Hommikul kell 0630, ei saanud pliite ega keedukannu tööle, võibolla on kuskil üldlüliti, mis kontrollib köögimasinaid. Võtsime dushist kuuma vett ja tegime kiirkaeraputru. 45 minutiga kõndisime Levi osutatud hääletuskohta ja saime sealt 5 minutiga Saabile, mille juht kihutas 150-ga (lubatud oli 110) Stockholmi. Tal pidi peole kiire olema, kuid see ei takistanud teda oma peokohast 12 km mööda sõitmast, et meid kesklinnas maha panna.
Kõndisime päris keskele ja avastasime turisimiinfost, et tänase Rootsi lipu päeva puhul on mitmeid üritusi ning saab tasuta kuningalossi. Käisimegi. Seal oli ka uunikumide kokkutulek (ka kiirteel nägime neid palju liikvel).
Praegu külitame Djurgardeni saarel, võtame murul päikest (kuniks seda on) kuulame rahulikku d 'n b'd ja vaatame kuidas naised sumokostüümides maadlevad. Loodame siin tasuta Põhjamaade muuseumi ja Vasa muuseumi (kus on üks uhkemaid põhjamaade laevu, mis oma esimesel sõidul põhja läks) sisse saada.
Muuseumidesse ei saanud.. Selle asemel tegime saarele (väga ilus, roheline, vaikne) ringi peale ja läksime CS grillipeole. Saime kohe väikse alggrupiga jutule, loopisime frisbit

(pildil Siili kõrval kanadalane Sam)
(nägime paari uut trikiviset, siil nüüd üritab meenutada, kuidas need käisid) ja jõime õlut. Saime nõuandeid Haraldilt, kes on Euroopas palju hääletanud ja soovituse Samilt Kanadasse tulla. Levi jõudis oma rattaga kohale. Tegime ühe grupipildi:

Kuna oli külm (frisbimäng hoidis soojas), lõpetati õueosa plaanitust varem ja kõnniti kildi kaugusele kelgriruumi pidu jätkama. Rahvas oli u 60-pealine. Saime kõvasti nõuandeid kus ja kuidas hääletada ja kuulsime muudki harivat Prahast (õlledel on mitte alkonr, vaid temp., millega see valmistati), Christianiast jne. Inimesed olid tulnud Kanadast, Kuveidist, Pakistanist, Venemaalt etc. 2300 võtsime kotid selga ja läksime grüünesse tagasi, panime telkmantlid trukkidest kokku ja tõmbasime need puude vahele katuseks. Esimene selline magamine ja edukas, vaid pinnase valik oli ebaõnnestunud - kõva, mühklik ja kaldes. Kuid midagi paremat otsida kah ei viitsinud, uni oli.

05. juuni, reede, Uppsala

Ärkasime u seitse, pesime köögis hambad, ütlesime ära kolivale Karlile tsau ja läksime linnapeale, üle said vaadatud botaanikaaed (Signe ema oleks pöördes), kuninga kindlus, katedraal (eile jäi natuke poolikuks, kuna Signe väsis sips), pikalt otsisime kohta, kus sooja sööki saada aga kuna kell oli varajane, siis piirdusime kohvikus pakutavaga (kohvi sai mitu korda juurde võetud, ei tea kas ka võis aga keegi keelama ei tulnud), misjärel marssisime 5 km kaugusel asuvasse vanasse Uppsalasse, mis kujutas endast kunagi 4000 aastat tagasi tegelikult merest väljaulatuvaid saari, kuid oli nüüdseks taandunud niitude keskel olevateks küngasteks. Vihma polnud, kuid vastutuul oli tugev, kohati oli päikest. Signe väsis, kuid Siili meeleheaks nõustus lõpuni kõndima. Siil mängis lohutuseks (?) suupilli. Sealne peakirik ehitati viikingite pühapaiga peale, hiljem kolis piiskop uude Uppsalasse. Tagasi minnes kasutasime magistraali asemel paralleelset terviserada, mille lõpus sattusime disc-golfi puusallu. Oh neid Siili rõõmukilkeid ja juhtumisi kaasas oleva frisbi lennutamist! Kõndisime läbi sumedate elumajarajoonide kesklinna, kus tiirutasid ringi veoauto- ja traktorikastitäied huilgavate abiturientidega. Rootsis on liikvel palju viimase peal uunikume. Siil muudkui vahib vesise suuga. Homme pidi nende lipupäev olema. Puukisime ühes pitsakohvikus kõhud 60 sek-i eest täis. Enne ühikasse minekut ostsime Rootsi ja Taani õllesid, u 12 sek tk. Levi magas ja meie läksime frisbitama. Siil sai uue viske selgeks :o)
Ühikasse naastes jõime oma kahte õlle. Vahepeal tuli üks kõrvaklappidega neegripoiss, vabandas viisakalt segamast ja küsis, et ega me juhtumisi ei tea, kust võiks saada õngeritvasid. MÖH??? No ütleme nii, et üsna ebastandartne küsimus, kas pole? Me siis kehitasime õlgu ja jäime magama.

Levi oli vaatamas käinud ja meist pilti teinud. Rääkis meile, kust homme hääletama hakata ja et homme on Stockholmis Ladugardgärdetis (sihuke suur park) couchsurferite pidu, kust võime endale seal öömaja leida, ta ise pidi sinna rattaga kohale väntama. Meie päevased otsingud linnaraamatukogus (saime tasuta 15 minti) ei andnud tulemusi, saime vaid öömaja pakkumise ülejärgmiseks ööks. Meie Euroopa kaart on jama, kuna seal on vaid suuremad (kiir)teed, vaja on ka kohalikke teid, et nt õiges kohas linnast välja minna. Levi rääkis kohast, kus pidi võib olla tasuta metroosse saama (Gärdet, T-bana).

