See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.

Mis on hästi. (20. juuli, 2019)

Lõpp paistab, paari nädala pärast on kavas siit varvast visata, mitu tähtaega ja tööd on kukil, mis tähendab loomulikult seda, et tuleb mittekohustusliku asjaga, blogiga, tegeleda.



Et siin-seal poetatud viginaid tasakaalustada, püüan loetleda positiivset:

* Õlleaiad, rõdud ja õues hängimine. Kõik kohad on neid istumiskohti täis, on suuremaid, on väiksemaid, vingemaid ja lihtsakoelisemaid, aga neid jagub. Ainuüksi meie lähiümbruses meenub mulle kilomeetri raadiuses vähemalt viis. Lisaks muudele kõrtsudele. Aga need nendeks, aiad on tähtsad, sest Eestis mind hirmsasti häirib, et meil pole suurt väljas olemise kommet. Ja isegi kui tahad väljas olla ja toidukohal on õueala olemas, siis naljalt ei võimaldata, eeldatakse on liiga külm vms. Seetõttu näeb me tänavapilt kole niru välja. Ja ärme hakka ilmast ja külmast jaurama, Norras oli kehvem ilm kui meil, aga kohalikke see ei heidutanud, kui otseselt oavarrest ei kallanud, siis oldi ikka õues. Mõnikord isegi oavarre korral. Milleks meil katused loodud on, onju?
Aga tagasi Saksa. Seda õuehängi teevad kõigele lisaks kõik vanuserühmad, nii päeval kui öösel ringi jalutades näed nii 80seid kui 18seid õlle või muu joogiga kas õlleaias või niisama kuskil hoovinurgas või rõdudel sumisemas. Kusjuures alkovaba õlu on aina populaarsem, nii et see sumin ei tähenda tingimata joovet.
Samuti on suuremal jaol majadest rõdud ja (taas erinevalt Eestist) neid kasutatakse aktiivselt. Varahommikust hilisõhtuni näed ikka kedagi üksi, paaris või mitmekesi rõdul aega veetmas. Rõdu on vaat et inimõigus: näiteks sotsiaalmaju ehitavad arendajad peavad tingimata teatud mõõtudes rõdu ehitama, esimestel korrustel aga väikse aia looma.
Lisaks sellele, et säärane väljas elamine on hubane ja tore, näeb inimesi, mitte tuimi maju, on sellel ka näiteks turvalisuse aspekt: õppejõu sõnul (ka mingi uuringu andmetel) on see üks faktor, mis aitab Saksamaal turvalisust tagada. Kui Eestis kuulub öö nolkidele, siis siin on öösel ka vanem rahvas liikvel ja ülekäte minevad noored võetakse joonelt letti, kui nood lammutavad või ahistama kipuvad.
Nii et kõiksugu Tallinna ja teiste linnade kuritegevuse ohjeldamise pärast muretsejad võiksid natuke lahtisemalt mõelda ning ööelu ohjamise asemel nuputada viise, kuidas vanem elanikkond oma urgastest välja urgitseda.
Viimati näiteks käisime vanalinna müüri juures pargis külitamas ja seal oli kirju seltskond õhtul kell kümme: tudengikamp oli kohal õllekastidega ja ajas oma asja, lapsed mängisid liivakastis ja eakad tegid taiji'd. Koerad mängisid. Ühesõnaga, pilt on Eestis nähtavast märksa kirjum.
Bismarcki kvartali hipsteripiirkonnas käiakse aga õhtul-öösel raudteesillal istumas, sumisemas, kitarri mängimas ja nii sama olemas. Kusjuures istumine külitamine toimub otse silla betoonpinnal, mitte toolidel või käsipuudel.

Pildil näide ühest kummalisest venesõbralikust õlleaiast, milles peidus üks rääbakas telk. Pole eriti kutsuv. Kohati ongi mõned õlleaiad nii suvalised, et tekib kahtlus, et mõned loovadki neid mingil suvapõhjusel, mitte põhieesmärgil. No nagu meil tehakse OÜ-sid maksueeliste tarvis. Äkki siin saab kah kas maksusoodustust, soodsamalt parkimiskohti või lubatakse õlleaiaks ristitud platsil pikemalt sõpradega sumiseda. Uurimine jätkub.

