Siin hommikul ärgates nägime täpselt seda, mida lootsime siiapoole suunda võttes näha - päike, puud ja mäed. Ok-ok, maju näeme kah. Põmst terve hommik kulus blogi sissetoksimiseks, kokku ligi neli tundi, kuna ei tule ju kohe kõik meelde ja noh... tegelikult meenub praegugi asju, mida tuleks lisada, eks neid siis jõudumööda hiljem lisamegi.
Kuskil lõunaks ajasime siiski kargud alla ja läksime linnapeale tatsama. Siilil on Salomoni amfiibtossud parema jala väikse varba villi hõõrunud, seega laatsis tema täna plätadega ringi. Plätad olid üldse hea mõte - kerged tassida, samas on olemas alternatiivjalats väga soojaks või väga märjaks ilmaks (nagu Flensburgis nt), mil pole mõtet oma põhijalatseid läbi leotada vaid on mõttekam plätadega tatsuda. Signe otsustas sandaalide kasuks ja on seni igaks juhuks ka tenniseid seljas tassinud. Tõenäoliselt lähitulevikus aga hülgab need.
Igatahes.
Freiburg on tore. Armas väike vanalinn, mis pilgeni ratastavaid, õlletavaid, kohvitavaid, õppivaid ning jalutavaid tudengeid täis (ülikoolihoone on kohe vanalinna serval). Siin ongi ligi 200 000 elanikku, kellest 50 000 on tudengid. Vanalinna muudab omapäraseks see, et kõikjal jooksevad kahel pool sõiduteed, eraldades nii sõidutee kõnniteest, väikesed veekanalid, läbimõõduga u 30 cm ja sügavusega u 15 cm. Munakivist põhjaga, nagu tänavad isegi. Keili jutu kohaselt olla mitmeid teooriaid nende kanalite tekkepõhjuseks, üks nt seotud tulekahjudega. Meie mõtlesime, et ehk on pistmist ka nt prussakatõrjega või kanalisatsioonijäänukiga. Jumal teab. Ehk leiame esmaspäeval aega nt turismiinfos täpsemalt uurimas käia.
Reedel piirdusime tagasihoidliku vanalinnatuuri, poodlemise ja ülikooli ees murul päevitamise ning õlletamisega (läheduses punkarid kilkamas, neid on siin kah parasjagu). Poest leidsime hea ülikerge pisiseljakoti, millega kuskile ankurdudes hea vähemaid asju kaasas vedada. Lisaks nägime Petzli pealampe 44 euriga müügis - sama mudelit müüakse Eestis Matkaspordis ligi tonniga.
Vahepeal saime Keiliga kokku ja kuulsime, et õhtuks on kavandatud üks grilling. Sobis hästi. Kinno jõuame ehk esmaspäeval.
Kuid grillipaika jõudmiseks sunniti meid siiski trammi kasutama. Oi oleme nõrgad. Oi-oi. Istung toimus mõnusas vaikses rajoonis (kui lindude röökimine välja arvata) ühe elumaja tagahoovis. Sealsamas läheduses oli keset muruplatsi kuldne hobune, keda pidavat iga päev värvimas käidama st igaüks, kellel on tuju ja värvid, võib minna seda värvima - kirjuks, triibuliseks, lapiliseks, kuidas aga juhtub. Praegu oli ta siis üleni kuldne.
Istumine oli mõnus. Nagu me aru saime, tegeles meie võõrustaja söömakohtadele hinnangute andmisega ja kokata oskas ta küll. Liha oli ideaalne. Keili salat maasikate, oliivide ja kitsejuustuga lõi laineid. Lõpetuseks maiustasime grillitud shokolaadibanaanidega. Seda kõike muidugi ohtra õlle, veini ja jägermeistri juurde. Teemad kõikusid seinast seina aga omajagu sai erinevate stereotüüpide üle lõõbitud, kuna kohalolijad olid (ühe erandiga) tulnud erinevatest riikidest - Eesti, Türgi, Argentiina, Saksa - ning saanud eelarvamusi omal nahal tunda (kahtlustav suhtumine usa piiril, kus viimase ohutule süttimisest lahutas veel vaid eitav vastus küsimusele "Kas olete Pakistanis käinud?" (eelnevad tuled süttisid märksõnade peale "egiptus", "türklane", "elektroonika", "lennukipiloodikoolitus")). Meie siis üritasime täie auga oma vastutusrikast tagasihoidlike, kuid sügavate eestlaste mainet alal hoida. Vist mitte eriti tulemuslikult. Õhtu alguses lepiti küll kokku, et räägitakse inglise keeles, kuna Signe pole saksakeelses eneseväljenduses kuigi tugev, kuid õnneks nihkuti sujuvalt siiski saksa keelele ja Signe sai jälle keelepraktikat. Vahepalaks ilmutas end ka helendav lendav jaanimardikas, kes külaliste vahel meelalt flirtis: "Vaadake mind, vaadake mind- ma helendan!"
Õhtu lõpetuseks läksime Keili ja tema saatjaga kesklinna pubisse, kus sai tavalise liialdusena üks lisaõlu tehtud ja valju käraga võideldes suhtlemist üritatud. Lõpuks andsime alla, läksime õue ja mõne aja pärast ka koju.
Kokku sai lepitud, et hommikul helistab Keili sõber ja läheme lähedusse mägedesse matkama. Ahjaa, teda hämmastas, et eesti tähestikus pole Q-tähte ja et meil on talviti jääteed. Tahab ainuüksi sellepärast Eestisse tulla, et MEREL AUTOGA sõita :o)
No comments:
Post a Comment