Täna hommikul koeraga jalutamas käies meenus taas kunagine unistus.
See oli vist umbes 8 aastat tagasi kui ma pea iga hommik Mustamäe Mustika keskuse ja kasvuhoonete vahelt unisena Laki tänava suunas vantsisin, ägasin mõttes varajase ärkamise üle, vahtisin jälestusega ringisagivaid kontorirotte, autosid, paistes sihverplaatidega alkašše ning päikesetõusu, ja unistasin vaiksest maahommikust, kus ma astun toast õue, murule, kohvitass ühes ja ajaleht teises käes, linnud laulavad, päike sirab, mutukad sumisevad, puud kohisevad.
Ja siin ma nüüd olen. Ligi kaks aastat juba.
Jess :o)
Muide, ka sel ajal, kui ma unistasin seda maa-unistust, oli mul käsil teises täitunud unistuses elamine, seljataha olid jäänud suvalised kassapidaja-checkini-koristaja-müügijuhi jms tühja nühkimise ametid ning käsil sisukam nühkimine – restaureerimine-tislerdamine.
Häda ongi vaid selles, et enamus aega ei püsi sul meeles, et tegelikult on su seis päris hea ning ikka sa soiud ja vingud ja tahad midagi enamat. "Progressile" tuleb see muidugi kasuks, aga sisemisele rahule mitte. Nii et vahel on hea meelde tuletada kui hea sul tegelikult on.
Khm. Ma ei teagi nüüd, mis ma selle postitusega öelda tahtsin. Vist oli vaja lihtsalt positiivsust jagada, sest korraks lõi hea tuju latva ja Six alles magab.
Jah.