* Aiandus ja ühistud. Kümned, võib-olla isegi sajad sellised asutused, mitmed neist ka oma õlleaiaga ühistu südames. Kõik kohad on täis miniatuurseid aiakesi (loomulikult koos vältimatu aiakujude kitšiga), nii vahetult majade ümbrused ja rõdud, kui ka nood ühistud. See kõik muudab linna ositi nunnuks ja hubaseks, roheliseks, annab inimestele tegevust, võimaldab neil taas kuskil omaette aega veeta ja küllap aitab praeguse leitsakuga ka linna natuke jahutada – aiamaadest mööda kõndides tunned kohe jahedamat õhku, ülesköetud majade ja asfaldi keskel on lugu teine.


* Vähene valgusreostus. Sakslased/augsburglased ei pea vajalikuks iga jumala pimedat nurka valgustada. Kui Tartus, kus luunja kurk niigi ööd reostab, kostub ulgu Emajõe terviseraja kehva valguse pärast, siis siin on nii linnamets (jurakas looduskaitseala linna lõunaservas) kui ka meie jõe poolele jääv ning terve linna pikkuses kulgev terviserada väga juhuslikult valgustatud, valdavalt aga pimeduses. Ja pole probleemi. Kondame seal öösiti ja pole kordagi ohtlikku olukorda märganud või end ohus olevana tajunud. Sama lugu on hoovidega – pole püsti pandud kümnemeetris posti otsas ja kõikidesse akendesse kiiskavaid lampide paraadi, on vaid paari meetri kõrgusel diskreetselt hõõguvad lambikesed siin-seal. Ja piisab. Tulemuseks on see, et öösel saab ööd nautida, tähti vaadata ja loodus on kah õnnelikum. Ma ei hakka siin valgusreostuse kahjulikke mõjusid loetlema, selle kohta on küllaga uuringuid tehtud, me ülikoolilinn võiks kah rohkem teadlikult tegutseda, mitte ERM-i prožektoreid taevasse suunata.

* Muu rohelus kah. Nii eelmainitud terviserajad ja linnamets kui ka muidu igal võimalusel muru ja puud. Kusjuures mitte ka tingimata muru, hoitakse täiesti teadlikult võimalusel niitudena neid rohealasid, ei pea kõike kohe mullani tasa niitma, võib ka siin-seal heinal suureks kasvada lasta.

Samuti on linn põldudest ümbritsetud, nii et väga mõnus on meil siin kümne minutise jalutuse järel põllavahele uitama minna ja ühikaelust närve taastada.


* Kasvatatud koerad. Praegu käib vaidlus linnametsas jalutusrihmakohustuse kehtestamise või lõdvendamise üle. Päevast päeva kohtame ilma rihmata koeri ja keegi pole meid veel tülitanud, vaid paar üksikut on tulnud nuuskima, aga üldiselt hoiavad kõik viisakalt distantsi, tegelevad oma asjadega ja vaatavad vahepeal peremehe otsa, et mida too nüüd neilt ootab. Ma ei tea, kas neil on siin kohustus kohe kutsikana koerakoolis käia või on lihtsalt enesestmõistetav norm, et koer ja peremees olgu koolitatud, aga tulemus on meeldiv. Rattaga sõites või uisutades pole kah kellelgi jahiinstinkti tärganud ja ei pea kuulma peremehe jauru "oi, ta kunagi ei hammusta".


* Klienditeenindajad. Ma vist pole siin ühtegi turtsakat teenindajat näinud (a ei, üks noamüüja meenus). Äärmisel juhul neutraalset, aga valdavalt on ikkagi müüjad pigem positiivsed, vabad suhtlejad, kes isegi õhtul, vahetuse lõpus leiavad viitsimist vajadusel klientidega ka lõõpida. Ja ka vastupidi – kliendid kukuvad teenindajaga heast peast tühjast-tähjast rääkima.
Eestist meenub mulle vaid paar sellist erandit söögikohtades ja ainult üks saksa mentaliteediga kassapidaja Tallinna vanalinna Rimis. Too võttis heaks teinekord kliendi kaubavalikut kommenteerida ja ka muidu suhelda mitte stiilis "mina teenindaja, sina klient, head aega".

