21. nov, pühap

Õmm... hakkavad järjest pikemad kirjapausid sisse tulema.
Rutiin noh.

Kõige aktiivsemalt tegeleme äralennupäeva ootamisega. Mõtlesime küll eile-täna hääletama minna, aga mõlemal on jätkuvalt selle suhtes täielik vastumeelsus, vist sai mõneks ajaks isu täis. Muus osas jätkub vegeteerimine. Six käib koolis, käime kinos, loeme, jalutame, külitame, vahime filme, kaalume tulevikuplaane.

Mõned tegelased käisid teisipäeval mäel. Siil veel ei tahtnud minna, kuna nõlv just avati, niikuinii on palju rahvast, lisaks oli ka tuul tugev. Seda viimast tunnistas nõlvalt naasnud lätlane. Puudulik lauavarustus + keskmisest pisut karmim ilm ei laseks nõlva nautida. Nii et... ehk hiljem.

A, nädalavahetusel käis Siil korra veel Toomasel külas, kuna Toomas tahab teda autolubade teooriaeksamil tõlgina kasutada ja Siilil oli vaja materjalid üle vaadata. Ilmnes, et Tomil oli lisaks kodus külaline Eestist ning kaks indialasest kolleegi Gandhi restoranist. Laual oli Vana Tallinn. Pikalt siiski likööri limpsima ei jäänud, kodus oli vaja veel asju ajada.

Tervised on mõlemal korras, Siilil on viimased kuud nahk väga hea olnud, kuigi tabletikuur sai ammu lõpetatud ja salve kah ei kasuta. Mine võta nüüd kinni, kas asi on teistsuguses taimestikus, vees või kliimas või... teab milles. Stressipuudus?

Veel liiklusest – väga raske on ikka Eesti reflekse välja lülitada, pidevalt tahaks oodata auto möödumist, et siis teed ületada, aga tegelikult peatuvad hoopis autod. Juba hakkab tekkima harjumus teha nägu, et pole plaanigi teed ületada, siis oodata sõiduki möödumist ning siis üle minna.
Ja noh, saab taas kinnitada, et mõlgitud autosid on siin ikka palju. Ühte mõlkimist nägime jälle pealt. Ka seekord oli tegemist labase teele välja tagurdamise avariiga, mida oleks olnud lihtsa peeglisse ja ümber vaatamisega kerge vältida. Peaks Toomasel oma sõiduõpetajalt küsida laskma, mis toimub.

Ja kassasüsteemi polegi vist veel kurtnud – väga loll komme on neil siin pärast kauba kassast läbi laskmist linti mitte käima panna. See tähendab seda, et koogutad kaugele kassapidaja juurde, et oma kraam koti juurde tõmmata ja seda täita. Kohalikud tõstavadki asjad kotti kassa kõrval, aga samas on kassa otsas olemas ka koti toetamise laud, nii et ideeliselt peaks see siiski samamoodi käima, nagu meil Eestis. Aga vot, nii ei tehta. Ei teagi, kas on nuppu mitte vajutada viitsivad kassapidajad klientuuri selliseks dresseerinud, või on klientidel mingi vanem harjumus kohe kassa kõrval asju kotti kühveldada sisse jäänud.

Harjumustest rääkides – Siil on oma unegraafiku käsile võtnud. Viimasel ajal normiks saanud hommikul kell viis-kuus magamaminekud on juba liiast. Nüüd sunnib ta end (Sixi abiga) iga hommik vähemalt 11 üles, et õhtul unesund suurem oleks, sest kui Eestisse tagasi tulles oma praegust rütmi jätkata, siis toimuks uinumine kell 7-8 hommikul – teised lähevad sellel ajal juba tööle. Mm... karjäär valvurina?

Täna käisime üle tüki aja jälle bassus ligunemas. Ilmad on küll ilusad olnud, aga õues vees vahtimiseks siiski liiga tuuliseks jäänud. Täna oli pea täielik tuulevaikus, kasutasime võimalust. Võttis mõnusalt pehmeks. Nendest leotamistest hakkame kodus kindlasti puudust tundma. Väga lõõgastav.

Paari tunni pärast on meie kuupäev. Pidu!