http://www.estoniancu.com/ETCU_Est/Eesti_keeles/indexEst.htm
http://loghomelinks.com/rest1.htm
Tahtsin küsida, et
kes see käib siin järjekindlalt siili varbaid otsimas?
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Hääletamine
Eile oli esimene pikem jalutuskäik sildiga. Ei saanud enne 7 kilomeetrit sildist hoolimata peale. Siis aga võttis naaberküla lihaveiste mahekasvatajast perenaine peale. Mees õppis Tartus ajaloolaseks, naine lasteaednikuks ja siis hakkasid talu pidama.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Driim-kam-tru
Täna hommikul koeraga jalutamas käies meenus taas kunagine unistus.
See oli vist umbes 8 aastat tagasi kui ma pea iga hommik Mustamäe Mustika keskuse ja kasvuhoonete vahelt unisena Laki tänava suunas vantsisin, ägasin mõttes varajase ärkamise üle, vahtisin jälestusega ringisagivaid kontorirotte, autosid, paistes sihverplaatidega alkašše ning päikesetõusu, ja unistasin vaiksest maahommikust, kus ma astun toast õue, murule, kohvitass ühes ja ajaleht teises käes, linnud laulavad, päike sirab, mutukad sumisevad, puud kohisevad.
Ja siin ma nüüd olen. Ligi kaks aastat juba.
Jess :o)
Muide, ka sel ajal, kui ma unistasin seda maa-unistust, oli mul käsil teises täitunud unistuses elamine, seljataha olid jäänud suvalised kassapidaja-checkini-koristaja-müügijuhi jms tühja nühkimise ametid ning käsil sisukam nühkimine – restaureerimine-tislerdamine.
Häda ongi vaid selles, et enamus aega ei püsi sul meeles, et tegelikult on su seis päris hea ning ikka sa soiud ja vingud ja tahad midagi enamat. "Progressile" tuleb see muidugi kasuks, aga sisemisele rahule mitte. Nii et vahel on hea meelde tuletada kui hea sul tegelikult on.
Khm. Ma ei teagi nüüd, mis ma selle postitusega öelda tahtsin. Vist oli vaja lihtsalt positiivsust jagada, sest korraks lõi hea tuju latva ja Six alles magab.
Jah.
See oli vist umbes 8 aastat tagasi kui ma pea iga hommik Mustamäe Mustika keskuse ja kasvuhoonete vahelt unisena Laki tänava suunas vantsisin, ägasin mõttes varajase ärkamise üle, vahtisin jälestusega ringisagivaid kontorirotte, autosid, paistes sihverplaatidega alkašše ning päikesetõusu, ja unistasin vaiksest maahommikust, kus ma astun toast õue, murule, kohvitass ühes ja ajaleht teises käes, linnud laulavad, päike sirab, mutukad sumisevad, puud kohisevad.
Ja siin ma nüüd olen. Ligi kaks aastat juba.
Jess :o)
Muide, ka sel ajal, kui ma unistasin seda maa-unistust, oli mul käsil teises täitunud unistuses elamine, seljataha olid jäänud suvalised kassapidaja-checkini-koristaja-müügijuhi jms tühja nühkimise ametid ning käsil sisukam nühkimine – restaureerimine-tislerdamine.
Häda ongi vaid selles, et enamus aega ei püsi sul meeles, et tegelikult on su seis päris hea ning ikka sa soiud ja vingud ja tahad midagi enamat. "Progressile" tuleb see muidugi kasuks, aga sisemisele rahule mitte. Nii et vahel on hea meelde tuletada kui hea sul tegelikult on.
Khm. Ma ei teagi nüüd, mis ma selle postitusega öelda tahtsin. Vist oli vaja lihtsalt positiivsust jagada, sest korraks lõi hea tuju latva ja Six alles magab.
Jah.
Mai esimene nädal
Siil käis lauaga Levis. Või Levil. Emb-kumb.
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.
Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:
Järgmine päev oli juba nutusem, gondel ja lõunanõlv läksid kinni.
Meie terrass:
Levi esimene nõlv, vaatega Levi külale:
Siin kukkus Ahto end eelviimasel päeval vigaseks. Arvas küll, et läheb järgmine päev veel mäele, aga ei. Tegime Jungeliga temale kargu ja ta siis liipas sellega nagu mereröövel ringi.
Minna või mitte?
Üks peesitab väljas päikesepaistes ja vaatab arvutist päeval mäel tehtut üle, teised kiikavad köögiaknast üle õla. Argipäev:
Seekordne lauareis oli üldse mitmes mõttes eelnevatest erinev. Varemalt sai lausa sportlikult mäel käidud, hommikul vara, mõnikord juba enne seitset hotellist lahkutud. See aasta aga jõudsin ühel päeval hoopis üheks ja ühel päeval ei läinud üldse. Tõsi küll, see viimane olukord tekkis siis, kui pea päev läbi vihma sadas, siis jäid teised majakaaslased kah koju ja päev sisustati erinevate joomadega. Ringo üritas absindiga tulepurskamist teha. Ahtole sai kark tehtud. Sisukas päev oli.
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.
Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.
Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:
Meie terrass:
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.
Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:
Kuidas absint ei süttinud:
Ja grillisime pea iga päev. Mägedel olid grillimökid, soetasime eelneval õhtul vorstid valmis ja siis käisime seal mökis lõkendamas ja kõrvetamas. Ühe korra jätsime leevad-vorstid ka järgmiseks päevaks sinna. Järgmine päev olid aga hiired pooled leevad pintsli pistnu. Kusjuures vorsti polnud isegi proovitud mitte. Mis see vorstide kohta ütleb?
Ja hiired ise olid sellised rammusad. Hamstrilaadse kehaehitusega. Paar korda sai neid ka ringivudimas nähtud.
Ja Šoguni sain selle nädalaga läbi loetud. Soovitan.
Jätkuvalt suuskadest
Sain mõned nädalad tagasi oma Ohotnikid kätte.
Sidemetega oli natuke jama, Andrei oli unustanud need tuua, õnneks saatis nädal hiljem järgi.
Esimene mure oli tõrv. Ehituspoodides on tõrvavalik täitsa olemas, mul oli sellest isegi probleem: millist võtta, millist jätta? Võtsin kõige labasema putlis männitõrva, hind 6 eurot.
Ajasin karjaköögis pliidi kuumaks, panin konservikarbiga tõrva sooja, sättisin leeklambi valmis ja hakkasin tõrvama. Soovitatud oli kolm korda vähemalt tõrvata, ma sain ühe korra tõrvatud ja vahepeal õues lambiga sisselastud, kui teise korra poole peal lamp jupsima kukkus. Düüs arvatavasti umbes. Mulle leeklamp täiesti tundmatu masinavärk, väga surkida kah ei tihanud, kippus niigi kohati kahemeetriseid tulelonte välja sülgama. Jätsin siis pooleli.
