Enne seda patseerisime ka linnas ringi, Siil leidis jälle raamatukogu laualt ühe kirjandusklassika, mille seljakotti toppimisest ta hoiduda ei suutnud, ning seejärel juba konkreetsemalt kooli poole liikudes otsisime ka üksiti Kadri soovitatud kasutatud riiete poe üles, kus isegi oli üks Islandi kampsun, aga see oli kapuutsita ja väike. Aga asjalik pood sellegipoolest, hinnad üsna Eesti tasemel, sealjuures valik tunduvalt asjalikum. Eestis otsi second hand kauplustest "normaalseid" rõivaid tikutulega taga. Ja ikkagi ei leia.
Aga filmist. Film oli selline:
Üsna raske oli seisukohta võtta. John Woo, keda seni teadsime üsna lääneliku joonega ja kergestiseeditava sisuga filmide poolest, on seekord maha saanud monumentaalse teosega, kus ta üritab ühepalju sügavuti minna nii sõja, poliitika, sõpruse, armastuse, muusika kui varsasünnitusega. Umbes pool filmi oli kaunis nauditava rütmi ja sisuga, teine pool aga... ma ei teagi, kas üritas režissöör kõigest väest kunsti teha või oli see osa lihtsalt niivõrd "Hiina", et meie lääne ajud ei jõudnud temaga sammu pidada. Igatahes kohati oli toimuvat raske, isegi piinlik (võitlusstseenid, kummalised lahingustrateegiad jms) jälgida.
Saalist väljudes oli üldmulje kokkuvõtvalt selline – vaadata võib, ja mõned osad on ülihead, aga "peab nägema" see kindlasti pole.
Ja Skype'i vestlussessioon Vetla kambaga oli tore. Nüüd jääb veel loota, et Jõgeva rahvas omapoolse mikri kah korralikult häälestaks ning edukalt ühendust võtaks. Käega lüüa, et "küll te varsti tulete tagasi, ja polegi Skype'i vaja" pole mõtet, sest pilla-palla mööda Eestit laiali oleme ju ikkagi ning arvatavasti kaome millalgi taas laia ilma peale. Nii et tehke oma skaipilihastele trenni.
Over 'nd out.
No comments:
Post a Comment