Pikemast jutust huvitatutele:
Reede õhtul saime jälle neti. Siilil tuli oma mäkis võrgusätingud ümber muuta. Signe aga ei viitsinud sellega tegeleda ja on praegu ilma.
Pärast laupäeva hommikul... või noh... lõunal ärkamist vohmisime pannkoogid ja spagetid sisse, mõtlesime välja, mis suunas läheme, pakkisime kotid (minimaalne ellujäämisvarustus, telke, magamiskotte ja matte ei võtnud) ja sättisime sammud juba tuttava N1 tankla poole Miklabrauti teel. Tanklasse jõudsime umbes pool üks. Istusime maha, võtsime Subway silmi kirjuks ajavast valikust mingid söögid, Kaffítari kohvikust kohvi ja jätkasime ärkamisprotsessi. Kesklinna Kaffítaris maksis kohv 35, tanklas 19 EEK. Sealjuures sai topsi uuesti täita, mida me siis ka kaks kord tegime. Täitsime jälle tankla kempsus veepudelid ja läksime tankla väljasõidule hääletama. 10 minutise hääletamise järel peatus üks suur punane maastur (jälle!), suur paks mees roolis. Pidi minema õkva meile sobival suunal Eyjafjallajökulli poole.
Istusime autosse. Juht oli 30ndates mehemürakas, kes töötab sanitarina psühhiaatriakliinikus. Nimesid me ei vahetanud, seega kutsume teda Sanitariks. Islandi sanitarid ei saa miinimumpalka nagu Eestis (tere Lauri) vaid sellist keskmisepoolset töötasu. Sealjuures ei saa seda tööd ka iga suvaline tegelane teha, sanitarid-õed peavad ikka vastava neljaaastase koolituse läbima. Tema oli kõigepealt õe abina töötanud, siis läbis koolituse ja läks psühhiaatriakliinikusse tööle. Ses mõttes oli küll filmiklišeelikult vastava kehaehitusega sanitar. Igatepidi suur ja lai. Aga samas mittefilmilikult külm ja julma (muljega), vaid sõbralik ja muhe. 125-kilomeetrise sõidu kestel kuulsime seda, teist ja kolmandatki.
Sanitar pidavat Vestmannaeyjari saarelt praamiga tulevatele tuttavatele vastu minema. Ta ise oligi sealt pärit ja rääkis meile küllalt mõjusalt sellest saarest, et me otsustasime sinna minna, kuigi paar nädalat tagasi, kui Signe välistudengite grupp seal käis, jätsime me selle võimaluse kasutamata.
Saime teada, miks Islandil on kohati teest põiki üle jooksvate raudvarbadega lõigud – sel viisil takistatakse lambaid liiga vabalt mööda maad ringi kappamast ja haigusi levitamast. Üks müsteerium jälle lahendatud.
Rääkis ka seda, et Eyjafjallajökulli liustikust/mäeahelikust üle mineva matkaraja läbimiseks kulub ligikaudu 12 kuni 14 tundi. Samas on häda selles, et kevadel pursanud ja Euroopa lennuliikluses paksu pahandust tekitanud vulkaan ujutas üksiti ka matkaraja üle ning seetõttu on seda nüüd raskem järgida. Sildid on kah kohati kadunud. Ja Siili märkuse peale, et sildi- ning viidamajandus on siin üldse nõrkadel jalgadel, kuulsime, et noh, praegu pidi juba parem olema, mõned aastad tagasi olla veel hullem olnud. Ei kujuta ettegi, kuidas need vaesed GPS-ita turistid toona siin hakkama said.
Igatahes meil läks selle matkaraja jutu peale hammas verele. Matkaraja teises otsas peaksime jõudma orgu, mida ümbritsevad liustikud, Lonely Planeti kohaselt pidid seal väga vinged vaated olema, paar laulvat koobast ja üldse väga popp pidutsemissihtkoht kevadiste koolilõpetajate seas.