Järgmisel nädalal sain töökojast fööni laenatud ja tõrvamine võis jätkuda. Ega seal enam palju teha polnudki, suusad olid tõrvast juba kahe korraga nii küllastunud, et ole vaid mees ja kuumuta ning hõõru liigne tõrv maha jälle.
Tehtud.
Siis jäid veel jalgealused kummist "tallad" ja sidemed külge panna. Taldadega kah jälle totakas vene värk, õpetust pole, kuidas neid kõige parem puidule kinnitada.
Lõpuks otsustasin Momendi kasuks, eks kui hakkab lahti loksuma, siis võib miskit tummisemat välja mõelda. Sidusin sidemed külge ja valmis ta oli. Oodata kah ei mallanud, kohe samal õhtul käisime ja tegime Sixiga esimese tiiru maja lähedal aasal ära.
Six vajus u 10 cm sisse, mina ligi 2 cm. Tähendab, kannavad küll. Kell oli juba pime, nii et pikemat tiiru teha ei tahtnud. Pildil on võrdlusmoment näha.
Täna pärastlõunal läksime suuremale tuurile, üksiti võtsime kitsedele kapstad ühes. Pikalt siin miskit leelotada pole – need suusad sobivad rohkem laugele maastikule ja pehmele lumele. Tänase väikse miinusega oli koorik juba kandev ja Six ei vajunud grammigi rohkem sisse kui mina, samas oli mul ebaühtlasel metsaalusel koorikul kohati libisema kippuvat laia suuska üsna tülikas kontrollida, sest jalas on nad võrdlemisi lopelt (kand annab kaunis laialt külgedel liikuda) ning laiad ja üsna pehmed st läbipainduvad on nad kah.
Paaris kohas tegid ehmatavat raksuvat häält. Samas suhtusin fatalistlikult – kui ka lähevad pooleks, siis saan tuhandekroonise õppetunni. Ei läinud pooleks. Aga jah, säänse lumega pole nendega eriti metsa ronida mõtet.
Kusjuures libisesid kah täiesti rahuldavalt. Eile õhtul määrisin suvalise küünlaga, täna tõmbasin konkreetse määrde peale. Tekkis täitsa huvi, kuidas, kurat, neid suuski laskumistel juhitakse. Sahka nendega naljalt ei pane, sest, nagu öeldud, selleks on nad liiga lõdvalt fikseeritud. Võib-olla kõva harjutamisega saab kiiremal libisemisel siiski ka kontrollida. Või, nojah, puuderlumes saab nendega vist isegi kantida. Kui veel ninades olevatest aukudest nöörid läbi pista ja sealt juhtida. Nagu see ju vanasti olevat käinud.
Seega esmamulje veel eriti objektiivne pole, kuna nende suuskade jaoks mõeldud oludes neid veel testida ei saanud.
Aga retk läks edukalt, ojja ei vajunudki, kuigi võimalust oleks iseenesest olnud. Kitsejälgi kah ei näinud, jänese omi aga küll. Ühed olid nii gigantsed, et tekkis kahtlus, kas ikka on jänesega tegemist. Sammumuster oli nagu jänese, aga jälje suurus... pigem ilvese vms oma. Mutantjänes.
Lõpuks jõudsime taas sihile välja ning silmasime kauguses kahte täppi. Mõne aja pärast kasvasid täpid junnideks. Siis oli selge, et Raul ja Joosep tulevad kah kodupoole. Ootasime järgi. Joosep jõudis loomulikult varem, too pildil nähaolev kärbsemust sihi lõpus on Raul. Tegelikult ta niii väike ei ole.
Jätkub...
Lisa, jaanuar 2012:
Tuli tali, sai lõpuks jälle suusad välja aetud. Lisaks võin märkida nii palju, et alguses ehmatavalt kõlanud raksatusi rohkem pole kostunud, kuid see häda on ikka, et jalad kipuvad sideme ninaosas olevast aasast liiga kaugele läbi libisema, nii et tavaliselt on pärast 10-minutist sõitu pool jalga aasast läbi ning tald toetub vaid pooles ulatuses selle toetuseks mõeldud kummilatakale. Hiljuti tegin aasale mõned augud juurde ja tõmbasin selle koomale – parem jalg jäi nüüd pidama ja edasi ei libisenud, aga kuna vasak jalg on sips kitsam, siis see, raip, libiseb ikka kaugemale kui vaja. Täna võtan ja tõmban vasaku sideme veel rohkem koomale.
Täna ilmus ka Maalehe artikkel (tegelikult küll ühe matkaettevõtte postitus), kus võrreldi matkasuuski ja räätsasid. Punkt oli selles, et paadunud matkajad kippuvat suuski eelistama, aga tegelikult olevat ka räätsad väga head. Mina nõustun artikliga vaid selles ulatuses, et räätsad on head tihnikus (ja ka järskudel tõusudel). Muus osas jäi artikkel lahjaks, kuna silmas peeti vaid tavalaiusega (5-6 cm) matkasuuski, mitte nt 14 cm (mis mul on) või koguni 16 cm (mis on samuti saadaval) suuski. Samuti räägiti ainult trossklambritest, mis lõhkuvat saapaid, mitte nahk-kinnitustest (nagu mul) või uuematest lumelauaklambri sarnastest kinnitustest. Samas jäeti mainimata, et kui hakkad räätsasid soetama, siis on jälle häda – sa pead üsna täpselt teadma, kas kavatsed räätsadega rohkem metsas, soos või lagendikel käia, on sul vaja räätsasid, mis võimaldavad jäiseks tuisanud-külmunud nõlvu ületada ja kas sa tahad nendega ka suvel soos ukerdada. Aga mis siis saab, kui tahan igalpool käia? Siis pean kõik kaks-kolm varianti soetama VÕI hästi kalli versiooni ostma. Nii et nii kaua kui mõistliku hinnaga (alla 100 euro) mõistlikke räätsasid ei pakuta või kuni ma neid ise valmistada ei viitsi, nühin rahumeeli oma laiade laudadega edasi või kahlan niisama kubemeni lumes.
Ah, vot, nii palju oli artiklist kasu, et sain veel ühe versiooni suuskade ninas olevate aukude kohta. Ühe variandi kohaselt kasutatakse neid nööride kinnitamiseks ja tüürimiseks, aga antud artikli autor olla kuulnud, et Siberi kütid sikutavad sealt läbipistetud nööride abil hoopis lumekoorikust läbi vajunud suuski välja. Peaks järgi proovima.
Ja kuna just täna küsiti mult suusatõrva kohta, siis olgu ka see laiemale üldsusele näha, et kui keegi hädas on ja kuskilt poest pudelit sildiga "Suusatõrv" ei leia:
Toimib mul väga hästi ja arvatavasti ma sel talvel suuski uuesti tõrvata ei viitsigi, kuigi üldiselt soovitatakse seda iga aasta teha.
Sidemetega oli natuke jama, Andrei oli unustanud need tuua, õnneks saatis nädal hiljem järgi.
Esimene mure oli tõrv. Ehituspoodides on tõrvavalik täitsa olemas, mul oli sellest isegi probleem: millist võtta, millist jätta? Võtsin kõige labasema putlis männitõrva, hind 6 eurot.
