See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.

4. juuli, laupäev. Augustowi lähistel - Budzsisko (Leedu)-Uulu rist (Eesti)

Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.

3. juuli, reede. Czerski-Augustowi lähistel

Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.

2. juuli, neljapäev. Lübeck-Wismar-Rostock-Czerski (Poola)

Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.