* Transport. Ühistransport – kiire, puhas, tiheda graafikuga, üliõpilaspiletiga tasuta (pilet ise maksab muidugi 120 eurot).
Liidan siia ka rattateed. Arenguruumi kindlasti on, endiselt on autoteed prioriteet, aga suund on õige ja pea igale poole saab rattaga või uiskudega ohutult ligi. Üldiselt on hierarhia väidetavalt selline, et esmajärjekorras jalakäija, siis rattur, siis auto. Teed antakse küll igal võimalusel ja linnas sebrasid reeglina pole, lihtsalt igal ristumiskohal (ja mujalgi) lastakse jalakäija üle, selleks pole eraldi tähistust vaja.


* Jõed-kanalid. Eelmine nädal sai Augsburg oma ihaldatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Täna just algavad sellele pühendatud tähistused. Pidu jälle.

Pildil näha üks kanal vanalinna kino lähistel. Seal on "igavene laine", kus surfarid liuglemas käivad.

* Eelmisest lähtub ka pidevate ürituste graafik. Ühtelugu miskit toimub, tasuta kultuurist puudust pole, nii et kui me jaksaks, siis saaksime siin vist kultuuri üledoosi. Aga isegi kui pole kavas kuskile ürrile minna, siis ka oma igaõhtustel uidangutel satume ühtevalu juhuslikult mingile üritusele. Ja kõvad väljaskäijad sakslased on igal pool kohal.

* Poodides suur valik kohalikku kaupa, veganvalik on samuti suur. Nood on küll tiba kallimad, aga mitte karmilt. Ja noh, seda kallidust tasakaalustavad jälle muud artiklid, mis on Eestis pakutavast odavamad. Liiter veini näiteks euro eest, õllest rääkimata. Aga ka muu.


* Tasuta raamatud ja muu. Komme on tõsta oma üleliigsed asjad tänavaserva, nii et (nii nagu Trondheimiski) siia kolides pole teoreetiliselt sul asju vaja kaasa tassida, linna peal liikudes nopid kokku nii köögitarbed, rattad, mööbli, kui ka tehnika ja raamatud. Meie oleme saanud endale sel moel tassi ja paar raamatut. Saanuks rohkemgi, aga meil pole palju vaja.
Lisaks on kõiksugu taaskasutuspoed, me oleme külastanud linna kahes otsas olevaid "sotsiaalkaubamaju" ja pean end iga kord tagasi hoidma, et igasugu pudinaid ära ei ostaks. Raamatuid jms. Kodustele oleme siiski üht-teist soetanud.


* Putukapuudus. Loodetavasti on see loomulik piirkondlik eripära, mitte seotud üleilmse putukate väljasuremisega – päeval ja öösel saab rahumeeli väljas istuda, ilma et mingid loomad sind näriksid. Tagasi Eestisse jõudes saame vist sääse-, kihulase-, parmušoki. Mul on vist vaid üks kord grillimisel sääsk kallal käinud. Samas lähikonnas nad ikkagi olemas on, sest paar nädalat tagasi sai lugeda mehest, kes viidi pärast vutimängu otse jalkaplatsilt kiirabisse sääserünnaku tõttu. See oli küll linnast natuke eemal järve lähistel, nii et ju neid ümberkaudu ikkagi leidub.

* Ja kõik need erinevad rattad, kastidega, kastideta, raamiga, kruiiserid ja hipsterid, kolme kuni kuue rattaga, akuga ja ilma, pikad ja lühikesed. Kevadel kuulutas linnavalitsus välja, et toetab pakirataste ostmist kuni 1000 euroga. Äsja tuli ka uudis, et Augsburg kuulub 25 kõige ummikurohkema linna sekka Saksamaal, nii et ilmselgelt on mõistlikum soosida rattaliiklust. Pakirattaid saab ühe seltsi korraldusel ka (vist lausa tasuta) laenutada, nii et kui sul midagi vedada, ei pea kohe autoga laiutama.


