Algus

Et millal siis keegi juba midagi kirjutab? On siis Norras pudrumäed ja piimajõed? Hakkame siis algusest pihta.

Norra olla kallis, eks? Seega pakkisime kaasa võimalikult palju kodumaalt soetatud tavaari. Lennujaamas oli Signe kohver täpselt lubatud kaalus – 23 kg, Siilil 21,... (oleks saanud veel maha jäetud kondentspiima, kiirhelbed ja 4 karpi sprotte kuskile sisse suruda, aga eks ta on nagu on). Tallinna Lennujaamas jõudsime välja vaadata, et vist saame Norras maabudes lennujaamast Trondheimi bussiga ja bussipeatusest edasi meie majutuskohta ca 2,5 km. Köömes – mis ta siis on, pool tundi astumist?

Saabudes oli ilm ootamatult suvine – päike lõõskas, tuult ei mitte. Esimene kontakt norrakatega oli muhe keskealine bussijuht. Tuli ja täristas Signega kohe Norra keeles midagi ja laadis kohvri sujuvalt pagasiruumi. Sõitu alustades tutvustas end viisakalt, hõiskas bussipeatuste nimetusi ja seal lähedal olevaid hotelle, et võimalikud turistid välja jagaks, kui oma hotellile lähenevad. Kuna me ei olnud nüüd päris täpselt oma peatust meelde jätnud, siis sõitsimegi umbes, sest no kus sa siis midagi küsima hakkad, bussijuht täitsa võõras inimene ju. Vaatasime, et kogu bussirahvas on peatustes maha tilkunud, et äkki peaks ka varsti minema. Bussijuht laduski veel erinevaid hotellinimesid ja lõpuks, kui ütles mingi Student... , läksime maha. Siili GPS näitas majutusse 2,4 km, peatusega joppas. Võtsime üleriided seljast ja hakkasime astuma – Siilil 9 kg õlakott + 21 kg seljakott, Signel 8 kg seljakott + 23 kg ratastega kohver. Saime vist 100 m astuda kui algas tõus.

Jaa, millegi pärast ei osanud selle peale tullagi, et Norra ja fjordidemaa, et miks seal peaks kilometraaži koos mingite mägedega arvestama, kaardi pealt paistis, et sihtpunkt asub sealsamas ju. Igastahes selle esimese mäe peal tegime 2 pausi – hingeldasime ja ägasime, päike ei tahtnud ka kuidagi pilve taha minna, tuult ei tundnud üldse. Oleksime võinud juba selle esimese mäe otsas T-särgist higi välja väänata. Aga ega me mingid nõrgad ole – ikka edasi, sest no tubli 200 m on ju teekonnast läbitud!

Mõni aeg sai isegi peaagu horisontaalis liikuda, kuni algas jälle vertikaal. Ehk siis teekond jätkus ägades, hingeldades ja higistades. Võis ette kujutada meist mööduvate tervisesportlaste või oma koduõues askeldavate kohalike mõttemullikesi: „Faking tudengitest turistid, ega meil siin jah bussid ja taksod üldse ei liigu.“

Kui kohale jõudsime, pulsi normi ja pildi mustadest täppidest selgeks saime, avastasime, et möödunud oli umbes 2 tundi. Selline esimene matk siis kohe alustuseks.

Nüüd, kus oleme siin juba 4 päeva linna- ja maastikumatkasid teinud, hakkab juba tekkima väike võhm. Piimhape lihastes lahustuma ja hingeldamine vähenema. Hakka või ronimisest mõnu tundma ja noh ilu saab ka valust võitu.