16. august

Öösel viskas pisut sadu jälle. Puulehtedelt telgile tilkuv vesi häiris und. Ja kõva küljealune. Ja pidevalt auku libisemine.
Kuuest olime igatahes üleval. Signe vajus uuesti ära, Siil luges Islandi raamatut. Kaheksast läksime süüa tegema. Kohvid, supid, värgid. Valdav enamus kaastelkijatest on sakslased, mõned prantslased sekka. Aa, ja lisaks tasuta toidule saab ühest riiulist tasuta priimuse gaasiballoone ja muid kütuseid. Mõned olid sinna jätnud ka kummikud, sandaalid, saapad, autopistikuga keedukannu ja ühe isetäituva madratsi.
Pärast hommikusööki tegime pealiskaudselt tutvust kesklinnaga. Põmst on mõned eelarvamused juba külili lükatud. Nt pelgas Siil hirmsasti, et siin on täiesti lage ja puid on püsti vaid mõned üksikud põõsa mõõtu raod. Tegelikult on aga Reykjavik nagu täitsa tavaline Euroopa linn. Lihtsalt kõrghoonestust pole eriti ja rohelust on küllaga. Parke kah. Vaatasime üle kesklinna betoonist kiriku ja laheda raekoja ning järve, kus talviti uisutatakse. Päikest oli parajalt ja eile pea täielikult pilves olnud Esja mägi oli täies hiilguses nähtav.
Kesklinnas mugisime natuke rämpstoitu ja jälgisime, kuidas kaldal asuvast uusehitisest tossu tõusis ning tuletõrje ringi sahmis.
Patseerisime telklasse tagasi, sõime veel miskit ja räntsatasime unele. Jet lag?
Uinaku ajal viskas jälle nats sadet aga üles tõustes oli taevas enamvähem sõbraliku ilmega. Otsustasime liikvele minna ja botaanika-aia üle kaeda. Sujuvalt kujunes lühikesest aiatuurist pikemat sorti jalutuskäik, kui ka ühe neemega tutvumas käisime. Neem kubises junnidest, mis meenutasid pelleteid, millega Klement oma priimust kütab. Siit need tulevadki!
Löntsisime vaikselt telgi juurde tagasi, tegime õhtusöögi, pakkisime telgi kokku ja läksime mere... vabandust... ookeani äärde päikseloojangut vaatama. Loojus päris edukalt. Üksiti suutsime usinate eestlastena lisaks esteetilise orgasmi nautimisele telgi põhja ära kuivatada, Jäägerit tinistada ja Islandi külastussihtpunktide nimekirja koostada. Millaski kümnepaiku tuli märguanne Mariannelt, et võime ta juurde minna. Läksimegi.

Siinsete hiidmaasturite kõrval on päris naljakas meie mõistes tõsiseid maastureid näha – nagu mingid mänguasjad.
Foorid tahavad harjumist – roheline ülekäigutuli ei hakka lõppfaasis hoiatavalt plinkima vaid kustub lihtsalt ära ja süttib punane.
Jätkuvalt jagub ka rõõmu öömajaga sahmimisel – Signe kirjutas tegelasele, kes neid kohapeal manageerib, et ehk saaks ikkagi meie toa varem kätte. See siis vastas, et tal pole meile määratud toa numbergi teada, see tähendab, et asjapulk, kellele Signe varem kirjutas ja kinnitust palus, et meie tuba on ikkagi olemas ja kes seepeale vastas "Tänan kirja eest ja kõike head", pole infot meie kohta võõrastemaja tegelasele edastanud. Nii põnev, nii põnev.