* Jaanimardikate lend pimedas metsas.

* Kirsi-, kreegi- ja ploomipuud igal pool, siruta vaid käsi ja vitsuta.


* Kebab dürüm. Ja kõik teravad toidud on ka tegelikult teravad, mitte tšillit või pipart kuskilt eemalt näinud. Kebabikohtades tasuta tee.
Enamikus, võib vist ehk isegi öelda, et enamuses söögikohtades ei lasta tümpsu ega muud muusikat. Valitseb rahustav vaikus, kostub vaid pisut jutusuminat, söögihääli, klaaside ja tasside üksikuid kõlkse. Meenus kohe sama mõnus Norra. Ühtlasi muutus Eesti toidukohtade lõputu lämin veel vastumeelsemaks.

* Bitte ja danke ette ja taha. Rattur teeb sust möödasõitu, sa teed talle selleks natuke ruumi ja kõik vaevuvad mööda tuhisedes ka danke poetama. Sama lugu muudes olukordades. Eestis sellistel juhtudel reeglina nohisetakse (ma ise kaasaarvatud).



* Äiksetormid. Kord kuus ikka korraks üle käib. Teed rõduukse lahti, kustutad tuled ära, viskad voodile pikali ja vahid. Ja kuulad, kuidas mürts raginal üle taeva rullub.

* Läheduses mäed.


* Külas käivad sõbrad.

Nii kuum on tunne (1. juuli)

HIGI
Palav, palav, palav, palav on see elu siin viimased nädalad olnud, kuumalaine lööb ee … laineid. Kusjuures õhtul, pärast päikseloojangut on ikka märgatav vahe, kas kõnnid kivikõrbes või rohealal, õhk on jahedam, niiskem, värskem, mõnusam. Õnneks Augsburgis neid rohealasid jagub, nii jõe ümbruses kui ka mujal. Vist olen juba varemgi maininud, et siin on hästi palju väikseid aiandusühistuid, mööda linna on neid miniaedade ühistuid oma minimajade ja oma õllekatega alasid palju puistatud.



Igatahes, jah, palav. Kuumalaine esimesed ööpäevad läksid eriti vaevaliselt, vahepeal magasin kahe öö peale kokku vaid kuus tundi. Greete küsis selle kohta Delfi tarvis kommentaarigi. Ma arvasin, et on tiba suurem lugu ja ma olen vaid üks kommijatest, aga viimaks see tükk põhiliselt mu vingust koosneski. Eks jah, veebiajakirjanduse tükeldamismajandus, nii ta käib.
Et kannataks vähegi olla, soetasime rippvoodid ja käime nüüd jõe ääres kõlkumas. Natuke häda on tollegagi, kuna otse jõe ääres on padrik üsna tihe ja tuult vähem kui lagedal, aga lagedale ei saa jälle midagi riputada ja niisama piknikutekil läheb külg ruttu kangeks. Jälle häda, onju.



KOOLJAS
Kooliasjadega läheb nii ja naa. Palav on ka koolis, ühes aines näiteks ei tahtnud pastakas peos püsida. Teiseks loenguks käisin ehituspoes ja ostsin akuventika. Töötas hästi koolis, töötab ka kodus, liigutab oma väiksusele vaatamata vapralt õhku me üleköetud toas.



