Ärkame 0700 ja oleme üllatavalt hästi väljapuhanud. Öö otsa mürisenud lennukid ja autod väga ei häirinudki. Üritame tanklast süüa saada aga veel ei küpsetata. Hakkame seal hääletama. Tuhisetakse täie rauaga mööda. Tunni möödudes liigume edasi konkreetselt kiirteele viivale pealesõidule. Väsimus tuleb peale, poeme põõsasse, pikutame, näeme jäneseid ja sööme supi ja pudru segu. Kõnnime natuke tagasi kurvile ja asume uuesti hääletama. Saame autole, mille roolis laigulises vormis naisterahvas, kes räägib, et kiirteel ei tohi hääletada. Meie teada pole see aga kiirtee, vaid sellele pealesõit - ses osas oleme väga ettevaatlikud olnud ja märke jälginud. Suurte seletuste ja ing k purssimise peale paneb meid järgmises kiirteeäärses tanklas maha - jess, nüüd on juba rohkem lootust. Autost maha astudes silmab Siil meest, kes meie väljumist mõtlikult jälgib. Siil läks tanklapoodi, et jogurtivajadust rahuldada. Signe jõudis vaevu kanni toolile toetada, kui tuli seesama mees ja hakkas temaga pr keeles seletama, et kas meil on autot vaja. Inglise keeles jätkates küsis Signe, et kuhu mees sõidab ja andis talle kaardi pihku. Mees näitas, et Lillesse, mis on täpselt Amsterdami tee peal, jäädes 30 km Belgia piirist. Ok, let's do this! Saime autole. Aga kunagi keegi eriti keelt ei osanud, siis vaikisime enamusaja.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.
No comments:
Post a Comment