Ajasin karjaköögis pliidi kuumaks, panin konservikarbiga tõrva sooja, sättisin leeklambi valmis ja hakkasin tõrvama. Soovitatud oli kolm korda vähemalt tõrvata, ma sain ühe korra tõrvatud ja vahepeal õues lambiga sisselastud, kui teise korra poole peal lamp jupsima kukkus. Düüs arvatavasti umbes. Mulle leeklamp täiesti tundmatu masinavärk, väga surkida kah ei tihanud, kippus niigi kohati kahemeetriseid tulelonte välja sülgama. Jätsin siis pooleli.
Järgmisel nädalal sain töökojast fööni laenatud ja tõrvamine võis jätkuda. Ega seal enam palju teha polnudki, suusad olid tõrvast juba kahe korraga nii küllastunud, et ole vaid mees ja kuumuta ning hõõru liigne tõrv maha jälle.
Tehtud.
Siis jäid veel jalgealused kummist "tallad" ja sidemed külge panna. Taldadega kah jälle totakas vene värk, õpetust pole, kuidas neid kõige parem puidule kinnitada.
Lõpuks otsustasin Momendi kasuks, eks kui hakkab lahti loksuma, siis võib miskit tummisemat välja mõelda. Sidusin sidemed külge ja valmis ta oli. Oodata kah ei mallanud, kohe samal õhtul käisime ja tegime Sixiga esimese tiiru maja lähedal aasal ära.
Six vajus u 10 cm sisse, mina ligi 2 cm. Tähendab, kannavad küll. Kell oli juba pime, nii et pikemat tiiru teha ei tahtnud. Pildil on võrdlusmoment näha.
Täna pärastlõunal läksime suuremale tuurile, üksiti võtsime kitsedele kapstad ühes. Pikalt siin miskit leelotada pole – need suusad sobivad rohkem laugele maastikule ja pehmele lumele. Tänase väikse miinusega oli koorik juba kandev ja Six ei vajunud grammigi rohkem sisse kui mina, samas oli mul ebaühtlasel metsaalusel koorikul kohati libisema kippuvat laia suuska üsna tülikas kontrollida, sest jalas on nad võrdlemisi lopelt (kand annab kaunis laialt külgedel liikuda) ning laiad ja üsna pehmed st läbipainduvad on nad kah.
Paaris kohas tegid ehmatavat raksuvat häält. Samas suhtusin fatalistlikult – kui ka lähevad pooleks, siis saan tuhandekroonise õppetunni. Ei läinud pooleks. Aga jah, säänse lumega pole nendega eriti metsa ronida mõtet.
Kusjuures libisesid kah täiesti rahuldavalt. Eile õhtul määrisin suvalise küünlaga, täna tõmbasin konkreetse määrde peale. Tekkis täitsa huvi, kuidas, kurat, neid suuski laskumistel juhitakse. Sahka nendega naljalt ei pane, sest, nagu öeldud, selleks on nad liiga lõdvalt fikseeritud. Võib-olla kõva harjutamisega saab kiiremal libisemisel siiski ka kontrollida. Või, nojah, puuderlumes saab nendega vist isegi kantida. Kui veel ninades olevatest aukudest nöörid läbi pista ja sealt juhtida. Nagu see ju vanasti olevat käinud.
Seega esmamulje veel eriti objektiivne pole, kuna nende suuskade jaoks mõeldud oludes neid veel testida ei saanud.
Aga retk läks edukalt, ojja ei vajunudki, kuigi võimalust oleks iseenesest olnud. Kitsejälgi kah ei näinud, jänese omi aga küll. Ühed olid nii gigantsed, et tekkis kahtlus, kas ikka on jänesega tegemist. Sammumuster oli nagu jänese, aga jälje suurus... pigem ilvese vms oma. Mutantjänes.
Lõpuks jõudsime taas sihile välja ning silmasime kauguses kahte täppi. Mõne aja pärast kasvasid täpid junnideks. Siis oli selge, et Raul ja Joosep tulevad kah kodupoole. Ootasime järgi. Joosep jõudis loomulikult varem, too pildil nähaolev kärbsemust sihi lõpus on Raul. Tegelikult ta niii väike ei ole.
Jätkub...
Lisa, jaanuar 2012:
Tuli tali, sai lõpuks jälle suusad välja aetud. Lisaks võin märkida nii palju, et alguses ehmatavalt kõlanud raksatusi rohkem pole kostunud, kuid see häda on ikka, et jalad kipuvad sideme ninaosas olevast aasast liiga kaugele läbi libisema, nii et tavaliselt on pärast 10-minutist sõitu pool jalga aasast läbi ning tald toetub vaid pooles ulatuses selle toetuseks mõeldud kummilatakale. Hiljuti tegin aasale mõned augud juurde ja tõmbasin selle koomale – parem jalg jäi nüüd pidama ja edasi ei libisenud, aga kuna vasak jalg on sips kitsam, siis see, raip, libiseb ikka kaugemale kui vaja. Täna võtan ja tõmban vasaku sideme veel rohkem koomale.
Täna ilmus ka Maalehe artikkel (tegelikult küll ühe matkaettevõtte postitus), kus võrreldi matkasuuski ja räätsasid. Punkt oli selles, et paadunud matkajad kippuvat suuski eelistama, aga tegelikult olevat ka räätsad väga head. Mina nõustun artikliga vaid selles ulatuses, et räätsad on head tihnikus (ja ka järskudel tõusudel). Muus osas jäi artikkel lahjaks, kuna silmas peeti vaid tavalaiusega (5-6 cm) matkasuuski, mitte nt 14 cm (mis mul on) või koguni 16 cm (mis on samuti saadaval) suuski. Samuti räägiti ainult trossklambritest, mis lõhkuvat saapaid, mitte nahk-kinnitustest (nagu mul) või uuematest lumelauaklambri sarnastest kinnitustest. Samas jäeti mainimata, et kui hakkad räätsasid soetama, siis on jälle häda – sa pead üsna täpselt teadma, kas kavatsed räätsadega rohkem metsas, soos või lagendikel käia, on sul vaja räätsasid, mis võimaldavad jäiseks tuisanud-külmunud nõlvu ületada ja kas sa tahad nendega ka suvel soos ukerdada. Aga mis siis saab, kui tahan igalpool käia? Siis pean kõik kaks-kolm varianti soetama VÕI hästi kalli versiooni ostma. Nii et nii kaua kui mõistliku hinnaga (alla 100 euro) mõistlikke räätsasid ei pakuta või kuni ma neid ise valmistada ei viitsi, nühin rahumeeli oma laiade laudadega edasi või kahlan niisama kubemeni lumes.
Ah, vot, nii palju oli artiklist kasu, et sain veel ühe versiooni suuskade ninas olevate aukude kohta. Ühe variandi kohaselt kasutatakse neid nööride kinnitamiseks ja tüürimiseks, aga antud artikli autor olla kuulnud, et Siberi kütid sikutavad sealt läbipistetud nööride abil hoopis lumekoorikust läbi vajunud suuski välja. Peaks järgi proovima.