Üks Current Affairsi analüüsiprojekt ja ettekanne sai palavale ja arusaamatustele rühmatöökaaslasega vaatamata tehtud, nüüd on ses aines paari nädala pärast veel üks projekt teha ja siis on ühel pool. Tiba muretsen, fookus on veel hajali, aga vast saab asja. Kusjuures tol ettekannetepäeval kordus tüüpiline jama – ajast kinni ei peetud, õppejõud eriti ei modereerinud kah ja kui ka korra sekkus, et hei, teil saab aeg varsti otsa, siis kiilus ettekandjal korraks täitsa kinni ning tegi siis tavalise vea: mitte ei võtnud otsi kokku ja ei pakkunud kokkuvõtet, vaid hakkas kiiruga ikkagi kõiki punkte läbi vuristama.
(Re)presenting and Mapping of Digital City segadus jätkub, käisin möödunud nädalal lektori konsultatsioonil ja ta endiselt polnud päris kindel, millist uurimusprojekti ta täpselt meilt ootab. Siiski õnnestus talt üldjoontes midagi välja pressida ja vaikselt hakkan projekti koostama. Mis toobki teise tahu juurde – lõin (vist) teistest rühmakaaslastest lahku. Kuna nii konsultatsioonil kui ka järgneval loengul lektor ütles, et see on okei, pealekauba pole teemade registratsioonilehel keegi teine end otseselt tänavakunstile pühendanud, siis võtsin end kokku ja kirjutasin nädalavahetusel oma rühmale, et ma jätkan oma teemaga, te pusige oma tänavamuusikat edasi. Kusjuures ega neil see suurt ei edene, ootavad vaid linnavalitsuselt vastust, mida ei tule ega tule, ja minu pakutud lahendusi ei kasutanud, nii et näis, kaugele jõuavad. Mu jaoks on säärane lähenemine liiga passiivne.
Üksinda tegemisel on loomulikult omad riskid, kogu vastutus on ühel inimesel ja vaatenurki kah ehk vähem. Teisalt areneb töö märksa paremini, jääb ära see lõputu tööülesannete jagamine ja koordineerimine. Enamiku rühmatööde puhul oleks selleks ajaks, kui ülesanded jaotatud saavad, mul vähemalt pool tööd juba valmis olnud.
Selvetööga kaasneb ka keeleteema: saksa keeles töö vormistamine võtab rohkem aega ja peaksin vist abi kasutama, muidu oleksid seda rühmatöökaaslased teinud. Nüüd kaalun, kas anun mõne tuttava tõlkija abi või ehk on mu siinne tuutor valmis pilgu üle laskma. Kaalun veel.
Hästi kummaline on see, et TÜ-s olen harjunud süsteemiga, kus iga tehtud töö tähendab sammukest lõpptulemusele lähemale, st iga töö on hinnatav ja täidab teatud protsendi kohustuslikust kogumahust. Siin aga vahepealseid töid ei hinnata, loeb vaid semestri lõputöö, ning tagasisidet kah ei saa, nii et ma ei tea ka oma vahepealsete tööde põhjal hinnata, kas ma teen midagi õigesti või valesti. Selliselt on raske kohaneda, teate. Nii et pärast viimatist töö esitamist küsisin ekstra õppejõult tagasisidet ja õnneks selle ka sain. Nõustusin kriitikaga (kippus natuke laiali vajuma ja üldine olema, teisalt tulenes see osaliselt tema püstitatud probleemide ühildamatusest, mille ta ka omaks võttis) ja positiivseid viiteid oli loomulikult tore lugeda. Eriti soojaks teeb südame muidugi hinnang mu üldisele osalusele "You are a joy to have in class! Thank you for always contributing." Pärast esmast avvv-reaktsiooni käivitub muidugi taas (enese- ja teiste) kriitika – mu arvates ei tee ma midagi erilist, ülikool ongi mu jaoks aktiivse osaluse, diskussiooni ja pärimiste koht, vastasel korral võiksime kõik kodudes istuda, youtube'i vahtida, raamatuid lugeda ja MOOC-ides osaleda. Mis on täiesti okei eneseharimise viis, aga ma tahan ikkagi ka suhelda, teema juurde kohe täpsustavalt küsida või vaielda. Ja kui sulle, tudeng, selline viis ei sobi ja sa käid loengus FB-s vahtimas, Snapchatis suhtlemas või ei mõtle kaasa, siis ma arvan, et sa võiks teisi oma kohalolust säästa ja kodus nende asjadega tegeleda. On kõigil asjaosalistel parem.