04. juuni (järg), neljapäev, Tallinn-Arlanda-Uppsala

Siili esimene lend. Imepisike Estonian Airi lennuk, kus pakuti ka süüa. Arlandas sadas ja oli tuuline nagu Tallinnaski, otsustasime bussisõidu kasuks. Trahviks lubame suve lõpuni ühistransporti mitte kasutada.
45 minutiga saime Uppsalasse. Kuna meie võõrustaja on veel eksamitel, jalutame kolmest seitsmeni ringi (käime katedraalis, Subway's, vahime merre suubuvas jões naljakaid paatmaju ja parvpeenraid). Terve linn on meeletult rattaid täis, juba bussilt maha tulles nägime keskjaama juures tohutut rattaparklat, ma ei kujuta ette, kuidas keegi üldse seal oma ratta üles leiab (ehk võtavadki mingi suvalise?). Ratta- ja kõnniteed on ühes, seega pead pidevalt jälgima, et valele poolele ei kaldu ja huupi ei saa teed ületada. Samas on linn mõnus tudengiasula, ja positiivse võnkega.
Vihma kallas ka seal lakkamatult, seega tõmbasime lõpuks vihmakeebid endale ja seljakottidele peale (sarnanedes "sumokellukestega") ning asusime vastutulevat rahvast lõbustavalt ühika poole taaruma.
Ukse avas Karl, Levi külaline, kes näitab meile Levi kapilaadset tuba. Me ei näe mingit võimalust, et me kõik neljakesi sinna ära mahuks, seega otsustame ühika üldise elutoa sohva kasuks (Levi tegi meist seal tukkudes pilte kah, saab ehk hiljem lisada) - tõenäoliselt küll väga magada ei saa, see on läbikäidav, suitsetamisrõdu kah kohe kõrval. Levi (Levi Türk, ungarlane, 2 aastat Prantsusmaal elanud, reisinud, ringi hääletanud) tõi Mjölki, porgandeid ja muud kraami ja lubas meile leiba küpsetada. Siis tuli ta oma rotiga, määris lusikaga saiale võid, sõi porgandit ja sinki ning jagas kõike rotiga. Nii nunnu. Küsis Eesti õlle kallidust (me tõime talle Saku originaali ja A le Coqi Specialit) ja leidis, et Rootsi oma on odavam (avastasime, et vist oli arusaamatus, sest Rootsi oma on siiski paar EEKu kallim ja lisaks ka lahjem, üle 3,5 volliseid müüakse vaid riigimonopoli System Bolageti poodides). Rott pidavat tal õlle veele eelistama.
Levil sai leib valmis. Väga hea leib. Paprikaga. Karl tegi spagette, mis ta sellest korterist leidis, mida ta täna vaatamas käis. Karl on Saksast, õppis kaheksa kuud biomehaanikat Itaalias ja tuli nüüd eksprompt Rootsi õppima. Natuke jaurasime veel (küsi lõuna-korealaselt, mis häält teeb tiiger (lauhu)) aga meie olime väsinud ja jäime juba ühest magama. Nemad jahusid oma geneetika juttu edasi. Öö oli üllatavalt rahulik, öösel ärkasin vaid ühe korra suitsul käija pärast.

8. juuni

Hetkel istume Kopenhaageni Christiania raamatukogus ja pole aega pikalt kirjutada. Lyhikokkuv6te: Arlanda lennujaamast panime bussiga Uppsalasse, kuna sadas ja oli tuuline ja kole (hiljem kuulsime, et sealt ollagi raske minema h22letada). Uppsalas saime 6htul yhes yhikas ulualla. Ilmnes, et peame yhika yldises elutoas magama, mis ei olnudki v2ga hull, rahvas oli rahulik ja puhkasime korralikult. Meie v66rustaja oli ungarlane, kes tegi meile leiba ja kellel oli rott, kes eelistas veele 6lle.
Uppsalast h22letasime ylej2rgmisel p2eval Stockholmi (5minutiga saime peale), kus toimus 6htul CS-i pidu. Saime k6vasti n6uandeid ja kuulsime igasugu hulle lugusid.
Kuna me ei olnud veel kautshi selleks 88ks leida j6udnud ja seal peol kah moosimisega tegeleda ei viitsinud, siis pugesime peale pidu paari kilomeetri kaugusel p66sasse, panime oma telkmantlid kokku, t6mbasime katuseks puude vahele ja pugesime p6hku. Kusjuures Stockholmis on v2ga hea telkida, seal on keset linna tohutusuured rohelised alad nii maismaal kui saartel.
J2rgmine p2ev seiklesime Stockholmis v2lja ning saime S8rent2ljes bussile, mille juht s6itis Saksamaale, et sealt Rootsi 6lle osta :o) Rootsis on lihtsalt nii hullud maksud - kuigi meiega v6rreldes on peaaegu ok 6llehind. Eks siis Saksas on odavam.
Seitsme tunniga olime Taanis ja leidsime tee l2hedusest viimase peal rohelise ala, mille aasade vahel olid tihedad p66sasaared - tungisime yhte sisse ja panime telgi yles. Kui 88bikute l6ugamine v2lja arvata, siis oli see 8ks l66gastavamaid v2ljamagamisi alates reisi algusest. J2rgmine hommik saime h22lega kesklinna ja l2ksime kohe Christianiat uurima. Pikemad sissekanded tulevad hiljem.
N2eme :o)