Ja kuna just täna küsiti mult suusatõrva kohta, siis olgu ka see laiemale üldsusele näha, et kui keegi hädas on ja kuskilt poest pudelit sildiga "Suusatõrv" ei leia:
Toimib mul väga hästi ja arvatavasti ma sel talvel suuski uuesti tõrvata ei viitsigi, kuigi üldiselt soovitatakse seda iga aasta teha.
Puusuusad, matkasuusad, jahisuusad
Vaatasin statistikast, et lühikese aja vältel on mõned siin mitu korda neid suuski otsimas käinud.
Olles ise sama häda käes vaevelnud ja kõikjal vaid passiivset osavõtmatust mu mure suhtes kohanud, pean vajalikuks empaatiat ilmutada ja teid aidata.
Vaadake Venemaa poole. Охотничьи / лесные лыжи ja muud sellised otsisõnad on abiks.
Mina valisin oma konkreetsed mudelid välja saidilt: http://skitent.ru/internet-magazin?mode=folder&folder_id=2116203
Korra uurisin ka sealt saatmise võimalust, aga esialgu ei hakanud krediitkaardiga (mida mul pole) ja Vene postiga (mida ma ei usalda) jamama vaid lasin suusad ära tuua ühel mehel, kes vastavat teenust ühel sõdurifoorumil pakkus.
Suusad sain kenasti 45 (u 700 EEK) euroga kätte, sidemed peaks järgmisel nädalal u 15 euro eest kohale tulema. Senikaua tuulan majapidamises ringi ja otsin tõrva, millega suusapõhjad üle tõmmata.
No umbes sellised näevad välja:
Kvaliteedi osas väga kommenteerida ei oska, sest see on mu teadlikus elus esimene kord puusuuskadega kokku puutuda. Vene värgi puhul on ju ikka väike eelarvamus. Pealtvaadates tunduvad ok-d, laiust on korralikult (15 cm) ja pikkust kah (165 cm).
Isegi väike paine on sees, nii et ideeliselt peaks vist olema võimalik nendele ka keskossa pidamist määrida.
Lähitulevikus võin üritada Sixi vennalt fotokat laenata ja mõned kodused pildid kah teha.
Suusa arvustus tuleb siis, kui suusad tõrvatud ja kohevam lumi, mis murdmaasuuska ei talu, maha on tulnud.
Loodetavasti oli kellelgi sellest jutust abi :o)
Olles ise sama häda käes vaevelnud ja kõikjal vaid passiivset osavõtmatust mu mure suhtes kohanud, pean vajalikuks empaatiat ilmutada ja teid aidata.
Vaadake Venemaa poole. Охотничьи / лесные лыжи ja muud sellised otsisõnad on abiks.
Mina valisin oma konkreetsed mudelid välja saidilt: http://skitent.ru/internet-magazin?mode=folder&folder_id=2116203
Korra uurisin ka sealt saatmise võimalust, aga esialgu ei hakanud krediitkaardiga (mida mul pole) ja Vene postiga (mida ma ei usalda) jamama vaid lasin suusad ära tuua ühel mehel, kes vastavat teenust ühel sõdurifoorumil pakkus.
Suusad sain kenasti 45 (u 700 EEK) euroga kätte, sidemed peaks järgmisel nädalal u 15 euro eest kohale tulema. Senikaua tuulan majapidamises ringi ja otsin tõrva, millega suusapõhjad üle tõmmata.
No umbes sellised näevad välja:
Kvaliteedi osas väga kommenteerida ei oska, sest see on mu teadlikus elus esimene kord puusuuskadega kokku puutuda. Vene värgi puhul on ju ikka väike eelarvamus. Pealtvaadates tunduvad ok-d, laiust on korralikult (15 cm) ja pikkust kah (165 cm).
Isegi väike paine on sees, nii et ideeliselt peaks vist olema võimalik nendele ka keskossa pidamist määrida.
Lähitulevikus võin üritada Sixi vennalt fotokat laenata ja mõned kodused pildid kah teha.
Suusa arvustus tuleb siis, kui suusad tõrvatud ja kohevam lumi, mis murdmaasuuska ei talu, maha on tulnud.
Loodetavasti oli kellelgi sellest jutust abi :o)
8.-9. jaan, suusamatk
Eelmise nädala alguses ütles Indrek1, et tuleb metsa minna. Nõustusin. Nädal otsa sai plaani hautud, marsruut paika pandud, osalejate arv selgitatud (5) ja autoplaane sätitud. Põhiplaneerimise teostas Indrek2, mina keskendusin varustuse valimisele ja kelgu katsetamisele: käisime Signega neljapäeval metsas kitsedele vihtasid ja õunu viimas, suusad all ja kelk sabas.
Samas oli sulaeelne ootuspärane tuul oodatust tugevam, metsas toimus korralik puude õõtsumine, lumelasude vabanemine, lokaalsed purgaad ja oksalangused. Sellest johtuvalt ei tihanud me siiski päris metsa tungidagi, piirdusime kraami metsaservale riputamisega. Kelk tundus enamvähem toimivat. Põhihirm oli seotud laskumiste ja selle käigus kelgu selga sõitmisega, aga põhiprobleemiks osutusid hoopis tõusud, milledest isegi väikseimate juures muutus kelk parajaks piduriks. Sellegipoolest leidsin, et pigem punnitan need paar tõusu, kui et tassin kogu kremplit seljas, vajudes seetõttu rohkem lumme ning higistades selja märjaks.
Sixil oli reedel pidulik paberisaamine ja õhtul Kristiga, kes jagas sama saatust, korraldatud suurem istung.
Seetõttu ei olnud ma laupäeva hommikul kõige krõbedam kuklike, aga seda enam võisin loota, et õhtul metsas mekib uni hea. Toppisin igatahes kell seitse paki pelmeene sisse ja läksin Kaubamaja kõrvale Indrek1-e ootama. Autosõit toimus sündmustevaeselt, eile õhtul langenud kümmekond sentimeetrit lund ei osutunud eriliseks probleemiks, tegime kiire läbisõidupeatuse kodus, võtsime eelnevalt pakitud koti-kelgu-suusad kaasa ja kütsime Kõrvemaa matkakeskusse. Parkimistasu 2 eurot.
Üllatuslikult olime esimesed. Õnneks ei jäänud teisedki eriti hiljaks, startisime plaanitust vaid tund hiljem. Stardile eelnevalt tegin veel viimase kelgutesti ja loobusin sellest siiski – too kippus seljakoti tekitatud kõrgema raskuskeskme abil koheva lumega kurvides jõudsalt uppi minema. Kellelgi kahjuks matkasuuski polnud, mina olin niipalju matkaks varustust kohandanud, et läksin riskile ning võtsin eelnevalt järele proovimata Sixi Visu suusad, mis sips lühemad, veidi laiemad ja pidamismustriga. Teistel mustrit polnud, määrisid lihtsalt pidamist.