MAKSUJAMAD
Saksa täpsus ee … saksa moodi: välistudengile tuleb mõni nädal pärast linna registreerumist paberil kiri, et peab ringhäälingumaksu maksma, ole hea ja vali makseviis. Bürokraatiapelglik tudeng arvab, et mis seal ikka, maksan selle pool aastat ette ära, pole mõtet iga kuu tilgutada, saab asjaga ruttu ühelepoole. Mitu nädalat hiljem tuleb järjekordsel paberil kiri, et tubli, valisid ettemakse, su kliendinumber on see, kuumakse selline, varsti tuleb arve, jätmata täpsustamata MILLAL too õnnistud arve laekuda võiks. Tudeng ootab nädala, teise, kolmanda. Kuu aega. Viimaks ei pea närv vastu, tekib kahtlus, et ju on kiri kaduma läinud (e-kirja ju jumala eest saata ei või, kuigi tudeng on esimeses vastuses juba toonitanud, et eelistab e-keskkonda), mine tea, millal Gestapo kuklasse lendab ja viiviseid nõuab ja siis tekivad veel äkki kooliga probleemid ja halleluuja. Nii et tubli tudeng teeb lihtsa arvutuskäigu (kuumakse korrutatud kohapeal elatav periood võrdub kogusumma), lisab oma kliendinumbri ja teeb ülekande. Nädal hiljem jõuab viimaks õnnistud arve (jälle loomulikult paberil) postkasti ja tudeng teeb kaks avastust: kliendinumbrile on lisandunud mingid tähekombinatsioonid ja kogusumma on kolmandiku võrra suurem, mis näitab ametkonna loogikat, et arvutatakse juba siin elatud periood pluss lisanduv poolaasta alates arve laekumise hetkest. Ehk siis ettemakse on kujunenud osaliselt tagasiulatuvaks makseks (mida pole kuskil asjaajamises mainitud) ja lisanduv poolaasta pikeneb selle pärast, et ametkond ise ei suuda kiiremini oma pabereid liigutada. Kogu senise, ühe tühise arve asjaajamise peale on kulunud 2,5 kuud. Tudeng nüüd ei teagi, kas ta on võlgu, kas ta makstud summa jõudis õigesse kohta, kas juhul, kui ta maksab puuduoleva osa, saab ta lahkumise hetkel kasutamata perioodi eest summa tagasi ja üldsegi, kust tuleb sakslaste ajudesse tolm ja kuhu kaob lollide välismaalaste raha. Taaskord: elagu e-Eesti.


PIDU JA PILLERKAAR
Aga elu pole muidugi ainult kannatuste (ja higi)rada. Käime jõudumööda kohalikel üritustel, otsime jaanimardikaid ja grillime.



Leidsime allavoolu ühe omaette kena koha, vedasime oma kokkupandava grilli kaasa, matkatoolid ja muu träna kah, ja tegime jaani. Ümberringi jaanimardikad sädemetena hõljumas, kõrval jõgi pahisemas ja suur wanker peakohal siramas.



Just eile käisime uuesti, sel korral ratastega. Üleeile aga otsisime viimase Schwabenwandi üles ning läksime spontaanselt teise linnaosa, Inningeniga tutvuma. Wertachi kallast mööda pimedas tagasi vurades oli täis idüll, inimesed siin-seal jõe ääres lõkendamas, küllap samuti mõnigi paarilist otsimas nagu ka kõrval männamets külmade sädemetena jõnkslevad mardikad. Oh seda sugukihu. Paneb kõik põlema.




MAGISTRIPROJEKT
Toimetaja andis teada, et sel nädalal saab ülevaatusega valmis ja lisaks juba nondele viiele allikale, kes intervjueerimise ajal küsisid teksti enne ilmumist näha, tulevad toimetaja hinnangul veel mõned juurde, kellega peab täpsustama, sest segaseid kohti on palju (sic) ja täpsustamata saame pärast ilmumist mõlemad nii mis tolmab (ibid). Rääkimata muudest parandustest ja sõnavahu kärpimist. Eks seda valus kuulda/lugeda ole, mu vaene ego, aga teisalt väga ka ei üllata, sest hoolimata korduvatest enda toimetamisringidest teadsin isegi, et sinna jäi veel kehvi kohti sisse, lihtsalt endal on selleks ajaks selline tekstiväsimus, et enam ei näe võimalust kuidas asju parandada ja ei märka oma kehvi kohti. Selle jaoks toimetajat, värsket kõrvalpilku vaja ongi. Nii et ootan nüüd hingevärinal toimetatud teksti ja valmistun allikatele kirjutama. Praegu on õnneks koolis tiba rahulikum nädalapaar, vaikus enne tähtaegu, nii et saan kõiki neid asju paralleelselt teha, samas kooliprojekte päris kõrvale jätta ei saa.


