Brüssel, detsember 2024

29. sept Mullu läksid konvekatele kandideerimised kõik nihu, ju ma ei oska end ja oma materjale müüa. Tänavu tuleb siis vastukaaluks vist lausa kolm esinemist: üks oli kevadel Horvaatias, teine nüüd Eestis, kolmas talvehakul Brüsselis. Kui ma nüüd just ära ei sõnu, onju. Kusjuures kandideerisin üsna minnalaskmismeeleolus ja esitasin käega lüües võrdlemisi sarnased materjalid, nii et nüüd tuleb paar korda sarnast asja esitada. Loomulikult vahepealse tagasiside ja lisanduva materjali põhjal räägitavat kohendades, nii et siiski mitte identsed jutud.

Igatahes oli esimene kord ka toetust taotleda, sest kevadine jäi nii taotlusvoorude vahele, et polnud kuskilt abi saada. Õnneks vähemalt lennu maksis kool kinni. Nüüd aga klappisid nii mobiilsustoetuse kui kristjanjaagu voorud ja esimesele kinnituse – ehkki mitte täielikult taotletud mahus – sain. Nüüd tuleb detsembrini küüsi närida ja loota, et enne reisu kuskilt mõni tõbi külge ei hakka. Ja pärast seda on küll vist paariks aastaks reisiisu täis, 12 kuu sisse 3 reisu (arvestades mullust Norra visiiti kah), läheb juba paljuks.

Kodumaareise sel aastal aga napib, pole lihtsalt mahti eriti uidata, reeglina on ikka asjalikud sõidud, vahel harva ka mõne kõrvalpõikega Peipsi äärde vms. Pärnusse polegi jõudnud ja lõunas sai vaid kevadise kirjutamislaagriga seoses käia.

Dubrovnik, aprill 2024

 Taaskord konvekas ja jälle suvistel temperatuuridel ning ikka sama hotell, aga aknad olid mere ja päikse asemel sisehoovi ja basseini poole. Sel korral Six korraldas asju ja tuli kaasa, et saaks natuke puhata. Sai vist kah. Ma võtsin aga asja tõsiselt ja töiselt ning erinevalt eelmisest korrast sundisin end suhtlema, mitte ei jooksnud igal võimalusel ära. Sundus ka täitsa õigustas end, sai mõtteivasid ja suhteid nii professorite kui doktorantidega. Sel korral tundsin end juba proffimana, valdkonnast märksa sügavam ülevaade, samas kui paljud doktorandid olid esimese aasta omad, kes alles valmistuvad midagi tegema. Selline väike ja hubane formaat passib kenasti, jõuab kõigiga suhelda ja on vähe klikistumist. Võrdluse jaoks peaks muidugi mõnes massiivsemas osalema, aga kui mind nendesse ei taheta, mis siis parata, pean leppima vahendatud kogemustega ja mitme kohalviibinu sõnul on nende suurtega sageli see häda, et satud kehvemale paneelile kui lootsid ja teiseks olla me väike üritus kõvemal tasemel kui paljud nende varem osaletud. Nii et tegelikult ma ei tunne, et millestki ilma oleks jäänud, sest tõesti oli sisuline ja asjakohane, paari erandiga. Seltskonnastusin nii vahepauside ajal, lõunatel käimistel kui ka ühel õhtusöögil, mis kujunes spontaanselt väiksema kambaga sünna pidamiseks muulil, kuna õhtusöögil ilmnes, et ühel osalisel on tähtpäev. 

 Mis end sel korral kindlalt õigustas, oli Väike Vapper Vent. Elupäästja Augsburgi välisõppe päevilt. Üks osaline kukkus seda nähes irvitama, aga mu jaoks asendamatu abimees, iga kord pärast instituuti jõudmist potsatasin maha ja panind vendi huugama, nii et ettekannete alguseks enam ei leemendanud.

Jätkuvalt on Dubrovniku vanalinnas mu lemmikud kõik need kitsad tänavad ja trepid, kangialused ja nurgatagused, mida on põnev avastada ja uurida. Ronimist saab muidugi omajagu, meil oli igapäevane kilometraaž üle 15, sealjuures pidevalt ronides ja laskudes, nii et trenni saime kõvasti ja pidevad söömad-joomad arvatavasti kenasti ära põletatud.

