Siil jälle kuuest ärkvel. Kuna tema puusadel polster puudub, siis hakkavad need kõval pinnal külitades valutama. Lahkusime metsast jälle aeda ületades. Siil ronis üle ja muretses oma munade pärast ning avastas teisele poole jõudes, et kohe kõrval olev värav käib lahti. Signe väljus viisakalt värava kaudu.
Trampisime siis kesklinna poole, et tsiviliseeritud inimeste kombel kohvikus frühstückitada, leidsimegi koha. 1 tartar liha ja sibulaga leib+ saiake + kohv + kakao = 5 EUR. Käisime veel peldikus ja pesime sakslaste ehmatuseks seal hambaid. Ja nüüd, kus kõhud täis, olemegi plindris - mis saab edasi? Kuhu minna? Seni oli vaid siht Rootsist Saksa jõuda - lihtne. Nüüd on aga terve Euroopa valla. Signe saatis sõnumi Helinale ja Siil Keilile - ootame vastuseid...
Tillasime kolmeni raamatukogus ja ootasime asjatult vastuseid. Jalutasime ka linnas. Flensburg on väga muhe mereäärne piirilinn küngaste, parkide ja rohelusega. Inimesed sõbralikud ja abivalmid (tuldi kohe abi pakkuma, kui nähti meid nõutute nägudega rampsi otsimas). Olid ka mõned venelased ja sihvkad. Sitta umbes sama palju kui Kopenhaagenis. Lõpuks otsustasime lihtsalt lõunasse hääletada.
Umbkaudu võtsime sihi kiirteega 7 ühinevale 200-le. Olime 45 min hääletanud ning otsustasime paremat kohta otsida. Meie senisest seisukohast 500 m kaugusele jõudes keeras meile pisike Fiat ette, mille juht ütles, et oli meid juba enne näinud aga ei jõudnud siis veel tee serva keerata, nii et tegi uue ringi ja tuli tagasi. Istusime peale. Küsisime tema sihtkohta. Flensburg. Imestuse peale vastas, et ta viskab meid kiirtee puhkekohta (rastplatz) ära. Ta ise oli kavandanud kunagi Vespa motorolleri ja järelkäruga Lissaboni sõita aga mootor läks p-sse.
Sõidutas meid hullumeelse kiirusega (spidomeeter oli põhjas, 160 km/h vms) ülikitsastel kiirtee lõikudel 60 km sinna puhkekohta. Tal olla aega küll - puhkus ju.
Puhkekohas oli vahelduseks jälle päike, tuul ja daam puudliga.
Võtsime sisse positsiooni väljasõidukohas. Foorumites soovitati küll käia mööda puhkekohta ringi ja inimestelt nende sihtkohta küsida ja end autole kaubelda, kuid meie viisakate ja mitte niivõrd avalate eestlastena leidsime, et meie variant on vähem pealetükkiv ja jätab autojuhile võimaluse valida.
Kaks korda pakuti sõitu Kieli (mõnikend kilti itta). Lõpuks tuli suure Mersu ja karavaniga norrakas, kes seletas oma pehme ing keelega, et sõidab Leipzigi, hiljem Prantsusmaale. Võtsime võimalusest kinni. Werner oli suur rokisõber (28a), kes käib pidevalt festivalidel, leiab seal sõpru (ühed neist olidki teda Leipzigis ootamas) ja oli ka nüüd prantsuse festivalile minemas. Tal oli sõber kah muidu kaasas olnud, aga varasem luumurru koht oli valutama hakanud ja sõber lendas Norra tagasi. Werneril oli aga gps üles lennanud ja meie olime teretulnud abilised, kes kahepeale kaarti lugesid. Esimese teeotsa magasime siiski maha. Meile oli see kasulik, kuna vahepeal oli Keililt sõnum tulnud ja meil oli tema juurde mööda seitsmendat autobahni lihtsam sõita. Werner hakkas ära väsima, sest oli hommikust peale Kop-st sõitnud. Otsustasime järgmises peatuskohas ööbida. Werner pakkus oma karavanis öömaja. Võtsime heal meelel pakkumise vastu, kuna ilm oli kahtlane ja taevas pilves. Peatuskoht (sips enne Göttingeni) oli vinge - vaade metsade ja põldudega kaetud küngastele ja orgudele. Tegime karavanis jutu kõrvale mõned Werneri pakutud õlled ja lasime silma(d) looja.
No comments:
Post a Comment