Igatahes sama päev sellega me tegeleda ei viitsinud vaid käisime sivalt Bonusest läbi, võtsime söögid, tulime tagasi võõrastemajja, sõime, pakkisime ja kütsime hääletama. Eelnevalt üritasime netist ka vastavasisulist infot leida. Konkreetset hääletuspunkti soovitust leida ei õnnestunud. Arvamused siinkandis hääletamise lihtsuse kohta lahknesid, mõned väitsid, et maru lihtne, üks ajakirjanik aga, kelle artikkel ka muus osas maru negatiivne oli, rääkis, et hääletamise lihtsus Islandil on mingi müüt, mida raamatud vahutavad ja mida uskuvad turistid siis ka siin hääletajaid peale võtavad. Oma kogemuse põhjal võime nüüd kinnitada, et meil igatahes kulges hääletamine lihtsalt ning peale võttis keskmiselt iga kolmas auto, mis meist möödus. Ja väljamaalane oli neist vaid üks. Hah!
Igatahes saime kaunis kähku minema. Aga... Sobivasse hääletuskohta jõudmine võttis omajagu aega. Tatsusime vist ligi 5 km, enne kui leidsime pasliku bensujaama. Sealt edasi läks nagu lepase reega. Järgmine autojuht pani meid juba Hafniri viivale teeotsale maha. Hafniri minevas autos oli Islandi Ülikoolis islandi keelt õppiv naine, kes vabandas tagaistet tühjaks loopides, et ta ei kasuta auto tagumist osa eriti sageli, ja tema Londonist saabunud võluvat briti inglise keelt täristav sõbranna. Hafniris panime jälle jalad maha, vaatasime põletuseks kokku kuhjatud prügihunniku juures nukrailmelise islandi hobusega korraks tõtt ja asusime Hafnabergi (häälda Habnamerg) poole astuma, kus lootsime lunne ja vaalu näha. Ei silmanud ühte ega teist. Tegelikult oli meil isegi raskusi matkaraja alguse leidmisega. Lõpuks murdsime lihtsalt toorelt üle (vist?) laavatuhase kivivälja ookeani poole. Ennäe imet, leidsimegi raja ja ranna ning tormide poolt kõrgele kaldapealsele kantud palgid, kummikud ja võrgupallid. Viimaseid oli kohati nii palju, et jätsid installatsiooni mulje. Puhkuskohas Hafnabergi neeme tipus tuulutasime varbaid ja jälgisime tükk aega sukelduvate lindude pikeerimist.
Liikusime pisut edasi, et nüüd siis põhjalikult vaalade ja lunnide vaatlemisega tegelema hakata. Asjatult. See eest olid muud vaated võimsad – ookeanilained, kaljukoopad, looduslikud kivisillad ja maismaal laiutavad laavaväljad.
Plaan oli mööda matkarada jätkates jõuda ka ühe meid peale võtnud juhi soovitatud Sandvíkuri mustale rannale, kus Clint Eastwood oma "Flags of our fathers" filminud oli. Probleem oli selles, et matkarada liitus mingi kõrvalise autoteega, mis hakkas sisemaale suunda võtma, aga meie kaardiarvestuste kohaselt ei oleks see seda tegema pidanud. Otsustasime siis uuesti ookeani suunas murda. Jälle üle kiviväljade ja liiva. Väsisime ära ja tulime diagonaalis tagasi. Teed mööda jätkates jõudsime... musta randa.
Jälgisime seal mõnda aega päikeseloojangut ja siis otsisime teed randa ümbritsevate hiidpokude vahel, et enne pimenemist võimalikult kaugele jõuda ja homseks lühem maa astuda jätta.
Käigupealt otsisime ka järgnevaks päevaks mõned puutükid valmis, et hommikul ube soojendada.
Kell oli kümme, hakkas juba hämarduma ja olime mõlemad ka üsna läbi, seega valisime tee kõrval ühe paljudest tardunud laavamassiivide vahele tekkinud liivaaukudest ja lõime telgi püsti. Tuul oli võrdlemisi tugev ja liiv vaiadele teab mis toekat pinda ei pakkunud, aga lootsime, et ehk püsib vari siiski püsti ja pugesime magamiskottidesse. 10 minutiga olime mõlemad kustunud.
No comments:
Post a Comment