Mobiil äratab.
Siil ei liiguta, Six keerutab varbaid ja kasutab võimalust mitte kohe sahmima hakata.
Kell 7.10
"Kuule."
"Mh?"
"Kell on seitse."
"Pekki!"
"Magame siis edasi või?"
"Mhmh."
Nii meil täna kuumaveejõkke minemata jäigi. Viimase aja postitused tunduvadki valdavalt sisaldavat kirjeldusi sellest, kuidas me EI käinud kuskil. Jätkame samas vaimus.
Eile õhtul oli ju vaja kella kaheni öösel Green Wingi vahtida (briti haige haiglakomöödiasari, aitäh Ringo) ja pärast Sixi uinumist jätkas Siil tavapäraselt kella neljani blogi lugemist. Seekord Kaamose oma. Siilil ongi praegu blogiperiood – raamatuid ei loe ja filme ei vaata. Eriti.
Ega see mitteärkamise protsess kõrvaltvaatajale nii humoorikas vist ei tundugi, aga Sixil oli igatahes lõbus, sest tavapäraselt järgneb mobiili äratussignaalile Siili silmapilkne virgumine, voodist välja paiskumine ja kööki askeldama tormamine, et Six saaks veel mõnda aega ärkamist jätkata.
Päris raisku me tänast täiesti tuulevaikset ja üdiselget (lehvitame siinkohal Eesti rampraskete vihmapilvede all kössitavatele lähedastele, lohutage end sellega, et meil on siin ilusad päikesepaistelised ilmad, Islandi talv my ass ja paar miinuskraadi tuleb siinjuures ainult kasuks) päeva siiski ei lasknud, vaid säädsime kahepaiku sammud meelekindlalt, pärast odrapannkookide (ilmnes, et meie nisujahu on hoopis odrajahu, seega sõime karaskimaitselisi pannikaid) konsumeerimist, linna idaserva, kus asub Rauðavatn järve/tiiki ümbritsev park. Tegelikult kulgeb läbi terve pikliku kujuga linna soolikana üks suur park, mis ulatub selle tiigini välja. Pargi keskel jookseb jõgi/oja.
Üritasimegi suuremast liiklusest võimalikult eemale hoida ning põhiliselt jõe kallast mööda liikuda. Jõgi oli valdavalt lahtine, jääkaaneta. Samas tundus meile mõlemale, et me pole mitte kunagi Eestis selliseid jäässe pakitud kive näinud, nagu siin. Kivid sarnanesid pärlitega, mis tekivad ju samal moel – kivi/liivatera ümber koguneb ollus/jää. Kohati jõgi auras. Kas soe vesi lisandus looduslikest allikatest või mõne suplusmaja torudest, ei tea. Ühes kohas oli jõele ka tamm ehitatud, ning tehistiigi juurde erinevates keeltes sildid lisatud, et kala ei tohi püüda. Keelud olid islandi, inglise, poola, leedu, läti ja tai keeles. Huvitav keelevalik. Kas poolakad, leedukad, lätlased ja tailased inglise või islandi keelt ei oska? Või neid on siin rohkem, kui teisi võõramaalasi? Või kalduvad just pigem nende rahvuste esindajad kalastama?
Rauðavatni juurde jõudsime u 2 tunniga. Järv (ok, jääme järve juurde) oli jääs ja paarikümnepealine rahvamass selle peal. Uisutamas, kakerdamas, jalutamas. Hakkasime mõlemad ühekorraga uisulaenutusele mõtlema. See on järv on piisavalt suur, et paari ringiga mitte tüdida. Antud hetkel olime mõlemad juba piisavalt väsinud, ning päike juba küllalt madalal, et mitte hakata järvele ringi peale tegema, seega pöörasime otsa ringi ja matkasime jõe teist kallast mööda kodumaile tagasi.
Väikse poepausiga. Meil on nüüd puuviljasalati hooaeg. Pistaatsiapähkli periood sai vist mõneks ajaks läbi. Võrdluses Eesti pistaatsiad vs Islandi omad, jäävad esimesed kindlalt alla, isegi Eesti kallimad
pähklid on tihtipeale kehvema kvaliteediga, kui siinsed odavaimad eksemplarid. Sealjuures hind on suhtkoht sama, mis Eesti odavamad.
Kaubandusteemal jätkates – eilset päeva kah täiesti maha ei maganud, vaid käisime hiljuti grafitijahil avastatud Bonuses. Seal oli uueks leiuks martsipanišokolaadisari. Neli varianti: konjakiga, pähkliga, tumeda šokolaadiga ja lihtsalt martsipaniga. Meile meeldisid pähkli ja tumeda šokolaadiga versioonid.
Aa – ja üleeile pangas teisel katsel käies õnnestus ka üüriülekanne teostada. 9000 EEK ülekande tegemise eest napsas pank 250 eesti krooni vahelt. Nüüd hakkame seal iga päev kakaod joomas käima, et mingilgi määral summa tasa saada. Seda me juba ei kingi.
Ja metsas (ok, "metsas") jalutades ning saapaga käbisid toksides meenus Joosep. Ja kodumets. Tunneme juba puudust küll. Samuti igatseme pelmeene, kaneelisaiu, rukkileiba, kilu, MUSTIKAID, Eesti õunu, teravat marineeritud kurki ja kodujuustu.
(Pildil Raul ja Joosep 1. jaanuari hommikul, käsil on headuutaastat käpasurumine.)
Ja koju jõudsime kuueks. Pimedas. Eile oli jälle mingi läbu ning kuna põliselanikud sahkerdavad siinsetele tudengitele odavamalt saadaolevat kohalikku puskarit, siis oli Edgaril "imelik" pohmakas. Sai vist kehvemat kraami.
4 comments:
Õu tänks kuule! See samaka asi siin... tekkis kohe väike ametialane huvi, et millest ka ajavad seda? :P
Kardulast, millest muust.
Samal põlluproduktil põhineb ka kohalik viin Brennivín.
Joosep kindlasti igatseb teid kah. Mul oli mees kunagi kuus kuud ära. Kui ta läks, oli koer kuus kuud vana. Kui ta tagasi tuli, kuulis koer auto tagaistmel tüübi samme ja läks õnnest täiesti lolliks. Umbes sama oli ka siis, kui mina Austraaliast koju jõudsin. Neil on hea mälu.
Novot, mine võta nüüd kinni. Mul kunagi olnud koer/nuustik (R.I.P.) oli kah säänne pöördesse mineja, kui pärast päälinna tudeerima kadumist vahel harva kodumaile sattusin – hakkas mööda korterit edasi-tagasi kappama ja väljendas igal muulgil võimalikul viisil rõõmu.
Joosep on seni üsna maamehelikult, rahulikult suhtunud. Nt eelmine aasta eurotripilt naastes ei erinenud ta vastuvõtt me ühepäevaselt linnakäigult tagasituleku rõõmuväljendusest, mis on kah soe, aga ei midagi hüsteerilist (jookseb vastu, ilane mänguasi/käbi/kaigas suus ja üritab seda sulle pihku või auto pagasiruumi toppida).
Selline tüüpiline eesti mees :o)
Alateadlikult võib igatseda küll, praegu on seal vist vaid toosama pildil nähaolev Raul, kes teda metsa viib. Ja sedagi enamjaolt vaid nädalavahetustel. Me tarisime teda laantesse pea iga päev, vahel mitu korda päevas.
A no mine sa tea... eks hiljemalt 8 päeva pärast võin raporteerida, kuidas ta neljakuisele eemalviibimisele reageeris :o)
Post a Comment