Võtsime põhisihiks Snæfellsnesi poolsaare, mis asub Reykjavíkist üle lahe 120 km kaugusel. Täpsemalt lootsime jõuda Snaefellsjökulli (Lumesajuliustiku) mäele ja rahvusparki. Sellele piirkonnale omistatakse kole maagilisi ja ravivaid mõjusid ning mõned peavad seda tulnukate kohtumispaigaks. Lisaks on see inspireerinud Jules Verne'i kirjutama raamatut "Reis maakera südamesse".
Samas ei olnud me sellele sihile ka liiga fikseerunud. Nagu ikka. Nii on lihtsalt stressivabam. Ja pidime meeles pidama, et tegemist on pühapäevaga, seega on enamik liiklejaid tõenäoliselt pigem Reykjavíki suundumas, mitte vastupidi. Aga ootama ei pidanud me üldse. Esimene maastur peatus esimesel minutil, nii et Siil, kes parasjagu tuulekat selga tõmmates käekellaga varrukasse takerdunud oli, sattus paanikasse ja totakalt rapsima kukkus. Vana Pajero roolis oli paks keskealine mees, kõrval vähem paks keskealine naine. Naine pakkus meile kohe kuivatatud kala, millest ka kogu auto lehkas.



Kaua ei pidanudki ootama, peagi peatus teepervel logu Toyota. Ees istusid kaks neiut – belglane ja austerlane. Õpivad Baula läheduses ülikoolis. Kuna nende ühikas on niivõrd kõrvalises kohas, on ühikal oma auto, mis mõeldud poes käimiseks. Nemad aga olid sellega hiljuti Islandile ringi peale teinud. Reserveerisid selle kaheks päevaks kavaga ühes kohas käia, aga kuna jõudsid vaatamisväärsuse plaanitust varem ära vaadata, siis otsustasid spontaanselt sõitu jätkata ja tegidki 44 tunni (ühe tunni magamisega) ära. Võtsid ka siis ühe hääletaja peale, kes oli nii islandi kui taani kodakondsusega, tüdruk Taanis ootamas, tema mööda maailma rändamas ja kavatseb järgmiseks Gröönimaale aastakeseks minna. Huvitav fakt sellest hääletajast oli veel see, et ta arvas end päkapikkude ja trollide hääli kuulvat ning tema tüdruk pidavat neid elukaid lausa nägema. Noh, Islandil see enam imestama ei pane. Normaalne.
Neiud viskasid meid taas põhimaanteele, "ringiteele", tankla juurde. Tankla juures oli liiklust küll, aga sõiduga ei tahtnud näkata. Kõndisime mööda teed pisut edasi, lootuses paremat kohta leida, sealjuures unustamata ka käigu pealt hääletada. Saimegi maasturile, mille naisjuht meid Borgarnesi visata lubas. Tuttav koht, seal peatusime ka viimati põhja pool käies. Juht rääkis, et hooajal pidi hääletajaid Islandil päris palju näha olema, praegu on üliharuldased, kuna tegelikult peaks põmst talv olema.
Nägime jälle tee ääres küngast päkapiku- ja haldjate majadega.
Borgarnesist paistis paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Snaefellsjökulli valendav mäetipp kätte. Borgarnesi telklas väike lõunapaus, jalutuskäik teise asula serva, kohaliku Bonuse külastus ja edasi hääletama. Viie minutiga saime maasturile, millega sõitev vanapaar pidi Akranesi minema. Seega saime taaskord tunneli otsale, kust meid varem Reykholti viidi.
Ei kulunud ka siin palju aega, varsti peatus Volvo maastur, ees islandlastest mees ja naine, taga turvatoolis tõmmunahaline iPodi näppiv plikatirts. Äkki adopteeritud? :P
Ja üsna sündmustevaeselt jõudsimegi hämarikuks linna tagasi. Jõudsime veel enne linna naasmist lahe kohal vinget päikeseloojangut imetleda ja Esja kohale kogunevaid pilvi jälgida.
Punkt.
No comments:
Post a Comment