Teine variant oleks ka kahe liustiku vahelt läbi minna.
Pidi küll juba praeguste ilmadegagi seal kohati miinus viis kraadi olema, aga see eest on seal ka kaks matkamaja, millest vähemalt üks on kindlasti kõigile ööbimiseks avatud. Lisaks on mäest üle minnes oht sõna otseses mõttes pilve jääda - teel sõites võisime seda eemalt vaadata ja sel hetkel oli see pilvesse mähkunud. Seega – matkarada osaliselt laava alla mattunud ja pilv vaadet varjamas, nii et sa ei näe kah, kuhu liigud. "Põnev" kombinatsioon :o) Nii et mõtleme veel.
Sanitar rääkis Siili pärimise peale, et see vähene lumi, mis siinkandis tavaliselt sajab, hakkab alles millalgi novembris langema, seega on meil veel vähemalt lõunaosas ringi vaatamiseks (teoreetiliselt) poolteist kuni kaks kuud aega.
Liiklust Reykjavíkis kommenteeris märkusega "organiseeritud kaos". Nõustusime.
Sanitar on ka mingi "ümarlaua" klubi liige, mis ühendab erinevaid ärimehi (?) üle maailma. Selle klubiga seoses on tal sõpru üle maailma, sealhulgas ka Eestis, kus on vähemalt 11 klubi üksust, kuna Tallinnas on klubi Eesti haru üheteistkümnes osakond. Käis ka mõni aasta tagasi Euroopas Interraili rongipassiga rändamas. Ununes küside, kui lihtne-keeruline, mugav-tüütu see oli, sest oleme isegi kaalunud millalgi selle versiooni proovimist, eeldades, et see on hea muretu reisiviis, aga viimatisest foorumilugemisest selgus, et päris nii see ei ole. Alati ei pruugi rongikohti olla ja pahatihti esinevat mingeid lisatasusid.
Nii.
Saarest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Vestmannaeyjar
Siil oli üldjoontes tänu raamatust ja foorumitest loetule saare looga kursis. Vist sai varasemas Geysiri postituses kah mainitud. Ajalooliselt on saar seotud Islandi asundamisega (seetõttu toimub seal ka iga aasta rahvusliku püha (asustamisaastapäeva) tähistamine, kuhu tuleb mandrilt kuni 10 000 islandlast, ei kujuta ettegi, kuhu nad end seal kõik paigutavad) – kunagi Islandile tulnud verevennad otsustasid Islandi erinevates otstes talvituda. Kevadel teist venda otsima läinu avastas, et orjad (Iirimaalt võetud) olid tolle talvel maha löönud ja Vestmannaeyjari arhipelaagi suurimale, Heimaey (Kodu) saarele pagenud. Vihane vend otsis nad üles ja lõi kõik maha.
Mõned sajandid hiljem oli saar juba korralikult asustatud ning sinna seilanud Alžeeria piraadid (keda hiljem tükk aega islandlaste poolt türklasteks kutsuti) tapsid neist suure hulga maha ning võtsid mitusada orjadena kaasa. Aastakümned hiljem jõudis neist orjastatud islandlastest paar tükki Aafrikast tagasi. Umbes kolmandikul õnnestus toonase rünnaku ajal koobastesse peituda.
Mõni aeg hiljem käis arhipelaagil ja Islandil veel üks türgi piraadikapten, kes viis sealt samuti 800 inimest orjaks.
Ja värskemad uudised – ühel 1973. aasta jaanuari öösel helistasid mõned saare elanikud tuletõrjele, et vist on üks farm tules. Selgus aga, et senisele lamedale aasale oli vulkaan tekkinud.