Ilmaga oli vedanud, kartsin varem, et lubatud sula algab juba laupäeval, aga esialgu nautisime päikest ja mõnusaid miinuskraade.
Esimesed kilomeetrid olid ka kogu retke tõsisemaks proovikiviks: siht oli otsast-otsani täis langenud puid. Täielik dežavuu, kodumetsas radu tehes oleme juba käega löönud raja sissesaagimisest ning ronime pidevalt üle ja ümber puude. Teised loobusid kohati koguni suuskadest, aga ma põlgasin kubemeni lumes sumpamise siiski ära ning ületasin puud ikkagi suuskadel.
Meist veidi varem olid startinud räätsamehed, kellele me pärast sihi läbimist metsateel ka järele jõudsime. Soovisime hingetutele meestele jõudu ja sahisesime rõõmsalt edasi. Tee oli kaunis korralikult sissetallatud, lumikatteks vaid mõneteistsentimeetrine vaip.
Olime vaevalt Kõrvemaa suusaradadelt kõrvale pööranud, kui meist möödus seitsmesaaniline konvoi. Rõõmustasime, et nüüd on kõva pind ettetambitud ja meil jääb rajategemisvaeva vähemaks. Rõõm oli siiski ennatlik, sest mõnesaja meetri läbimisel mätsis kõigil üks või teine suusk lume kinni. Kõige tüütum oli see laskumisel, kus paraja hoo pealt tundus nagu tõmbaks üks suusk justkui järsult käsipidurit. Häda oli selles, et saanidel kogunes kuhugile (tõenäoliselt sooja mootori juurde) lumeklomp, mis sealt hiljem jälle eraldus ja meie suuski varitsema jäi. Tegime siis regulaarselt suusakaapimispeatusi.
Laudadel olid korralikud platvormid all. Lõpuks hülgasime saanijälje ja tegime selle kõrvale oma raja.
Millalgi 2-e paiku turgatas, et võiks nüüd väikse sööma kah teha, ega me siia sporti tegema tulnud. Mina olin sinnamaani endiselt oma pelmeenide jõul sõitnud. Linnas jäi mu proviandivarumine kah fantaasiavaeseks (lihakonserv ja šokolaad), aga teistel oli varusid see eest topelt, mida lahkelt jagati, seega kujunes lõuna oodatust mitmekesisemaks.
Indrekul ilmnesid klambriprobleemid - saabas ei tahtnud irduda. Pärast ei tahtnud jällegi hästi klammerduda.
Edasi läks jälle nagu lepse reega – ma kipun matkadel ära unustama, kui hästi väikseimgi paus energiat annab. Millalgi jõudsime parklasse, kust edasi ühtegi sõiduteed ei viinud, oli vaid imaginaarne matkarada. Algas tõsisem sumpamine. Õnneks sealt Paukjärveni väga palju maad ei olnud, kõigest mõned kilomeetrid.
Paukjärve ääres vaatasime läänekalda lõkkeplatsi, mida pidasime siiski kesiseks ja otsustasime põhiplatsile, põhjakaldale minna. Proovisin oma kaasavõetud labidaga järgi, kas järvejääle, lume alla on vesi tulnud. Oli küll, aga ümber järve siiski minna ei viitsinud, seega esialgu suustasin ja hetk hiljem kõndisin suuskadega üle järve, korralikud lumeplatvormid taas laudade all. Paar korda vajus jalg ka ülemisest jääkihist läbi, aga sellest tõsisema probleemi kujunemist aitas vältida tempo tõstmine.
Läbisime esimese päeva marsruudi üllatavalt kiiresti, keskmiseks liikumistempoks kujunes 5,6 km/h, tõenäoliselt tänu mitte liiga lumme mattunud teedel tehtud laskumiste arvel.
Kunagisse skautide, hilisemasse pinoneerilaagrisse maasse süvendatud lõkkeplats ei soosinud lõkke tegemist: tuli ei tahtnud kuidagi vedu võtta ja kippus pidevalt suitsema ning kustuma. Lõpuks turgutas Elerin seda siiski piisavalt, et leek muutus jõuliseks, saime paja tulele ja asju kuivatama hakata. Matkasaapad oli lisaks mulle vaid Elerin kaasa võtnud. Teised müttasid märgade suusasaabastega ringi. Indrek2-l kulus saabaste kuivatamisele umbes 6 tundi.
Söögiks oli makaronisupp, joogiks tee ja kuumutatud õunamahl, muusikaks tõusvas tuules metsa kohin, lumemätaste mütsatused, murduvate okste ragin ja parmupill.
Magamisvarjuks kohandasin "puukuuri": kolmnurkse, kahe viilseinaga katusealuse, mille kaks lahtist otsa said telkmantliga tuulekaitseks varjatud. Keegi hea hing oli juba ennetavalt põranda kuuseokstega katnud. Liigse lume loopisin välja, oksad sopsutasin kohevaks ja valmis.
Indrek1 mõtles samuti ümber oma esialgse kava osas ööbida istumiskatusealuse laual , sest tuul aina kasvas, puude ümberkukkumise ja murdumise oht oli reaalne ning tolle katusealuse konstruktsioon oli natuke vähem julgust sisendav kui "kuuri" oma.
Indrek2 ja tema kaaslane ei lasknud end aga heidutada ning pugesid telki.
Olin arvestanud, et ärkan tavapäraselt vara, 7 või nii, aga tegelikult pugesin kotist välja alles 9. Väga sügavalt ma siiski maganud ei olnud, sest öösel läkski sulaks ja niiskus puges magamiskotti, muutes olemise kohe tunduvalt jahedamaks. Järv oli udus, naabrite telk endiselt alles, vaid üks väiksem oks oli peale langenud. Lumemütsatused olid veelgi sagenenud ja ümbritsev mets tugevamas tuules juba kaunis rahutu. Kuna õhtul olime mõned puud valmis saaginud, need süte kohale grillrestile jätnud ja pappkastiga katnud, oli hommikune tuletegemine juba natuke lihtsam. Seekord raskendas leegitsemist tuul, mis keeldus jonnakalt ühest suunast puhkumast ning väänas lõkkesuitsule enne selle
lagendikule lükkamist vähemalt kolm keerdu sisse.
Kohmitsesime, pakkisime, jõime kohvi-teed, sõime ja määrisime suuski kuni 11-ni välja. Niipalju siis 9 startimisest, kell kolm lõpetamisest ja varakult koju sauna jõudmisest :o)
Nüüd oli minu kord rada teha. Esialgu saime veel eilseid jälgi kasutada. Nüüd oli suuskade pidamine isegi kehvem kui eile, Indrek2 tegi pausi ja üritas teibiga pidamist parandada. Jussi järvede poole suunda võttes sain sahkamist pisut leevendada vanu räätsajälgi järgides, hiljem juba seajälge ajades.