Six ka igati toetas ja õhutas mu suhtlemist, nii et ei tundnud sundust igal vabal hetkel ta juurde joosta, samas õhtuti ma valdavalt ikkagi olin üsna läbi ja vajasin seltskonnast puhkust, nii et noil aegadel kappasime mööda linna ja uurisime nii mulle tuttavaid kui ka tundmatuid kohti. Ühe korra ka siiski irdusin grupiüritusest, pidi toimuma giidiga uitamine, aga me ronisime hoopis mäe otsa, sest ma tahtsin ise käia ja ka Sixi sinna vedada, aga järgnevateks päevadeks ähvardas juba 25 kraadi sooja, nii et vaid see päev oli sobiv. Varem poleks kah saanud, sest mul oli ettekanne kohe konveka alguses, mis muidugi närvide säästmiseks oli ideaalne, ei pidanud küüsi närides oma hetke ootama, vaid sain sellega kohe maha. Läks vist paremini kui eelmine kord, sõnad enam ei ununud, eks tunnen end ka enesekindlamalt, ainuke küsimuse koht pärast esitlust oli põhimõiste määratlus, mida olin meelega vältinud, kuna ei tahtnud aega kulutada ja minna kohe uuringu kallale. Aga eks pean ikkagi edaspidi selle kavva võtma ja püüdma lühidalt seda siiski lahti rääkida. Ehkk põgusalt püüdsin selgi korral, aga ju jäi väheks.

Võrreldes eelmise korraga sai sel korral rohkem tsentrist eemal olevat mereäärt uuritud, käisime ühel õhtul seal plaažil uitamas, too oli vist ka põhiline hotellipiirkond, kuhu isegi üht tuba plaanisime, kuna seal oli üks väheseid ainult jalakäijate alasid, aga jäi konvekakohast pisut kaugele. Ja mäe otsas käisime kah tegelikult kaks korda, kuna esimesel korral ronides tuli üks saksa vanem paar vastu ja andis meile oma piletid, aga kuna ma tahtsin sel korral ka jala alla tulla, siis jäid need varuks ja sõitsime eelviimasel õhtul viimase tõstukiga mäkke, et siis hämaras ja lõpuks pimedas laskuda, nii et saime öistes tuledes vanalinna vaadata.

Teine koht, millega sai sel korral rohkem tutvuda, oli abajast, jahisadamast eemalduv (vist) suudmeala, kuhu sai suure silla alt hüljatud majade vahelt ja rohtukasvanud rada mööda. Kuna hotell viskas meid viimasel päeval juba kümnest välja, olid meil kõik kodinad kaasas ja ehkki lennureisideks on mu Augsburgist soetatud armeekott mugav, passib ta matkadeks pisut vähem, nii järgmine kord peaks siiski matkakoti võtma. Ja väiksema õlakoti.

Lennud läksid sel korral sujuvalt, eriti midagi ei hilinenud, pakid ei kadunud, lendudel polnud tüütuid kaasreisijaid ja igal lennul jagas LOT süüa-juua. Öösel Tallinna jõudes jalutasime Ülemiste keskusse, võtsime auto ja sõitsime koju.

 

Trondheim oktoober 2023

Kuna sõpsid läksid nüüd samuti Trondheimi, siis oli põhjust kaheksa aastat hiljem uuesti kohal käia. Polnud küll päris ideaalne, kuna üks tegelane viibis sel ajal Eestis, sest polnud siin veel otsi kokku tõmmanud, aga vähemalt viimase päeva saime ikka kõik koos hängida.

Lend oli ilgelt väsitav ja nii minnes kui tulles leidus vähemalt üks jobu, kes arvas heaks istme mulle sülle lasta. Ilmaga aga vedas – enne meid sadas mitu nädalat, meie külastuse ajal oli täis päike, ehkki pigem miinuse kanti ja tuul. Tuule tõttu jäi ka rändamist kavandatust vähemaks, nelja päeva jooksul jõudsime vaid linna piires ringi matkata ja viimase päeva õhtul kavas olnud mäeotsa ronimine jäi ära. Kügelesime selle asemel ühikas ja vitsutasime pitsat.