Saare 5000 elanikku evakueeriti. Inimesed arvasid algul, et saavad peagi tagasi, tegelikkuses võttis vulkaan asja tõsiselt, tekitades kesklinnast 1 kilomeetri kaugusele alguses 300-meetrise, hiljem saare ühest otsast teise ulatuva 3-kilomeetrise lõhe. Hiljem keskendus vulkaaniline tegevus linna lähedale, luues 200 meetri kõrguse vulkaanikraatri Eldefell (isl k Tulemägi). Laavavood ähvardasid sulgeda saare elanikkonna eksistentsiks hädavajaliku sadama (kust käis läbi 25% Islandi aastasest loomusest, tänapäeval aga tervelt kolmandik) sulgeda ning üks mees soovitas laavavoolu mereveega jahutada. Alguses jaburaks peetud idee töötas ja praegu võib linna kõrval imetleda paarikümne meetri kõrgust laavaseina. Loodus võtab, loodus annab – vulkaani ligi viiekuise tegevuse tulemusena hävis kümneid majapidamisi, samas tekitas laava saarele juurde kaks ruutkilomeetrit (u neljandik) saarepindala.
Saar (ja majad) mattus kohati kuni 5-meetrise tuhavaiba alla.
Ohvreid oli vaid üks – hoolimata keldrisse minemise keeldust tegi üks narkar seda siiski, murdes apteegi keldrisse sisse, et ravimeid varastada, ja suri keldritesse ning muudesse madalamatesse lohkudesse kogunenud õhust raskema mürgise gaasi sissehingamise tagajärjel.
Kümme aastat varem tekkis viieaastase vulkaanilise tegevuse tulemusel maailma noorim ja Islandi lõunapoolseim saar – 2,7 ruutkilomeetrine Surtsey saar, mis 2002. aastaks oli kahanenud 1,4 ruutkilomeetriseks. Sellele saarele minemine on keelatud, kuna teadlased uurivad seal, kuidas uutele aladele elu tekib.
Huh. Noh, päris kõike seda too Sanitar ei rääkinud, aga peaaegu.
Lisaks soovitas ta saarel ka laava-aeda vaatama minna, mille rajamist kaheksakümnendatel üks pensionäride paar alustas ning mida nüüd üks teine paar hooldab ja arendab.
Lunne väga lootust näha ei olnud, kuna nüüd on nad enamjaolt ära lennanud. Muidu on seal aga suured kolooniad ja kevadeti noorlindude lendama õppimise ajal põrkavad nad vastu sadamahooneid ja inimesed heidavad nad vette või viivad koju ja söövad ära. Lunne püütakse ka suure võrguga õhust, nagu liblikaid :P
Väike lootus oli siiski neid näha. Samuti mõõk-/mõrtsukvaalu. Muide, Vestmanni saarte juures elas 1998-2002 ka Free Willy filmist tuntud mõõkvaal Keiko.
Lisaks pidid saare lõunatipus olevad kaljud väga vingeid vaateid pakkuma.
Jõudsime sadamasse. Meie sohver helistas veel saarel olevasse hostelisse. Öö hind pidi olema 1000 EEK. Arvasime, et arvatavasti siiski ei kasuta seda varianti.
Praam jõudis tunni aja pärast sadamasse. 15.30 sõitsime välja. Ookeanilainetus oli meie, maarottide jaoks kaunis korralik (küll mitte tormine) ja olime tänulikud võimaluse eest kasutada pooletunnist praamisõitu ligi kahetunnise asemel, mis veel mõni aeg tagasi oli ainuke võimalus. Pidavatki uue sadamaga probleeme olema, et lained uhuvad praami sõidukanali liiva täis ja selle vabastamiseks tuleb liiv välja pumbata. Praamil oli rahvast üsna vähe, mõõkvaalu ja lunne ei silmanud. Vahetult enne "kodusaart" oli veel kaks järsuseinalist saarejupatsit, kumbki ühe maja (jahimajakesed), rohelise nõgusa saarepealse ja toimeka kajakakolooniaga. Väga maaliline ja natuke sürreaalne.