Saime jälle puudest üle ja ümber ronida. Elerin kukkus korra seisupealt ümber ja lõhkus natuke oma klambrit. Õnneks sai ta siiski suuskadel jätkata. Sigadele lisaks sahmasid metsas ka põder, kits, rebane ja arvatavasti kährik ringi. Jussi järvede vahelisel sürreaalsel, kunagi segipommitatud ja põletatud küngastel ja lagendikel polnud enam mingeid radu.
Ühe künka tippu tõustes silmasin mõnesaja meetri kaugusel askeldavaid inimesi. Räätsamatkajad, arvasin. Enne kui nendeni jõudsime, kõndisid nad taas läände. Nende askelduskohta jõudes nägime jäljerida, mis tuli läänest, peatus matkaradade suunaviida juures, ja naases taas läände. Maha jätsid nad endast sellise taiese:
Indrek2 näitas oma orienteerumisvõimeid ja trumpas Indrek1-e GPS-gi üle.
Juhendas meid üpris täpselt üle küngasmaastiku kuhugile metsaserva mingile väiksele teeotsale. Tee küll liikumist lihtsamaks ei teinud, vastupidi, kohati on metsas liikumine lihtsam, sest seal pole puudel nii palju ruumi ümber kukkuda ja lisaks suruvad seal puudelt allalangevad lumemassid kukkudes koheva lume kokku, mistõttu ei vaju suusataja seal nii palju läbi kui teel oleval lumel.
Kilomeeter või paar enne suuskade kindlamale matkarajale asetamist, umbes pool marsruuti läbinuna sai minu võhm otsa ja Indrek1 võttis üle. Avastasin, et sulailmaga on kõige taga veelgi parem sõita kui miinuskraadidega – teiste sissesõidetud rada on tunduvalt kandvam ja libedam. Anna ainult keppidele valu ja vaata et eesolijatele kannale ei sõida.
Lõpuks, Venemäe läheduses, jõudsime ka Kõrvemaa suusaradadele. Keskuseni jäi ligi 5 kilomeetrit. Udu aina tihenes, langenud puid polnud veel kõiki jõutud ära koristada.
Ühes kohas oli puu kõrvaldamisel unustatud laskumisel keset klassikarada lumest paarkend sentimeetrit väljaturritav oks eemaldada. Udu vaevu läbistava pealambi vihus jõudsin seda viimasel hetkel märgata ning ühel jalal sõites vältida. Taipasin ka järgnejatele üle õla midagi hoiatavat karjuda, tõenäoliselt "Kaigas!" vms. Oli hoiatusest abi küll, teine tulija sõnast aru ei saanud aga karjumiskohal hoidis silmad lahti ja jäi samuti püsti. 3 kilomeetrit enne keskust loobus Elerin pidamast keelduvate suuskadega maadlemisest ja jätkas jala. Mina olin oma otsusega rahul – Sixi pidamismustriga Visud tegid korralikku tööd ja kohtades, kus kaaslased rassisid käärsammul tõusudega, läksin mina sirge sammuga muretult otse üle. Pidamismuster toimis ka kohevas lumes, kus teistel polnud määrdest mõhkugi abi.
Enne keskust olid siiski eriti murdjad tõusud, kus pidin minagi konna kombel mäest üles ähkima ja seljakotti ning nartsu ilma kiruma. Finišeerisin eelviimasena.
Indrek2 läks oma kaasaga sealsamas Kõrvemaa keskuses sauna, Elerin ei tihanud end enne pikka Lõuna-Eestisse sõitu saunaga rammestada, seega tuli vaid Indrek1 meile sauna.
Saun, õlu, õhtu ...
(Pildid pärinevad Indreku kaamerast)
Samas oli sulaeelne ootuspärane tuul oodatust tugevam, metsas toimus korralik puude õõtsumine, lumelasude vabanemine, lokaalsed purgaad ja oksalangused. Sellest johtuvalt ei tihanud me siiski päris metsa tungidagi, piirdusime kraami metsaservale riputamisega. Kelk tundus enamvähem toimivat. Põhihirm oli seotud laskumiste ja selle käigus kelgu selga sõitmisega, aga põhiprobleemiks osutusid hoopis tõusud, milledest isegi väikseimate juures muutus kelk parajaks piduriks. Sellegipoolest leidsin, et pigem punnitan need paar tõusu, kui et tassin kogu kremplit seljas, vajudes seetõttu rohkem lumme ning higistades selja märjaks.
Sixil oli reedel pidulik paberisaamine ja õhtul Kristiga, kes jagas sama saatust, korraldatud suurem istung.
Seetõttu ei olnud ma laupäeva hommikul kõige krõbedam kuklike, aga seda enam võisin loota, et õhtul metsas mekib uni hea. Toppisin igatahes kell seitse paki pelmeene sisse ja läksin Kaubamaja kõrvale Indrek1-e ootama. Autosõit toimus sündmustevaeselt, eile õhtul langenud kümmekond sentimeetrit lund ei osutunud eriliseks probleemiks, tegime kiire läbisõidupeatuse kodus, võtsime eelnevalt pakitud koti-kelgu-suusad kaasa ja kütsime Kõrvemaa matkakeskusse. Parkimistasu 2 eurot.
Üllatuslikult olime esimesed. Õnneks ei jäänud teisedki eriti hiljaks, startisime plaanitust vaid tund hiljem. Stardile eelnevalt tegin veel viimase kelgutesti ja loobusin sellest siiski – too kippus seljakoti tekitatud kõrgema raskuskeskme abil koheva lumega kurvides jõudsalt uppi minema. Kellelgi kahjuks matkasuuski polnud, mina olin niipalju matkaks varustust kohandanud, et läksin riskile ning võtsin eelnevalt järele proovimata Sixi Visu suusad, mis sips lühemad, veidi laiemad ja pidamismustriga. Teistel mustrit polnud, määrisid lihtsalt pidamist.
Ilmaga oli vedanud, kartsin varem, et lubatud sula algab juba laupäeval, aga esialgu nautisime päikest ja mõnusaid miinuskraade.
Esimesed kilomeetrid olid ka kogu retke tõsisemaks proovikiviks: siht oli otsast-otsani täis langenud puid. Täielik dežavuu, kodumetsas radu tehes oleme juba käega löönud raja sissesaagimisest ning ronime pidevalt üle ja ümber puude. Teised loobusid kohati koguni suuskadest, aga ma põlgasin kubemeni lumes sumpamise siiski ära ning ületasin puud ikkagi suuskadel.
Meist veidi varem olid startinud räätsamehed, kellele me pärast sihi läbimist metsateel ka järele jõudsime. Soovisime hingetutele meestele jõudu ja sahisesime rõõmsalt edasi. Tee oli kaunis korralikult sissetallatud, lumikatteks vaid mõneteistsentimeetrine vaip.