ERR
Ja jeee, ERRi saateid saab nüüd ka välismaal vaadata. Täiendab meie ühaülbast juutuubi, zdf-i, ard ja naiste MM-i dieeti.

Määääd [Zugspitze (18. juuni)]

Igal neljapäeval on mul loengud kõrghoones, kust selge ilmaga paistavad Alpid kätte, iga kord vahin igatsusega ja nuuksatan sisimas, et miks, oo miks pole Eestis vähemalt üht neist. Väga lähedal paistavad olema. Tegelikult kulub ikka paar tundi rongisõitu.

 Lõpuks tihkasin muude kohustuste vahele selle pausi võtta, et korraks ka linnast väljas käia, terve päeva trillatrullale kulutada. Six mitu päeva kavandas ja otsis marsasid, viimaks valis sellise, kus ühe päevapiletiga saime mitu korda ümber istuda, rongide ja bussiga sõita. Austria külade vahet orupõhjades manööverdamine ajas päeva lõpuks juba natuke iiveldama.

Nää, küngas.

Ilgelt palav oli ja mäkke ronimine ikka tiba teine tegu kui mööda lamedat vantsida. Viimasega meil probleeme pole, aga tõus võttis kiirelt võhmale. Mõni jõukam oli seks tarbeks hobuse võtnud.

 Milleks aknale liistuda panna, kui need saab maalida.

Seda juhtub meil ühtevalu, et kõht on tühi või tekib janu ja tahaks kosutamiseks pausi teha, aga parasjagu pole kõige kaunimas kohas. Nii juhtubki, et kappame mitmeteistkiloste seljakottidega pea tund aega, kõhud korisemas ja jaks lõpukorral, mööda lõõskavat, tolmust ja lärmakat Milanot ringi, et söömiseks-joomiseks just see kõige esteetilisem nurk leida.
Või siis ronime mäkke, kõht tühi, võikud kotis kõlkumas, aga "see koht pole veel see". Viimaks ikka leidsime "selle".

"Mine tee minust ja TÜ pudelist kah pilti."

Teine asi mägedega on see, et laskumine on veel kurnavam kui tõus, trepist üles ju satud ikka Eestiski kõndima, aga pikk laskumine võtab lamemaalasel pahkluu behmegs ja reie värisema. Üks nipp on – kui maastik lubab, siis saab jala puhkamiseks vahepeal selg ees kõndida. Oht on muidugi kukkuda.

Külake mäe jalamil oli täielik klišee, alpimajad, alpijõgi, alpipark ja alpihinnad.

Parki loodud geoloogiarajalt leidis kõiksuguste rahvaste ütelunge kivide kohta, Eesti omad olid sellised, mida me polnud kuulnudki.

Siia jõudsime bussiga, napilt, enne kui Sixil süda pahaks läks. Purilennukid tiirutasid läheduses asuva mäetipu ümber, teises tipus troonis mingi klooster ja linnakeses oli palav, vahepeal piserdas üksikuid piisku, mis tänav-kerisel kohe aurustusid, ja poed olid kinni. Kebabirestost saime siiski külma õlle ja lõdvestusime selle saatel rongi saabumiseni.
Tagasisõidu viimane ots oli kõige tüütum, istusime küll vaiksesse vagunisse, aga üks perekond ja paar hispaanlast ei pidanud toda piirangut mikski, nii et said kõik vagunikaaslased nende mölast osa.

Selline väike päevane seiklus, mõnisada kilomeetrit ühistransporti ja kakskümmend kilomeetrit jala vantsimist. Täitsa paras.

Kool, koolja, koole (10. juuni)

RIIGIST

Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud. Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu. 

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST

Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse. Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa. Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST

Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS

Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ

Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST

Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda. 

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)