Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:
Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)
Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.
Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.
Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.
Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?
(Õhtul jätkan)
Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(
Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.
Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)
