Siil ärkas jälle enne seitset. Signe jäi uuesti magama. Werner ei teinud teist nägugi - nohises ja võpatas vaid vahetevahel. SS said oma sahmimised enne üheksat tehtud - söögid, joogid, hambapesud, pakkimised. Sadas. Kuna meil oli vaja kindlalt enne laupäeva Freiburgi saada, sest Keili pidi matkama minema, oli Siil hilise stardi pärast nats närvis (nagu ikka tähtaegade puhul). Sellepärast sai ju ka selle treti ajakava võimalikult avar võetud, et oleks vähem närveldamist.
Igatahes saime kümnest liikuma. Werner viis meid järgmisse autohofi (suured puhkekohad, iga 30 või 50 km järel kiirtee ääres), jätsime soojalt hüvasti. Hiljem turgatas, et oleks võinud kontakti võtta ja ehk hiljem Prantsusmaal trehvata. Damn.
Järgmisele autole saime üsna sivalt peale - tutika BMW roolis olnud keskealine naisterahvas (telefonijutu põhjal oletades mingi hotellijuht) tegi meile elusõitu, uus rekord: 180 km/h. Kuna tema oli teel Würzburgi ja meil oli kiirema kohalejõudmise pärast vaja Frankfurti läbiva autobahn nr 5 peale saada, hoidsime silmad punnis ja sihtisime optimaalset autohofi, kust sinna saada. Kahjuks osutus see kõige õigem suletuks ja olime sunnitud edasi sõitma, ning üritama järgmisest puhkekohast siiski viiendale saada. Tegime pisikese pausi, Siil sai oma kauaoodatud currywursti ära proovida ja Signe sõi saiakest. Võttis peale üks (vist) Gögglingeni oma siklile järgiminev mersujuht. Jälle ei õnnestunud meil õigele teeotsale saada, et viiendale pääseda. Hakkas tekkima tunne, et mingid jõud tahavad meid vägisi Ulmi suunata, kust oli viimane võimalus enam-vähem normaalselt Freiburgi e läände pöörata. Lõpuks võttis peale üks rõõmsameelne u meie vanune paarike, kes olid teel Shveitsi. Mõtlesime, et kas see oligi äkki saatuse vihje, peaksimegi ehk siis Shveitsi juba minema. Otsustasime siiski natuke vastu punnida ning Ulmist Freiburgi saada. Ulmis oli kell juba tööpäeva lõpus ja katoliku saksas olid pühad.
Otsisime tükk aega kaarti, et natukenegi orienteeruda ning õigele teeotsale saada. Hotellist saime ühe hädise kesklinna kaardi, millelt kõndisime üsna ruttu välja. Õnneks olime rongijaamas suuremat kaarti näinud ning oli mõningane aimdus õigest suunast. Tegime ühes bussipeatuses puhkepausi ja Siil ei tahtnud ka seda momenti raisku lasta ning kasutas seda hääletamiseks - kes ei soovi, see ei proovi. Ja no saimegi 5 minutiga autole, mis viskas meid tubli 40 km edasi, juht rõõmustas ka teatega, et täitsa õigel teel oleme. Järgmisena võttis peale ülientusiastlik ja rõõmsameelne nääpsuke, rätti mähitud tõmmunahaline neiu, uue volkswagen scirocoga, kes oli isegi mõne aasta eest sõbrannaga aasias ringireisinud. Eriti haardkoor. Kiitis ka heaks meie Stockholmis tekkinud idee ehk Berliini külastada. Pidavat tema nähtud (ja ta on palju näinud) linnadest üks energilisemaid ja kosmopoliitsemaid linnu olema. Meile räägiti Rootsis sealsetest ida-berliini mahajäetud hoonetest, kus on terved squatterite kommuunid, klubid ja teatrid. Välimuselt tavaline mahajäetud hoone, sees aga tõsine teater. Vinge.