Sadamasse sissesõit toimus läbi ookeani eest hästi varjatud abaja. Jällegi piki järsku kaljuseina, mis oli linnusõnnikust valgetriibuline.
Sadamas jala mahasaanuna kappasime kibekiirelt vulkaani poole. Olime otsustanud veel samal õhtul viimase praamiga mandrile naasta. Aega oli 3 tundi.
Linna/küla servast leidsime laavakõrgendiku, millest viis trepp üles. Üleval oli tulp, mis näitas kahele poole – kunagise sadamat kaitsnud kindluse poole, mille üks müür olla taastatud (piraatide eest see siiski ei kaitsnud, nood randusid saare teises otsas), ja "põhjamaa Pompei" poole, kus vulkaanituha alla mattunud majapidamised olla välja kaevatud. Üritasime kindlust otsida, aga Islandile tüüpiliselt piirdus kogu viidasüsteem selle ühe sildiga. Ei kaarti, ei tulpe, ei midagi. Kütsime vulkaani poole edasi. Õnneks oli seda lihtsam leida – mäge on raske kahe silma vahele jätta. Ronimine oli võrdlemisi vaevaline, meenus eelmise aasta Pilatuse mäe vallutamine. Tuul oli alguses vastu, hiljem lükkas takka. Ja tugev tuul. Kõigepealt läksime vulkaani servale.
Üleval avanes hea vaade saarele – vulkaanipurskega laienenud rannajoon, "põhjamaa Pompei", viis tuhat aastat tagasi pursanud naabervulkaan, golfiväljak, sadam, laava-aed ja muidugi linn (4000 elanikku) ise. Kuidagi väga ebareaalne tundus see kõik – kaljudest ümbritsetud roheline nõgu, mille keskel on omakorda majad. Ja autod. Ja inimesed. Paaril ruutkilomeetril... Väga sürr.
Vulkaanikoonus ise pole klassikalise kujuga, kuna millalgi puske käigus vajus koonuse põhjapoolne külg minema. Nii et nüüd kõrgub seal poolkoonus (tumedam laik pildi siinpoolses servas ongi uuem vulkaan, selle kõrval vasakul olev väiksem sõõr on vana vulkaan, purkskega lisandunud saare osa on samuti tumedamana näha).
Tulime vulkaani otsast alla, käisime vulkaani põhjas, mis oli pettumust-tekitavalt ebadramaatiline (ei kuumust, ei auru), korjasime paar kivi meeneks kaasa ning kõndisime laava-aia poole. Aed oli hirmus nunnu. Kiviktaimla ja murulaigud keset laavavoolu ja -räbu.
Matkasime tagasi linna poole. Praami lahkumiseni oli jäänud veel kaks tundi. Oleks teoreetiliselt olnud aega kapata saare lõunatippu kaljupaljandeid vahtima või sadama kõrval asuv järsk mägi vallutada. Otsustasime hoopis linnas uitamise kasuks, kuna kaljud oleks arvatavasti sarnanenud nendele, mida me juba Reykjanesi poolsaarel nägime ja veel ühte mäge vallutada me lihtsalt ei viitsinud. Linnas ringi vaadates ning kõikjal (v.a lõunas) selle kohal kõrguvaid mägesid silmates ei tahtnud kuidagi see ebareaalne "Truman Show" tunne haihtuda. Majad olid valdavalt kompaktsed ja väiksed. Paljudel olid aastanumbritega sildid. Eks käib vist uhkeldamine "minu maja on vanem kui sinu hurtsik".
Jõudsime tagasi sadamasse tund enne praami lahkumist. Olime esimesed. 10 minutit hiljem jõudsid sinna veel paar tükki. Hakkasime juba muretsema, et 21.30 mandrile jõudes ei olegi meil eriti autosid, millele hääletada ja peame peateele viiva sadamatee u 10 km jala läbima. Pilkases pimeduses. Ok, lamp ja helkurid olid kah olemas.