Olime vaevalt Kõrvemaa suusaradadelt kõrvale pööranud, kui meist möödus seitsmesaaniline konvoi. Rõõmustasime, et nüüd on kõva pind ettetambitud ja meil jääb rajategemisvaeva vähemaks. Rõõm oli siiski ennatlik, sest mõnesaja meetri läbimisel mätsis kõigil üks või teine suusk lume kinni. Kõige tüütum oli see laskumisel, kus paraja hoo pealt tundus nagu tõmbaks üks suusk justkui järsult käsipidurit. Häda oli selles, et saanidel kogunes kuhugile (tõenäoliselt sooja mootori juurde) lumeklomp, mis sealt hiljem jälle eraldus ja meie suuski varitsema jäi. Tegime siis regulaarselt suusakaapimispeatusi.
Laudadel olid korralikud platvormid all. Lõpuks hülgasime saanijälje ja tegime selle kõrvale oma raja.
Millalgi 2-e paiku turgatas, et võiks nüüd väikse sööma kah teha, ega me siia sporti tegema tulnud. Mina olin sinnamaani endiselt oma pelmeenide jõul sõitnud. Linnas jäi mu proviandivarumine kah fantaasiavaeseks (lihakonserv ja šokolaad), aga teistel oli varusid see eest topelt, mida lahkelt jagati, seega kujunes lõuna oodatust mitmekesisemaks.
Indrekul ilmnesid klambriprobleemid - saabas ei tahtnud irduda. Pärast ei tahtnud jällegi hästi klammerduda.
Edasi läks jälle nagu lepse reega – ma kipun matkadel ära unustama, kui hästi väikseimgi paus energiat annab. Millalgi jõudsime parklasse, kust edasi ühtegi sõiduteed ei viinud, oli vaid imaginaarne matkarada. Algas tõsisem sumpamine. Õnneks sealt Paukjärveni väga palju maad ei olnud, kõigest mõned kilomeetrid.
Paukjärve ääres vaatasime läänekalda lõkkeplatsi, mida pidasime siiski kesiseks ja otsustasime põhiplatsile, põhjakaldale minna. Proovisin oma kaasavõetud labidaga järgi, kas järvejääle, lume alla on vesi tulnud. Oli küll, aga ümber järve siiski minna ei viitsinud, seega esialgu suustasin ja hetk hiljem kõndisin suuskadega üle järve, korralikud lumeplatvormid taas laudade all. Paar korda vajus jalg ka ülemisest jääkihist läbi, aga sellest tõsisema probleemi kujunemist aitas vältida tempo tõstmine.
Läbisime esimese päeva marsruudi üllatavalt kiiresti, keskmiseks liikumistempoks kujunes 5,6 km/h, tõenäoliselt tänu mitte liiga lumme mattunud teedel tehtud laskumiste arvel.
Kunagisse skautide, hilisemasse pinoneerilaagrisse maasse süvendatud lõkkeplats ei soosinud lõkke tegemist: tuli ei tahtnud kuidagi vedu võtta ja kippus pidevalt suitsema ning kustuma. Lõpuks turgutas Elerin seda siiski piisavalt, et leek muutus jõuliseks, saime paja tulele ja asju kuivatama hakata. Matkasaapad oli lisaks mulle vaid Elerin kaasa võtnud. Teised müttasid märgade suusasaabastega ringi. Indrek2-l kulus saabaste kuivatamisele umbes 6 tundi.
Söögiks oli makaronisupp, joogiks tee ja kuumutatud õunamahl, muusikaks tõusvas tuules metsa kohin, lumemätaste mütsatused, murduvate okste ragin ja parmupill.
Magamisvarjuks kohandasin "puukuuri": kolmnurkse, kahe viilseinaga katusealuse, mille kaks lahtist otsa said telkmantliga tuulekaitseks varjatud. Keegi hea hing oli juba ennetavalt põranda kuuseokstega katnud. Liigse lume loopisin välja, oksad sopsutasin kohevaks ja valmis.
Indrek1 mõtles samuti ümber oma esialgse kava osas ööbida istumiskatusealuse laual , sest tuul aina kasvas, puude ümberkukkumise ja murdumise oht oli reaalne ning tolle katusealuse konstruktsioon oli natuke vähem julgust sisendav kui "kuuri" oma.
Indrek2 ja tema kaaslane ei lasknud end aga heidutada ning pugesid telki.
Olin arvestanud, et ärkan tavapäraselt vara, 7 või nii, aga tegelikult pugesin kotist välja alles 9. Väga sügavalt ma siiski maganud ei olnud, sest öösel läkski sulaks ja niiskus puges magamiskotti, muutes olemise kohe tunduvalt jahedamaks. Järv oli udus, naabrite telk endiselt alles, vaid üks väiksem oks oli peale langenud. Lumemütsatused olid veelgi sagenenud ja ümbritsev mets tugevamas tuules juba kaunis rahutu. Kuna õhtul olime mõned puud valmis saaginud, need süte kohale grillrestile jätnud ja pappkastiga katnud, oli hommikune tuletegemine juba natuke lihtsam. Seekord raskendas leegitsemist tuul, mis keeldus jonnakalt ühest suunast puhkumast ning väänas lõkkesuitsule enne selle
lagendikule lükkamist vähemalt kolm keerdu sisse.
Kohmitsesime, pakkisime, jõime kohvi-teed, sõime ja määrisime suuski kuni 11-ni välja. Niipalju siis 9 startimisest, kell kolm lõpetamisest ja varakult koju sauna jõudmisest :o)
Nüüd oli minu kord rada teha. Esialgu saime veel eilseid jälgi kasutada. Nüüd oli suuskade pidamine isegi kehvem kui eile, Indrek2 tegi pausi ja üritas teibiga pidamist parandada. Jussi järvede poole suunda võttes sain sahkamist pisut leevendada vanu räätsajälgi järgides, hiljem juba seajälge ajades.
Saime jälle puudest üle ja ümber ronida. Elerin kukkus korra seisupealt ümber ja lõhkus natuke oma klambrit. Õnneks sai ta siiski suuskadel jätkata. Sigadele lisaks sahmasid metsas ka põder, kits, rebane ja arvatavasti kährik ringi. Jussi järvede vahelisel sürreaalsel, kunagi segipommitatud ja põletatud küngastel ja lagendikel polnud enam mingeid radu.
Ühe künka tippu tõustes silmasin mõnesaja meetri kaugusel askeldavaid inimesi. Räätsamatkajad, arvasin. Enne kui nendeni jõudsime, kõndisid nad taas läände. Nende askelduskohta jõudes nägime jäljerida, mis tuli läänest, peatus matkaradade suunaviida juures, ja naases taas läände. Maha jätsid nad endast sellise taiese:
Indrek2 näitas oma orienteerumisvõimeid ja trumpas Indrek1-e GPS-gi üle.
Juhendas meid üpris täpselt üle küngasmaastiku kuhugile metsaserva mingile väiksele teeotsale. Tee küll liikumist lihtsamaks ei teinud, vastupidi, kohati on metsas liikumine lihtsam, sest seal pole puudel nii palju ruumi ümber kukkuda ja lisaks suruvad seal puudelt allalangevad lumemassid kukkudes koheva lume kokku, mistõttu ei vaju suusataja seal nii palju läbi kui teel oleval lumel.
