Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.
No comments:
Post a Comment