Olimegi ses mõttes tülinaks, et pressisime end võõrustajate ühetoalisse ühikatuppa, teisalt andis see võimaluse reisikulusid ohjes hoida ja majutuse asemel näiteks väljas söömisele kulutada. Mida ka iga päev tegime. Ühikas oli küll kitsavõitu, aga teisalt võimaldaski kontsentreeritult pead-jalad koos olla, nii et on tükiks ajaks üksteisest isu täis.

Trond oli ikka täitsa Heim st kodune, meenutas seda tunnet, mis valdas pärast välisõpet Tartusse jõudes – üht-teist on nagu muutunud, aga samas on väga tuttav, kõik teed ja rajad on teada. Saime isegi võõrustajale veel kohti tutvustada, kuhu ta eelneva paari kuu jooksul sattunud polnud.

Lisaks ilmale vedas ka virmalistega, juba lennujaama bussiga sõites olid nood fjordi kohal vaadeldavad ja hilisele tunnile vaatamata läksime kohe pärast kohalejõudmist neid veel vaatama. Olid linnatuledele vaatamata kenasti näha, ei pidanudki neeme tippu ronima. Linnatulesid muidugi jagus, norrakad priiskavad endiselt oma odava elektriga, tehku nad oma elektriautodega paarutades seda roheliseks olemise nägu palju tahes.

Neeme tippu kah ei jõudnud, ehkki ühel päeval võtsime ekstra sihiks, matkasime piki fjordiserva kergliiklusala ja ümber sadama selles suunas, aga ühelt poolt päike pani higistama ja teisalt tuul külmetama, nii et kui veel ligi pool tundi oleks jäänud sinna jõudmiseni, katkestasime, otsisime poolsaarel mingi suvalise kebabikoha ühe kooli läheduses, tellisime burksi ja kebabi ja soojendasime end üles. Suurushullustuses võtsin mõlemad ilged jurakad, nii et burks tuli pärast ühikasse tassida.

Käisime ka vana hea suurtükikindluse juures, kuhu võõrustajad polnud veel jõudnud, ja saime järjekordsest tudengimelust osa, olid vist erinevad korbid või muidu seltsingud kohal, laulsid ja sumisesid, mõned veeresid künkast alla. Kogu neljapäevane reis kokku, koos lendude, bussisõitude, söömiste-joomiste ja külakostiks viiduga läks kahepeale ligi 800 eurot. Saanuks ka soodsamalt, ja loomulikult ka kallimalt.

Dubrovnik (aprill 2022)

 Sellega läks sedasi, et vaevalt olin dokki astunud, kui juba juhendaja arvas, et peaksin nädalaga mõned jutud kokku panema ja dokikooli kandideerima. Ehmusin ära, pelgasin, et läheb liiga kiireks, alles tegelesin sisseelamisega, ja keeldusin. Hiljem vaatasin, et ainepunktidega läheb kitsaks ja kigisesin ka juhendajale, muuhulgas oma varasemat keeldumist kirudes, mille peale juhendaja pakkus uuesti. Said siis kiiresti motivatsioonid ja visioonid ja tseeveed kokku loobitud ja saadetud ja oligi diil. Ligi nädal enne lendu avastasin, et lisaks muudele kandideerimistele pidanuks ka IUC kodulehel registreeruma, tegin seda siis hilinenult ja 'tskae, pandigi nimi esinejate graafikusse. Tähtaja lähenedes oli veel mure, kas jõuan vahepeal kuskil nakkuda, aga läks õnneks ja pääsesin lennule – esimene reis pärast pandeemia algust.

Pagasikaotusele vaatamata oli tänu öistele poodidele eluks vajalik olemas

Minek oli üsna seiklusrikas, üle Euroopa tundus olevat priske briis, pealekauba hilines me väljalend, sest Poole õhuruumis oli (ehk Ukraina pärast?) liiga palju liiklust, aga Varssavi ümberistumisel olid LOT-i esindajad meil vastas, et kiirelt teisele lennule viia. Enne Dubrovnikut hoiatati, et on turbulentsid ja eks seda rappumist sai kah, maandusime poolviltu külg ees. Lennujaamas avastasime, et igasugu viivituste ja muu jamaga oli me pagas jooksu pannud. Mul polnud otseselt hullu, eluvajaliku olin ettenägelikult õlakotti pannud, aga mõnel me seltskonnas olid ravimid läinud.