Neiu ise läks meie reisujutust hullult õhinasse ja põlema ning kurtis, et ta ei saa oma mitmemiljonilisest Siemensi IT-projektist kuidagi enne esimest oktoobrit eemale aga peale seda pidi kindlalt trippima minema. Otsis meile head hääletuskohta, sõites oma sihtkohast jälle omajagu kaugemale. Hakkas juba ära sõitma, kui hüppas veel autost välja ning andis oma numbri juhuks, kui peaksime Münchenisse sattuma, et saaksime temaga ühendust võtta ja külla minna. Väga positiivne kogemus ja hakkasime juba aru saama, miks Saatus meid sellele provintsiteele tõi...
Järgmisena võttis peale keskealine opeli mahtuniversaaliga. Kuna senimaani olid eranditult kõik pealevõtjad kuulanud rokki, siis oli eriti tore vaheldus kuulata 50-ndate smoot jazzi, vaadata päikseloojangut ja kulgeda vaikselt mööda künkaid ja kurve. Kahjuks saime temaga samuti vaid 30 km edasi. Ja siis hakkas jamaks minema. Päike juba loojus, ilm hakkas pimedaks kiskuma aga Tutlingenis ei tahtnud keegi meid peale võtta, pidevalt sõitsid mingid kohalikud räuskavad ja nõmedad rullnokad mööda. Kaks korda pakuti võimalust 10 km edasi saada aga ütlesime ära. Lõpuks võttis üks mees peale, kes lubas 20 km ja head hääletuskohta, kus autobahnilt maha keeravad autod Freiburgi suunduvad. Ütles veel Signele, et ta peab tagaistmel olevate lastetoolide vahele istuma. Signe noogutas "Jajah" ning hiljem üle õla kiigates avastasin, et Signe istus rõõmust roosalt lastetoolis. Sai valesti aru noh. Hääletuskohas ei näkanud muffigi. Ühtegi autotki ei tulnud selle ärapöörde kohalt. Kõndisime mõnisada meetrit tagasi. Hämarik hakkas pimeduseks muutuma. Hakkasime riideid selga tõmbama, helkureid külge panema ja tuld vilgutama. Ikka läks jahedamaks. Panime just villasokke jalga, kui üks rekka, mida me isegi hääletada ei tihanud, kuna kahe reisija sõidutamine on neil trahvitav, seisma jäi, ja juht tahapoole meie suunas hõikas, et kuhu soovime. Suunda kuuldes ütles, et viskab meid vabalt ära. Signe puges taha "magamistuppa" (see oli tal üldse elu esimene rekkasõit) ja mina istusin ette. Terve sõit sai enamvähem stabiilselt vesteldud. Mees käib tavaliselt kuu aega sõidus ja puhkab kuu aega. Siis istub tema vend selle auto roolis, seni pikim sõit oli Ameerikas käik - 1,5 kuud, sellest 2,5 nädalat laeval. Vahel veab ka sellist kallist metalli, et terve tee sõidab politsei eskordi saatel - üks masin ees, teine taga. Rada vaba ja ainult vajuta pedaali. Hoolimata oma trahviohust tõi meid otse kesklinna, väljumine oli küll nagu terroristifilmis ala hõivamine: "Go, go, go!", et võmmid jaole ei satuks.
Hakkasime Keili asukohta otsima. Peale ühelt kohalikult tee küsimist ja mõningaid telefonikõnesid Keiliga õnnestus siiski vanalinna värav üles leida (kõhutunne vedaski meid juba sinnapoole), kus seisis endiselt harjumatult blondi peaga Keili, ratas käekõrval (kunagi rääkis, et ta kukub rattaga sõites ümber). Oh seda rõõmu, olime vahesadamasse jõudnud. Jalutasime läbi suvesumeda ja pimeda vanalinna ühikasse. Keili arvas et me tema tuppa kolmekesi ära ei mahu ja ta jätab oma toa meile ning läheb sõbra juurde nii kauaks ööbima, kui me tema külalislahkust tarvitame. Ta oli arvestanud meie vähemalt nädalase jäämisega. No vast nii hullult teda ei kiusa. Kusjuures meie arvates mahuksime siia ka kolmekesi edukalt ära. Eriti peale Levi pakutud varianti neljakesi tema kapptoas magada. Sahmisime oma asjad ära, õnnis dush võetud, pool pudelit rieslingut joodud, nektariinid kõhus ja uni silmas. Jess. Mõnus on vahelduseks "off-road" olla :o)
No comments:
Post a Comment