Hiina filmi vaatasime ära, Signel oli omajagu äratundmisrõõmu – ta nüüd oskabki siis vist hiina keelt. Vorbib õhtuti kah Siili kõrval tähemärke (sinogramme), mida lihtrahvas kipub hieroglüüfideks kutsuma, mida need aga ei ole, hieroglüüfid on piltkirjad. Siil vaatab kõrvalt ja peab nentima, et see kõik on talle segane nagu... noh, hiina keel. Selle eest teeb Siil vahet hiina, korea ja jaapani keelel. Hah.
Puhkus jätkub. Reedel võttis Siil end kokku ja sibas migratsiooniametisse. Kontor oli värskendavalt inimtühi, vaid üks ametnik ja üks "klient" pakkusid mööblile seltsi. Nojah, reede pärastlõuna kell 15.00 pole suuremat liiklust oodatagi. Ootuspäraselt ei osatud ka Siilile miskit asjalikku öelda, sest vastutavaid isikuid ei saadud enam kätte. Kõik koju kadunud. Et külastage meid jälle.
Nädalavahetus oli selline nagu ilmateade lubas – vihmane ja udune, üksikute selgushetkedega. Selline ilm väga välistegevusele ei õhutanud ja piirdusimegi poes ning raamatukogus käimisega. Üks õhtu käisime ka Airwavesi rahvast kaemas, aga kell oli veel liiga 21.00, seega väga suurt möllu polnud. Paaris kohvikus siiski juba esineti ja need kohad olid ka rahvast puupüsti täis.
Ühiselurõõme saime eelmisel nädalal kah mekkida. Ühel ööl tegid mõned peolt naasnud "nalja", tassides alumise korruse ühisruumist laua, tehispuu ning tänavalt teedeehitajate liiklustsuunavad helkurkoonused meie koridori. Lisaks loobiti mandlilaastud laiali.
Paar päeva hiljem hakkas pühapäeva hommikul kell kümme, kui kõik festivalilt tulnud alles magasid, rumeenia poiss koridoris räuskama "fucking polish bitch", vahepeal naeris oma plikalikku naeru ja siis laamendas edasi. Hiljem leidsime jälle koridorist igasugu sodi, lisaks oli poola poisi uks salli abil vastasoleva ukse külge seotud, nii et seda ei saanud seestpoolt avada. Ei teagi, kas läksid tülli või oli see mingi huumor. Igatahes oma toa ust ei söanda lukust lahti jätta, mine tea, millal keegi sisse kakerdab ja tüli norima kukub.
Eilasel kaubaretkel leidsime taas ühe keelepärli – oksepuljong.
Inglise keeles on "ox" härg, eks "okse" ole siin siis sama loom. Aga no pisike huumor ikkagi.
(pildil Slovakkia, Lomnica, mmm...)
Signe käis hommikul koolis, kuid lõunaks tuli koju. Sai köögis mehhiklase Omariga rääkida. Omar on välimuselt ligi kolmkümmend, teeb siin majandusmagistrit, Mehhikos on naine ja lapsed ootamas, vanim laps 8-aastane. Lisaks õppimisele käib siinses Mehhiko söögikohas täiskohaga nõusid pesemas. Kui sinna tööd otsis, siis valetas, et tal on eelnev töökogemus. Palka saab 20 000 EEK. Kavatseb oma pere kah siia tuua just sellel kaalutlusel, et siin on turvaline. Siin saab lapse rahumeeli üksi kooli saata, Mehhikos ei tuleks see kõne allagi. Kahetoalise korteri üür oleks 10 000. Ta kaalus ka Kanadasse minekut, samuti turvalisusest lähtudes, aga seal olla juba niigi päris palju mehhiklasi, seega jättis selle varuvariandiks. Imelik ikka, kuidas riigiti see kuritegevus nii erinev on...
Hakkavad siin endalgi kohati "ebapatriootlikud" mõtted mõlkuma. Eesti loodus tõmbab endiselt, aga siit eemalt me ühiskondlikku ulgumist ja hammaste kiristamist jälgides kipub viimane seda esimest varjutama. Mis ei tähenda, et me tagasi ei tuleks. Ja inimlikku nõmedust jagub kõikjale, ka siia.
Nõmedusest rääkides: Siil läks täna hommikul taas uurima, mis ta staatus nüüd Islandil siis on, kas on juba tagaotsitav-väljasaadetav, või lubatakse detsembrini jääda. Bürokraatia näitas hambaid – ametnik sahmis veidi ringi ja tuli tollesama blanketiga, mille Siil enam kui kaks kuud tagasi täitis, tagasi. Taheti eelmise Eesti elupaiga TÄPSET aadressi. Kui Siil augustis ametniku valvsa silma all pabereid täitis ja üle küsis, kas on tänavanime ja postikoodi vaja, siis vastati, et piisab linnast. Kuna viimane ametlik üürikorteri aadress oli meil veebruaris kasutuses, siis ei olnud Siilil see loomulikult meeles. Signe mobiil oli ummistunud võrgus ja arvuti jäi seekord loomulikult koju, seega polnud muud võimalust, kui ametnikule lehvitada ja lubada peagi tagasi tulla, kirudes 20 minutit koju lipata, Signega konsulteerrida, veebis surfata ning märja seljaga tagasi migratsiooniametisse silgata. Aadress kirjas, e-maili aadress kah ning lubadus taskus, et homme antakse teada. No näis. Senist kogemust usaldades ei julge hästi uskuda, et juba homme (või üldse millalgi) mingi vastus meilile tuleks. Niikuinii peab ise kohale minema.
Reisimisest: soomlane planeerib järgmine nädalavahetus autotrippi, aga nende autol on vaid üks koht vaba. Samas itaallased tahavad liustiku laguuni minna ning neil on kaks vaba kohta. Autorendihind oleks 250 EEK nina, pluss bensiin. Ahvatlev pakkumine, aga me ütlesime esialgu ära – proovime, ehk saame tolle autojagamise veebi kaudu soodsamalt, ilma rendirahata.
Ja võibolla proovime üldse homme hääletamist jälle.
No comments:
Post a Comment