Mõnusad salapärased nurgatagused

Linna kohta vist palju rääkima ei pea, visuaali saab Troonide mängu pealinnakaadritest (vt nt Cersei häbistamine). Ajalugu: oli vinge linnriik, 15. sajandil päratu rikas, Veneetsia linnriik üha ähvardas, aga türklased kaitsesid, on läbi sajandite olnud küll ühe, küll teise rahva käes, 17. sajandi maavärin lõi platsi puhtaks, vaid linnamüürid jäid püsti, ehitati üles, nüüd on Unesco kaitse all. Üheksakümnendatel käisid serblased koledusi tegemas. Viimast mainis ka autojuht ja ütles, et praegu on horvaadid pisut tigedad, et neile toona keegi appi ei tulnud ja nüüd Ukrainat kõik päästavad.

Uuesti mäe otsa, sest maantee (pildil) on linna naasmiseks liiga kitsas

Ettekande tekst oli mul jämedalt enne valmis tehtud, slaidid kah, aga kuna mu etteaste oli alles eelviimasel päeval, siis sai seda iga päev muudkui viimistletud ja täiendatud. Õnnestus ka üle tüki aja juhendajaga nii esinemist kui ka muid dokiküsimusi arutada – hea on kinnitust saada, et mitmed mõtted klapivad. Kooli edenedes selgus, et ma olen seltskonnas täitsa beebi, seal oli mitmeid järeldokke ja muidu viimase aasta tegelasi, ma oma paari kuuga paras piimahabe. Kui tuli viimaks mu kord rääkida, siis ütlesin selle igaks petteks ära ja vast seetõttu mu feilimist väga karmilt ka ei hinnatud. Esiteks ei osanud ma ühtäkki enam inglise keelt ja teiseks unus 2/3 juttu, mida kavatsesin rääkida. Pidanuks oma juttu eelnevalt ikka rohkem harjutama.

Vaade instituudi aknast sellelesamale äraneetud mäele

Äpardus ka see osa, mis võiks üks dokikooli komponente olla – teistega suhtlemine. See võõras kohas elamine, ajavahe, igahommikune prügiauto ja üsna talvisest Eestist võrdlemisi suvve potsatamine väsitas kõik kokku nii ära, et suhtlemiseks, mis mult ka heades oludes pingutust nõuab, enam energiat ei jagunud. Nii et vedasin ses nii end kui juhendajat alt. Ta küll pani mu ise ühel pärastlõunal ühe rootslasega suhtlema, aga sellega mu jaoks asi suhtkoht piirdus. Nii et järgmise dokikooli peaks valima ehk kodumaise, siis on jõudu ka kontakte luua.

Teiste ettekanded olid huvitavad, sai mõningaid uusi mõtteid ja koolituspäeval ka katsuda häguste komplektidega (fuzzy sets) meediasüsteeme analüüsida. Koolituse lõpul hakkas tunduma, et vist midagi saan ka aru.

Merel suutis üks kaater meist mööda pressida

Vaimselt olin küpse, aga see ei takistanud kehalist tegevust, uitasin ja matkasin intensiivselt iga päev, mobiili sammulugeja andmeil kahekordistus mu päeva keskmine kilometraaž. Üks päev veel eriti, kui otsustasin linna põhimäe/-künka otsa ronida, teisest küljest alla matkata ja seal avastasin, et maanteed mööda tagasi linna ei pääse, kuna see on liiga kitsas, vastu nõlva pressitud, autod sõidavad mu sodiks, nii et pidin veel teist korda üles ronima ja siis uuesti mõistlikumast kohast laskuma. Selle päeva kilometraaž oli 17. Mäkke. Ja alla. Ja uuesti mäkke. Ja uuesti alla. Sääred olid veel kolm päeva valusad. Aga vähemalt võisin rahul olla, et drooni kaasa ei võtnud ja sain ka selleta ülalt vaate.

