Kuna mõned kurdavad (juba jälle), et postitused on pikad, siis teen seekord lühidalt.
Nali!
Kui ei jäksa siis ärge lugege. Lihtne.
21. august toimus Reykjavikis (väidetavalt) suurim pidupäev üldse – Kultuuriöö. Ei teagi, miks seda ööks nimetatakse, kuna tegevus käib hommikust õhtuni. Tegevuskava on tihe ja igalepoole, kuhu tahaks jõuda, ei jõuagi. Ürituste kava ei olnud kah kõige paremat ülevaadet tagav ja kuna meil on orienteerumispuue, siis jäigi paari kohta minemata, kuna olemasolevalt kaardilt ei suutnud me sihtpunkti lihtsalt üles leida.
Hommikul kablutasime igatahes käbedalt Islandi riiklikku muuseumi, kus toimus tasuta giidiga ekskursioon. Andis üsna hea pildi toimunust. Näiteks (suvalises järjekorras) – Teise maailmasõja algul okupeerisid Briti väed neutraalse Islandi (hiljem võtsid ameeriklased üle, külma sõja ajaks rajasid nad baasid, mis nüüd hiljuti hüljati – seetõttu on Keflavikis suurim töötus riigis ja sõjaväebaasides säherdune reostus, mille kõrvaldamiseks võib kuluda miljardeid); kuna vanasti olid islandlaste pastlad valmistatud haprast kalanahast, siis mõõdeti vahemaid pasteldes (nt kolm paari pastlaid); esimestel Islandi krutsifiksidel polnud longuspäist kannatavat Kristust vaid oli uhkelt ja sirgelt seisev Jeesus; algsetest puukirikutest pole ühtegi säilinud, sest siinsed tuuled puhusid need lihtsalt ümber – nüüd võib nende kirikute tükke leida suvalistest ehitistest (küün, maja, kuur) kuna puitu on siin vähe ja kõike kasutatakse uuesti; (see killuke meenus raamatust loetust – Island oli viikingite saabudes arvatavasti u 40% ulatuses metsadega kaetud, aga siis toodi lambad ja... aga noh, nüüd üritatakse uuesti metsastada. Erodeeruva pinnase kinnihoidmiseks toodi USAst üks vastupidav taim... mis aga on nii elujõuline, et lämmatab levides kõik teised taimed ning on samas kibe, nii et ka lambad seda ei söö. Oh inimesed...); minevikus pidid naised hullumoodi käsitööd vorpima, üks sokipaar päevas, lapsed pidid nädalas ühe paari tegema, see oli kalaõli (millega põletati Euroopas tänavalampe) kõrval üks põhilisi ekspordiartikleid. Ühe naise kolme kuu töö eest sai osta lehma; 18. ja 19. sajandil oli väga ebatavaline, kui keegi terve oma elu ühes kohas veetis, ikka üritati paremale järjele ja jõukamasse tallu saada, rännati palju ringi ja sellepärast islandi keeles dialektid praktiliselt puuduvad (viimasel sajandil paikseks jäänute tõttu on midagi siiski tekkinud, üks meid hääletamisel pealevõtnu räägis, et põhjas pidavat k-d tugevamalt hääldatama kui lõunas)... Jne
Üritasime ka kultuuri-tuuril osaleda, aga sinna kuhjus nii palju rahvast, et säänse massiga liituda ja üksteise varvastel talluda polnud mingit isu, seega jalutasime lihtsalt mööda Reykjaviki peatänavat edasi-tagasi, peatusime siin ja seal, sõime vahvleid, kuulasime muusikat, külastasime näitusi ning lihtsalt olime. Korra käisime ka pargis pikutamas. Siin on see tuul ikka kole jahe, aga niikui kuskile nurga taha saad, on päike rammestavalt soe. Noja seal pargis oligi üks selline tuulevaikne nurk. Lesisime murul ja tukkusime pärast salati, kuivatatud kala ja küpsiste söömist.
Hiljem jälle liikvele minnes kuulasime ühe nurga peal eesti koori – neid on selleks nädalavahetuseks tulnud u 100 inimese jagu. Ootamatult tore oli eestikeelset laulu kuulda. Tõenäoliselt on talvehakuks emakeele kuulmine suvalises kohas veelgi rõõmustavam kogemus.
Ja üks Islandi flöödiorkestri etteaste järveäärses restoranis oli eriti kõrvu liigutav. Esitati Terry Riley 1964. aasta flöödipala "In C". Uskumatult hea.
Lootsime õhtupoole kuulata ka Gröönima reggae't, aga riiklikku kunstigaleriisse jõudes selgus, et nad ei olnud Gröönimaalt Islandile jõudnud. Tormi tõttu vms. Suuuur pettumus. Aga see-eest saime päeval Nikita sünnipäeval kuulata Islandi dubstepi ja hiphopi. Viimane meenutas ikka täiega Soome räppi :o) Hea oli.
Vahepeal käisime ka võõrastemajas riidevarusid täiendamas. Möödaminnes astusime ühest galeriist läbi, kus oli mingi näituse avamine, võtsime topsikesed veiniga ja kütsime edasi.
Ürituse raames toimus ka performance nimega "Pants off". Me küll perfoormanssi ei näind, aga siin-seal linnapeal kõnniteeserva jäetud pükse ja kingi küll. Kõhe oli kujutleda neid vaeseid püksata hingi ringi lippamas.
Lisariidekihtide võrra soojematena pöördusime linna tagasi ja kuulasime veel paari kontserti. Üritasime ka edutult ühte esinemiskohta leida. Seekord islandi reggae kuulamiseks. Tulemusteta.
Lõpuks oli kell kümme ja ilutulestikuni veel tund jäänud. Käisime uuesti kodus riideid juurde kahmamas (no tõesti külm tuul oli) ja läksime mereäärse majamuuseumi man. Esialgu oli seal üks fotograaf. Kümme minutit hiljem juba kümme inimest ja veel hiljem oli neid veel rohkem. Olime kogemata popi vaatluskoha peale sattunud.
Ilutulestiku alguseks kobisime sellest massist pisut eemale st otse kaldapealsele ja kohe läks ka show lahti. Masu või mitte, aga etendus oli esinduslik.
Poole tunni pärast järgnevat põlevate parvede projekti ei suutnud me siiski tervislikel kaalutlustel ära oodata. Ikkagi oli liiga külm. Ilmselgelt olime Islandi tuult alahinnanud. Kobisime koju magama.
Oli hea päev.
No comments:
Post a Comment