Hakatuseks grammatikat: sina, kes sa käisid siin "siili liikumis viisi" otsimas – viimased kaks sõna moodustavad liitsõna. Vabal ajal liigume pooldiagonaalis külg ees, tiira-taara. Loodetavasti saab järgmine otsija siit vajaliku vastuse.
Möm.
Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/
Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.
Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.
Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".
Jaa.
Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.
Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.
Laupäev.
Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.
Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.
30. nov, teisip
Pühapäeval käisime parlamendihoone ees kuuse ehtimisel. Kellegi teisega küll koos seda plaani ei haudunud, aga sattusime kuidagi üheaegselt teiste siinsete elanikega ses suunas astuma, nii et kõrvalt võis paista nagu lasteaiarühm linnas jalutamas: kõik kõndisid ilusti kolonnis paaris ja mõned hoidsid ka korralikult käest kinni.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Täielik uisunälg tuli. Ei tea, kas jõuame uurida, kus siin laenutada saab. Igatahes järve pind oli ii-dee-aal-nee. Ühtlane ja sile, mitte mingeid üles kohrutunud või pragunenud allikakohti ega lume pealesadamisest tekkinud krobedust. Uhh.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Täielik uisunälg tuli. Ei tea, kas jõuame uurida, kus siin laenutada saab. Igatahes järve pind oli ii-dee-aal-nee. Ühtlane ja sile, mitte mingeid üles kohrutunud või pragunenud allikakohti ega lume pealesadamisest tekkinud krobedust. Uhh.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
Subscribe to:
Posts (Atom)