Ülikitsad treppis tänavad on kenad ja põnevad vaadata, aga rasked ronida

Korraldajad organiseerisid meile ka ühe kaatrisõidu saarele, nii et saime linna Aadria merelt vaadata ja saareelu kaeda. Küll vaid tund. Sõit edasi-tagasi (täiskuuga merel) kah kokku oma 2 tundi, nii et tagasi pimedas. Linnast kaugemale rohkem ei jõudnudki, uitasin mööda linna ja nädalaks oli seda küll ja veel, võinuks kauemgi. Kuna linn klammerdub nõlvadele, siis tasast ruumi napib, tänavad on kitsad ja leidub igasugu põnevaid kangialuseid, nurgataguseid, treppe ja platvorme. Avastamist jagub.

Noja viimane päev: olin liiga vara kohal nagu ikka, sain kohe oma sertifikaadi kätte. Tegin siis sellest pildi ja saatsin kooli, et oleks olemas. Tuli veel paar ettekannet ja pärast seda nali läbi. Läksin veel uitama, et Ringole äkki sünnaks midagi leida, aga no polnud midagi mõistlikku. Käisin vaatasin paar kohta üle, kuhu seni polnud jõudnud ja siis lõunaks sättisin end hotelli tagasi, ostes veel saiakesi, kavatsusega rahumeeli paar tundi voodi aeleda, süüa, ja ehk ka enne lendu tukkuda, aga hotellis selgus, et väljaregistreerimise tähta oli juba hommikul, nii et nüüd pidin kiiruga asjad kokku viskama, end ära kasima ja meile järele tuleva bussini koos kompsudega fuajees passima. Hõissa.

Kui tulime Poola lennuliiniga, siis minek oli Lufthansaga. Esiteks hilines ka see, teiseks viibis ka meie maandumine, vist tegi tuulesuuna pärast ringi, kolmandaks ei lastud meid Frankfurdi lennujaamast niisama läbi, vaid tehti täisturvakontroll, nii et olime lootusetult hilinemas teisele Lufthansa lennule, neljandaks ei vaevunud seal meid keegi läbi jaama juhatama, nii et pidime ise kiiruga ekslema ja viiendaks juhendati turvameeste poolt üks seltsiline vales suunas, nii et ta jäi meist maha, sai alles järgmisel hommikul järele tulla. Ma tegelikult olin ka natuke pettunud, et me seltskond selliselt "igaüks enda eest" jooksu pani, jõudsin vaevu ühel sabas püsida, ma ei orienteerunud seal ise üldse ja oleks omapäi üritades samamoodi lennust maha jäänud. Võinuks ju ühtselt ühte hoida, suuremat gruppi on lennufirmal raskem ja kulukam maha jätta.

Igatahes südaööks me viimaks kodumaile saime ja oh kui hea jahe kevad, paljud hangedki veel alles. Ja hommikul ei karju akna all prügiauto, vaid linnud ja kiimlevad konnad. Seda, kui väsitavalt kõik see mõjus, näitas kas või mu magamine – kui muidu magan öösel keskmiselt kuus tundi, siis nädal pärast reisi juhtus korduvalt, et magasin 8 tundi ja rohkem, lisaks päevased uinakud. Ikka läbi võttis. Aga ega ei üllata, eks me seepärast eelistamegi nii reisul käia, et läheme kuskile kohale ja viibime pikemalt, lühemad sutsakad pole me teema.

Ajah, õkva reisuks võtsin end kokku ja sundisin end šoppama, otsisin jalatsid, mis oleks piisavalt viisakad, et seltskonnas käia, samas tiba sportlikumad, et ringi uidata. Suure vaevaga sain sobivad, aga reisu eelviimasel päeval avastasin, et juba lagunevad, nii et tundub, et Weekendi mul rohkem asja pole, klienditeenindaja kohtles kah nagu kurjategijat.

Kogu äga ja vigina lõpetuseks lisan, et kokkuvõttes oli reis ikkagi pigem plusspoolel nii põhieesmärgi kui turismikogemuse poolest. Lihtsalt jah, eelistanuks pikemat ja rahulikumat käiku. Ja noh, Sixi võinuks ka ühes võtta, mitmetel seltskonnas olid kaasad kaasas. Oma esimesel (mini)konvekal veel ei tihanud, järgmine kord juba targem. Ja no pluss juba seegi, et lisaks dokikooli punktidele saan vist mõningase lisatööga ka konvekapunktid kirja.

bEST of the pEST

  Mullu käivitunud pandeemiaperioodil panin kõik muu pausile, vältisime kontakte ja mullistusime. Välireisimine ei tulnud kõne allagi (mul siiamani ei pähe, et on inimesi, kellel reisinälg nii suur, et enda ja teiste tervist ohtu seades on tappev vajadus ikka välja tikkuda), õnneks oli ka kool läbi ja välisõpe polnud teema. Teisalt: kaua sa siin metsas ikka järjest istud? Eesti pakub oma väiksusele vaatamata tohutult mitmekesist keskkonda ja kuna olin 2020 sügisest vikitama hakanud, on andnud see hobi küllaga põhjust ringi käia, kohti, objekte, inimesi jäädvustada.