Kilomeeter või paar enne suuskade kindlamale matkarajale asetamist, umbes pool marsruuti läbinuna sai minu võhm otsa ja Indrek1 võttis üle. Avastasin, et sulailmaga on kõige taga veelgi parem sõita kui miinuskraadidega – teiste sissesõidetud rada on tunduvalt kandvam ja libedam. Anna ainult keppidele valu ja vaata et eesolijatele kannale ei sõida.
Lõpuks, Venemäe läheduses, jõudsime ka Kõrvemaa suusaradadele. Keskuseni jäi ligi 5 kilomeetrit. Udu aina tihenes, langenud puid polnud veel kõiki jõutud ära koristada.
Ühes kohas oli puu kõrvaldamisel unustatud laskumisel keset klassikarada lumest paarkend sentimeetrit väljaturritav oks eemaldada. Udu vaevu läbistava pealambi vihus jõudsin seda viimasel hetkel märgata ning ühel jalal sõites vältida. Taipasin ka järgnejatele üle õla midagi hoiatavat karjuda, tõenäoliselt "Kaigas!" vms. Oli hoiatusest abi küll, teine tulija sõnast aru ei saanud aga karjumiskohal hoidis silmad lahti ja jäi samuti püsti. 3 kilomeetrit enne keskust loobus Elerin pidamast keelduvate suuskadega maadlemisest ja jätkas jala. Mina olin oma otsusega rahul – Sixi pidamismustriga Visud tegid korralikku tööd ja kohtades, kus kaaslased rassisid käärsammul tõusudega, läksin mina sirge sammuga muretult otse üle. Pidamismuster toimis ka kohevas lumes, kus teistel polnud määrdest mõhkugi abi.
Enne keskust olid siiski eriti murdjad tõusud, kus pidin minagi konna kombel mäest üles ähkima ja seljakotti ning nartsu ilma kiruma. Finišeerisin eelviimasena.
Indrek2 läks oma kaasaga sealsamas Kõrvemaa keskuses sauna, Elerin ei tihanud end enne pikka Lõuna-Eestisse sõitu saunaga rammestada, seega tuli vaid Indrek1 meile sauna.
Saun, õlu, õhtu ...
1. jaanuar, Maal
Statistika näitab, et mõned käivad siin endiselt uitamas. Teile siis vahelduseks niipalju meelelahutust, et ühtegi matka ega reisi pole me veel teinud. Isegi aastavahetuse veetsime esimest korda üle kolme aasta mitte metsas ja magamiskottides vaid Linnas ja... magamiskottides.
Sealsest möllust sai nüüd tükiks ajaks isu täis, tõenäoliselt uuesti niipea seda kordama ei kipu. Linnamelu tundub aina võõramaks muutuvat ja maaolu järjest omasemaks. Kuigi ka linnas on kohati tore.
Aga jah, nagu öeldud, pärismatka pole teinud, vaid kodumetsas müdistame ringi. Tambime Joosepi ja metsloomade rõõmuks suusaradu sisse ning saeme lumekoorma all ümbervajunud puudest käike läbi. Eelmine aasta oli suusarajale vajunud kaks puud, see aasta on neid aga kakskümmend ja ühe na-a-atuke tuulisema ööga vajus neid veel viis teele. Huvitav, kuidas mitmemeetrise lumekogusega piirkondades üldse metsad säilivad?
Murdmaasuuskadega radade trampimisest on kah kõrini, üritan juba kuu aega kuskilt vastuvõetava hinnaga matka- ehk jahisuuski leida. Seninähtud poehindu ei pea mõistlikuks, kuigi tasapisi hakkan leppima mõttega, et pean siiski kapitalistide kaugast oma veeringutega nuumama.
Uue aasta alguses on ka mõned ideed seoses suusa- ja uisumatkaga. Ehk läheb koguni asjaks.
Ol võttis taas vana teema üles – tahab mind matkajuhiks värvata. Väikesed kõhklused on, aga esialgu nõustusin ja eks paistab, mis edasi saab. Samas oli sellest juba aasta tagasi juttu ning toona jutuks see jäigi.
Praegu on õnneks aega kah laialt käes, võib ju uue huvi/hobiga proovi teha :o)
Ja Islandist tunneme hirmsal kombel puudust. Mõni suvaline pilv või ETV2-s silmatud Sigur Rosi filmijupp muudab mõlemad hoobilt härdaks.
2013 pidi virmalistel aktiivsem tsükkel algama, võibolla suudame end senikaua talitseda ja läheme alles siis tagasi.
Vot selline sissekanne sellest, kuidas ei ole midagi sisse kanda. Tegelege nüüd millegi asjalikumaga, tagasi pole mõtet tulla enne jaanuari lõppu. Kui siiski.
Sealsest möllust sai nüüd tükiks ajaks isu täis, tõenäoliselt uuesti niipea seda kordama ei kipu. Linnamelu tundub aina võõramaks muutuvat ja maaolu järjest omasemaks. Kuigi ka linnas on kohati tore.
Aga jah, nagu öeldud, pärismatka pole teinud, vaid kodumetsas müdistame ringi. Tambime Joosepi ja metsloomade rõõmuks suusaradu sisse ning saeme lumekoorma all ümbervajunud puudest käike läbi. Eelmine aasta oli suusarajale vajunud kaks puud, see aasta on neid aga kakskümmend ja ühe na-a-atuke tuulisema ööga vajus neid veel viis teele. Huvitav, kuidas mitmemeetrise lumekogusega piirkondades üldse metsad säilivad?
Murdmaasuuskadega radade trampimisest on kah kõrini, üritan juba kuu aega kuskilt vastuvõetava hinnaga matka- ehk jahisuuski leida. Seninähtud poehindu ei pea mõistlikuks, kuigi tasapisi hakkan leppima mõttega, et pean siiski kapitalistide kaugast oma veeringutega nuumama.
Uue aasta alguses on ka mõned ideed seoses suusa- ja uisumatkaga. Ehk läheb koguni asjaks.
Ol võttis taas vana teema üles – tahab mind matkajuhiks värvata. Väikesed kõhklused on, aga esialgu nõustusin ja eks paistab, mis edasi saab. Samas oli sellest juba aasta tagasi juttu ning toona jutuks see jäigi.
Praegu on õnneks aega kah laialt käes, võib ju uue huvi/hobiga proovi teha :o)
Ja Islandist tunneme hirmsal kombel puudust. Mõni suvaline pilv või ETV2-s silmatud Sigur Rosi filmijupp muudab mõlemad hoobilt härdaks.
2013 pidi virmalistel aktiivsem tsükkel algama, võibolla suudame end senikaua talitseda ja läheme alles siis tagasi.
Vot selline sissekanne sellest, kuidas ei ole midagi sisse kanda. Tegelege nüüd millegi asjalikumaga, tagasi pole mõtet tulla enne jaanuari lõppu. Kui siiski.
Subscribe to:
Posts (Atom)