Pool tundi hiljem oli aga sadamahoone purjakil keskealisi ja vähemkeskealisi täis. Tulid nii busside kui autodega, seega oli lootust teisel pool masinale saada. Seekord me praamil pikalt väljas ei vahtinud, imetlesime vaid sadamast välja sõites prožektoriga valgustatud kaljuseina. Ülejäänud aja sisustasime kaardimängu ja mitte oksendamisele keskendumisega.
Sättisime end kohe väljapääsu juurde, et enne teisi välja saada ja võimalikult vara hääletamisega alustada. Plaan töötas – olime esimestena väljas, helkurid küljes, tuli põlemas ja teine auto, mida hääletasime, võttis meid peale. Universaali juhikohalt ronis mees välja, kihutas kaks lontkõrva tagaistmelt pakiruumi ja teatas, et sõidab Selfossi. Üle poole maast Reykjavíki. Sobib. Mees sõitis nagu segane – pimedas, kurvides ja pimedatel mäetõusudel 90 km/h alas 120-ga. Samas auto alla jäävate loomadega siin probleeme pole. Põhjas pidi kohati hirvedega õnnetusi juhtuma. Tegelikult oli mehe ja tema naise (keda me vist praamil nii saarele kui tagasi sõites nägime, ehk seetõttu saimegi kiiresti peale) sihtkoht mõned kilomeetrid enne Selfossi, aga meile tehti jälle head ja viidi sinna kohale. Vähemalt on seal pikalt valgustatud teeriba. Terve tee käisid koerad meie kuklaid nuuskimas, vahel ka käppa õlale panemas ja paar korda üritasid tagasi istmele ronida.
Selfossis kõndisime natuke asustatud alast (inimesi kuskil kõndimas ei näinud) välja ning jäime ringteest paarkümmend meetrit kaugemale hääletama. Seekord pidime tervelt ( :o) ) kümmekond autot mööda laskma, enne kui meist möödus maastur, pimestas meid enne korraks kaugtuledega (vist vaatas üle, mis mutukad me oleme), sõitis edasi, peatus, pööras ümber, möödus meist uuesti, pööras enne ringteed tagasi, sõitis uuesti meie juurde ja peatus. Roolis oli islandlane, kõrval istus tema Arizonas sündinud naine, kes pea terve tee rõõmsalt inglise keeles sädistas. Vist oli õpetaja. Kunagi tudengivahetusprogrammiga siia sattunud. Teda majutanud perenaine ajas ta esimesel siinsel hommikul kell seitse üles hõigetega "Tule nüüd ruttu üles, päike on väljas!". Äsja Arizonast tulnu jaoks täiesti mõistetamatu põhjus ärkamiseks. Hiljem aga juba mõistis :o)
Naine oli ka San Diegos käinud, nii et jätkus teemat, millest Signega rääkida. Ta ema olla Signe seal viibimise ajal sealsete metsapõlengute tõttu pidanud oma hobused evakueerima.
Jne.
Igatahes vedas meil hääletamisega igatepidi. Nautisime vaadet kohati selgineva taeva ja kuuga, pimeduses valgustatud koske, olime soojas, teadsime, et saame täna oma voodis magada ja vihma sadas vaid paar korda ning needki korrad siis, kui me juba selles viimases autos olime. Meid toodi otse hosteli lävele. Oo õnn.
Reis, mille eest Signe grupikaaslased maksid 1000 EEK näkku, läks meile maksma vaid praamipiletid (300 EEK kahepeale kokku) ja söök ning pealekauba saime toredate kohalikega sõita ning rääkida.
Mis sa hing veel ihkad.
Oli küll kavas ka pühapäevast kirjutada, aga andke andeks, ei jaksa. Ja noh, isegi tuli pikk jutt. Õnnitleme neid, kes suutsid lõpuni lugeda, minge nüüd tööle tagasi, kohvipaus on läbi.
No comments:
Post a Comment