Kusjuures jõle vähe on abi googeldamisest või "puhka eestis" lahendustest, sest sealt leiab vaid väga ilmseid, stereotüüpseid ja igavaid sihtkohti. Seepärast soovitangi võtta endale mingi hobi või huvi, mis sunnib suvakohti sihtima, teel sinna näeb ja kogeb sageli muudki põnevat, olgu selleks viki või geopeitus või muu. Autoorienteerumist ei soovita, sest pärast ühe sellise ürituse me kodumetsas toimumist oli metsavahe prügi täis. Samuti ei soovita Harjumaad, meil pole oma kodusohu kevadest sügiseni suurt asja, sest sel perioodil on see pidevalt rahvast täis. Minge ometi kodumaakonnast kaugemale, jumal küll.

Pandeemiast võiksin lõputult ulguda ja hambaid kiristada, aga püsides reisiteemas, on äärmiselt silmatorkav, kui kuradi vähepaindlikud me inimesed, ärid, kogukonnad ja ametkonnad on. Kriisi alguses lootsin, et nakkusoht sunnib inimesed õue, aga ei – ei toitlustajad, ei meelelahutajad, ei KOV-id ega ka kodanikud ei arene. Kõik istuvad oma umbsetes tubades, läkastavad üksteisele näkku ja hädaldavad, et neid sulgema sunnitakse. Nagu juba Norra ja muude kogemuste juures mainitud, osatakse seal väljas olla ja tegutseda ja põhjamaade õuelembus võtab eestlastelt selle hädise mantra "aga ilm!" õigustuse ära. Ma ei ole näinud, et me KOV-id püstitaks elanikkonnale vabaõhu katusealuseid, toidukohad looks soojustatud vabaõhukohvikuid või kaaskondsed avastaksid, et saadaval on soojuskiirgurid, elektritekid, akusoojustusega tallad, vestid, joped jne, millega saaks rõõmsalt õues hängida ka tiba jahedama ilmaga. Kevad-talvel käisime sõpradel külas, istusime terrassil, soojuskiirgurid sees, tekid ümber, tuul oli üle 5 m/s ja sadas lund. Kusjuures üks sõpradest on paadunud külmavares. Me olime seal üle kahe tunni ja kõik olid rahul, keegi ei külmetunud. See eestlaste õuepelgus on lihtsalt üle mõistuse. Meil pole mingit vajadust valida kahe kehva võimaluse vahel – nakatumine või isolatsioon –, meil on terve pinu vahepealseid variante, aga era- ja ühiskondlikus arutelus kuuleb vaid binaarseid versioone.

Jeerum.

Aeglasest reisimisest

Pandeemiarežiimis tiksudes ja poolsunduslikult omaette hoides, suurema liikumisvõimaluseta meenuvad ikka vahel kohad ja olud varemkäidud kohtadest. No et mingi koht, vaade, lõhn, heli meenutab midagi sarnast kuskilt reisilt. Eile turgatas, et selliseid ajas tagasiminekuid ei paku kiired reisid, ei me eurotripp ega lauareisid. Küll aga kõik aeglased reisid, Trondheim, Reykjavík, Augsburg. Käime kuskil, ninna tungib määnduva rohu lehk, meenuvad Norra mäed. Istume kuskil palavas, meenub üks õhtu Augsburgis.
Iva? Iva on see, et mingi paigaga mingi sideme tekkimine vajab aega. Ja kui on side loodud, saan hiljem seda uuesti läbi elada. Kiirreis pakub kiire elamuse, aga hiljem järelelamust annab vähem. Jah, on mõned mälestused, aga needki pinnapealsemad.

See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.